Vähem silmakirjalikkust

27. detsember 2017 

See aasta on olnud Eestile väga sündmusterohke. Paljuski on see seletatav asjaoluga, et möödunud aasta lõpus ametisse asunud uus valitsus on soovinud kiirkorras paljusid seniseid elukorralduslikke reegleid muuta, alustades maksureformist ja lõpetades tasuta ühistranspordi lubamisega.

Me oleme kogu selle aasta jooksul kuulnud, kuida valitsus rahva heaks tegutseb. Kuidas näiteks maksureform jätab enamikule inimestele rohkem raha kätte. Iseenesest ju positiivne. Aga kui palju segadust, arusaamatust ja ärevust on kogu see jutt maksuvaba miinimumi tõusust kaasa toonud! Rääkimata sellest, et reform ise ei kuku ilmselt sugugi nii õiglane välja, kui sellest räägitud on.

Ka jutt üle-eestilisest maakondlikust  tasuta ühistranspordivõrgust kõlab ju ilusti mitte ainult jõulude eel. Et sellest võidavad justkui eelkõige need vähesed inimesed, kes veel maale elama on jäänud. Meile muudkui räägitakse, et see kõik saab olema tasuta (muidugi mitte, sest me ise ju maksumaksjatena maksame selle kinni), kuid kui tõhus ja vajaduspõhine see tasuta transpordivõrk olema hakkab, me ei tea. Mis alust on meil arvata, et see saab olema parem praegusest, kus paljud inimesed enam riigi toetatud bussitranspordile loota ei saagi?

Me teame ju, et tasuta asju pole olemas, olgu see siis transport või riigi lubatud ülivilgas internet. Aga kõike seda serveeritakse meile kui kusagilt tulevat kingitust. Ometi on enamik inimesi ju piisavalt targad, et saada aru: kui sulle midagi niisama ühte tasku pistetakse, tuleb kiiresti teist katsuda − võib kindel olla, et sealt on midagi ära võetud.

Valitsus võiks mõnikord aga õppida oma rahvalt. Me kuuleme päevast päeva rasketest haigusjuhtudest, mille ravi haigekassa ei rahasta, öeldes, et üks või teine patsient ei ole kulutõhus. Sellistel puhkudel on saanud juba üsna igapäevaseks, et tavainimesed appi tõttavad ja vajaliku rahasumma annetavad. Sest riik lubab ju aidata kõiki, ent mitte igaüht.