Väikest kasvu vapper naine, kes on suutnud masse liigutada

27. detsember 2017 TEET KORSTEN
Urve Kilk: "Rahvatantsumustrite tegemine on muidugi omaette kunst. Ja kes oskab neid mustreid lugeda − näiteks viimasel tantsupeol "Mina jään" tähendas iga kriips mingit olulist tahku meie elust ja olemusest. Neid tasub tähele panna ja neist tasub jõudu koguda."

Urve Kilk: “Rahvatantsumustrite tegemine on muidugi omaette kunst. Ja kes oskab neid mustreid lugeda − näiteks viimasel tantsupeol “Mina jään” tähendas iga kriips mingit olulist tahku meie elust ja olemusest. Neid tasub tähele panna ja neist tasub jõudu koguda.”

Kultuurkapitali Ida-Virumaa ekspertgrupi elutööpreemia pälvis tänavu teenekas Urve Kilk, kes vaatamata sellele, et talle on tunnustust ja au toonud enim rahvatants, peab oma elutööks emakeele õpetamist ja kaitsmist. Viimast on paraku Ida-Virumaale − nii riiklikult kui ka üksikute julgete tasandil − iga päevaga aina rohkem vaja.

 

Teate peale, et saite maakondlikult kultuurkapitalilt elutööpreemia, ütlesite Põhjarannikule, et kõige olulisemaks oma elutöös peate ikka emakeeleõpetaja ametit. “Ehkki see on andnud mulle leiva lauale ja muidugi ka väga palju toredaid õpilasi, aga hobi korras tehtud töö − rahvatants − on toonud tunnustust ja au,” ütlesite.

Nii on.

Aga kui vana laps te olite, kui teadsite, et tahate õpetajaks saada? 

Ega ma õpetajaks ei kavatsenudki saada. Mulle meeldis kangesti eesti keel, oli lemmikaineks ka keskkoolis. Mulle tundus, et emakeelt ma ka oskan kõige paremini, et see tuleb kenasti välja, ja nii läksingi ülikooli eesti keelt õppima. Aga tollal eesti filolooge eriti kuhugi mujale ei suunatud kui ainult õpetajateks. Kolmandal kursusel oli võimalik saada ka ajakirjanikuks, mehed hakkasid meil žurnalistideks: kursusekaaslased Andres Vihalem ja Enn Anupõld.

Mina valisin eriharuks eesti keele ja seal tuli õpetajaks hakata. Erilist kutsumust õpetajaks saada mul küll pole olnud. Aga nii läks ja ega ma ei kahetse. Loomulikult tahtsin koju tagasi tulla: ema elas üksinda, ülikooli ajal suri isa. Kuigi oli ka võimalus mujale minna, leidsin, et pean Kohtla-Järvele tagasi tulema. Lapsepõlves tahtsin hoopis apteekriks saada. Aga kui selgus, et farmatseudid peavad ka anatoomikumis käima, sain aru, et mulle see ei sobi, ma ei kannata üldse verd.

Vaadates teie sünniaastat, võib öelda, et olete n-ö Eesti-aegne inimene. Mida te oma lapsepõlvest ja noorusajast mäletate ja kuidas sai võrokesest kohtlajärvelane?

Palju ma sellest Eesti-ajast mäletan?! Tean ainult, et elasime väga vaeselt. Minu isa oli külarätsep ja juba tema isa oli olnud külarätsep. Elasime Missos Riia kivitee ääres, kus oli tihe autoliiklus. Ja minu suurim karistus oli, kui sain vitsaga vastu sääri, sest ei kuulanud ema sõna, et ei tohi tee peale minna. Kui algas Nõukogude okupatsioon, oli jätkuvalt väga raske ja me pidime sealt äragi tulema, sest isal ei olnud enam tööd. Külarätsepat enam ei vajatud: rahvas ei olnud nii rikas, et oleks lasknud endale midagi õmmelda. Olime küll uusmaa saajad, saime umbes kaks hektarit põldu, aga minu ema ja isa ei olnud põllutöölised. Ja siis tuli isa Kohtla-Järvele kaevuriks. Isa töötas Kohtla-Nõmme kaevanduses ja otsis korterit, talle eraldatigi korter ja siis ta tuli perele järele.

Olin kuuendas klassis ja aktiivne: lõin kaasa nii tantsus, võimlemises, näitemängus kui laulukooris. Õpetajad palusid, et mind jäetaks veel mõneks ajaks tädi juurde Misso elama. Nii ei tulnud ma nendega koos, aga nad tulid märtsis ja kui nad jõudsid Nõmmele, elasid selles korteris juba venelased. Ja nad ei saanudki oma kolu sinna maha panna. Õnneks olid ka tollal väga head ja vastutulelikud inimesed. Samas alevis oli üks pere: naine eestlane ja mees moldaavlane, aga nad rääkisid omavahel vene keelt. Neil oli poeg Jüri, samuti teismeline. Neil oli barakis üks pliidiga tuba ja nad võtsid meid sinna tuppa. Elasime seal kuuekesi: ühes voodis ühed ja teises voodis teised.

Kuna korterit ei olnud võimalik saada, läks isa lõpuks Kiviõli kanti otsima. Ta leidis ühest eramajast Varinurmes korteri ja me asusime pooleks aastaks sinna. Isa töötas tollal tuletõrjes ja tal oli väga raske. Pool seitsmendat klassi käisin Kohtla-Nõmmel, pool Kiviõlis. Siis tekkisid juba tutvused ja teati, et isa on rätsep. Kui Kävasse loodi tootmiskombinaat, kus avati ka rätsepa ateljee, sai isa sinna tööle. Ja sai ka korteri barakki, mida oli vaja remontida. Kaheksandasse klassi tulin juba Kohtla-Järve 1. keskkooli.

Aga milline tundus kaugelt ja mägiselt Võrumaalt tulnud tüdrukule aherainemägine Ida-Virumaa? 

Loomulikult olen nüüd Ida-Virumaal nii kaua elanud, et mulle tunduvad kohalikud inimesed lahkemad, osavõtlikumad ja toredamad. Vahest oli Võrumaal rohkem kadedust ja üksteise tagarääkimist, abivalmidust ei olnud võib-olla nii palju. Ma ei taha võrokeste kohta midagi pahasti öelda − ka nemad on kõik väga head inimesed, kes mul seal veel on. Süda on ikka Võrumaal ja mõistan ka võro kiilt kõnõlda. Kas ongi need inimesed üldse nii erinevad, kuid Ida-Virumaal on küll väga head inimesed. Aga majanduslikult on Võrumaal praegugi raskem kui Ida-Virumaal.

Olen teid mitmel korral intervjueerinud ja iga kord teie keelt kuulates imetlenud, kui ilus on teie suuline keel ja kuidas kõik laused, mis algavad ilusti, ka lõpevad samamoodi ning kõik lauseliikmed on alati õiges kohas. Ilmselt annab see tunnistust korrastatud ja harmoonilisest inimesest.

Eks ma olen eesti keelega ikka väga kaua tegelnud, parandanud muide eksamikirjandeid. Ta on mul selge ja sellepärast ongi väga valus, et ses vallas läheb kõik metsa poole.

Olete eesti keele õpetaja ametis olnud alates 1960. aastast. Kuidas on selle ajaga keeleoskus muutunud?  

Asi on selles, kui palju aega antakse eesti keelt õpetada. Sest okupatsiooniajal, ehkki suund oli teine, oli aega eesti keelt õpetada: tunde oli nii palju, et õppisime käändkondi, pöördkondi, igasuguseid kirjavahemärkide erisusi − kõike-kõike õppisime. Aga praegu on võib-olla kaks tundi eesti keelt ja ei õpetata ei käänd- ega pöördkondi. Ja õpilased ka ei loe enam nii palju. Sestap lähebki kõik ligadi-logadi. See on ikka jube, milline eesti keel näiteks saate “Su nägu kõlab tuttavalt” kommentaarides kõlab. Või komad. Meie ajal öeldi: “Komast tuntakse haritud inimest!” Aga nüüd ei tähenda koma enam midagi, ehkki komast võib inimese elu oleneda [vt kuulus “Puua mitte armu anda” − T.K.]. 

Või miks ei peeta kehtivaid õigekirjareegleid enam millekski? Levima on hakanud sõnade kokkukirjutamise maania. Reegel ütleb, et mitmuse omastavas olev nimisõna kirjutatakse järgnevast nimisõnast lahku, erandiks vaid eritähendusega ja kahesilbilised omaette tähendusega sõnad. Ometi on teleekraanil aina “uudistetoimetus”Miks küll? Ja kui raadioeetris kõlab tavainimese suust “töödata” ja “kaodanud”, siis võib talle ju andestada, aga kõrgesti haritud saatejuhi öeldud “naases”, “naasesin” või “söendas”, “söendanud” on juba liig mis liig. Miks võtavad halvad vormid võimust?

Oktoobris ilmus Põhjarannikus teie arvamuslugu “Süda valutab Kohtla-Järve eesti kooli pärast”, kust selgub, et teie meelest kaob Kohtla-Järvel riigigümnaasiumi tekkega ka eesti gümnaasium.

Ma kardan seda väga, sest ka juba minu ajal oli Järve gümnaasiumis palju vene peredest lapsi, kuid koolimajas kuulsin ikkagi ainult eesti keelt. Aga nüüd, kui lähed meie kooli lävelegi, kuuled seal ainult vene keelt. Nüüd ei tohi ju laste käest midagi nõuda, nad teevad seda, mida nemad tahavad. Ja siis nad räägivadki omavahel ainult vene keeles. Ja kui on üks, riigigümnaasium, kõik üks kool, jääbki seal domineerima vene keel. Midagi pole parata.

Mis siis meie taastatud riigis läks valesti? Meie põhiseaduse preambuliski on kirjas, et riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.

Minu arust on meie valitsuste ja riigi viga olnud see, et nad pole olnud selles järjekindlad, nad on teinud järeleandmisi. Liiga palju on tehtud järeleandmisi! Pärast seda, kui Keskerakonnast sai peaministrierakond, hakkas vene keel eriti vohama. Liiga arutult hakati nõudma, et kõigil peab võrdselt mugav olema ja kõik peavad kõigest aru saama. Võib-olla oli see värskelt renoveeritud kultuurikeskuse avakontsert, kus räägiti kõiki asju kolmes keeles. See muutus nii tüütuks ja kontsert venis nii pikaks. Kas kõike seda on nii kangesti vaja? Üldse kõlab vene keelt nüüd palju rohkem − midagi pole teha. See teeb väga kurvaks!

Tundub ka, et enamik praegu siin elavaid muukeelseid arvab, et siin on läbi aja olnud mingi venelaste asuala, mis pole ju üldse tõsi. 

Muidugi pole olnud, kõik see on koloniseerimise tagajärg.

Vahest on ka meie kohalikud eestlased süüdi, et positsioone antakse järjest käest? Paljud kiruvad ja hoiavad rusikat taskus, aga tegusid on vähe, õigemini neid pole.

See on õige. Peaks palju rohkem enda eest seisma, rohkem arvamust avaldama ja julgema öelda. Mul ei ole midagi venekeelsete vastu − nende hulgas on väga palju toredaid inimesi −, aga üldine meelsus kujuneb hoopis teistsuguseks. Ja eestlane on liiga tagasihoidlik, ta ei lähe kohe rind ees endast teada andma ja… sellest ongi praegune olukord tekkinud. Oleks pidanud rohkem julgema enda eest seista. Kunagi kirjutasin sellest, kuidas eesti õpetajatele ei maksta mingit lisatasu selle eest, et nad õpetavad vene peredest pärit lapsi. Teised olid väga õnnelikud, et mina kirjutasin. Aga ise nad keegi ei kirjuta!

Või kui oli riigigümnaasiumi tegemine − kas poleks võinud enda eest välja astuda? Kui eelnimetatud arvamuslugu kirjutasin, lootsin, et Narva eesti gümnaasiumiga läheb paremini, aga tuleb välja, et ei lähe. Ja tahan ka seda öelda, et üldiselt sealt “kõrgelt ja kaugelt”, pealinnast, peaks ikka rohkem tunnustama neid inimesi, kes püüavad siin, Ida-Virumaal, teha kõik selleks, et eesti kultuur oleks, säiliks ja edeneks. Näiteks [rahvakultuuri keskuse rahvakultuurispetsialist] Erika Kõllo teeb kogu hingest kõik selleks, et eesti kollektiividel oleks väljundid − ta hoolitseb ka vene kollektiivide eest −, et kõik läheks kenasti ja toredasti. Aga kui teda näiteks esitada mõne autasu saamiseks, öeldakse, et see on tema töö. Rahvakultuurispetsialistid mujalt Eestist saavad igasuguseid autasusid.

Oleme juba päris pikalt rääkinud ja polegi veel sõna “rahvatants” kasutanud, kui mitte avaküsimust arvestada. Milline side on eesti keele ja rahvatantsumustrite vahel? Rahvatantsupidudel öeldakse ju sageli poeetiliselt, et meie hing on sinna põimitud ja kootud. Ja mida see rahvatants üldse inimestele annab?

Juhtimine on üks asi, aga kõige suurem rõõm on, kui ikka ise tantsida saad. Olen mõelnud, et rahvatantsijad on ikka väga imelikud fanaatikud küll, sest ega rahvatantsu siin Eestimaal eriti palju ei näidata. Televisioonis pole enam ammu rahvatantsukontserte, ühelegi olulisele kontserdile rahvatantsu kavva ei lülitata, aga ometi on neid rahvatantsijaid Eestis nii palju, et kui on tantsupidu, siis ei mahu kõik väljakule ära. Paljud ei pääsegi üldse peole ja see on nendele suur õnnetus.

Aga neid on, neid on massiliselt, neid on palju − järelikult on midagi, mis paneb inimesed tegutsema. Muidugi rõõm liikumisest, rõõm tantsust ja muidugi on väga tähtis just see kollektiiv, kellega koos sa tantsid. Nendega kasvad kokku, nendega on midagi ühist, mis seob ning mis annab jõudu ja tuge. Veel õpetaja olles ütlesin, et annad need kuus tundi ära ja kui lähed õhtul rahvatantsuproovi, saad töövaevast lahti ja see annab jõudu: lähed koju, hakkad vihikuid parandama ja tunde ette valmistama. See oli kui puhkuseks. Rahvatantsumustrite tegemine on muidugi omaette kunst. Ja kes oskab neid mustreid lugeda − näiteks viimasel tantsupeol “Mina jään” tähendas iga kriips mingit olulist tahku meie elust ja olemusest. Neid tasub tähele panna ja neist tasub jõudu koguda.

Olete ülikooli lõpetamisest 1960. aastal elanud Kohtla-Nõmmel. Mis muudab selle koha elamisväärseks? 

Head inimesed minu ümber teevadki koha elamisväärseks. Olen Kohtla-Nõmmel elavate inimeste kohta leidnud, et nad on väga delikaatsed, väga abivalmid, väga tagasihoidlikud ja mõnikord löövad kaasa, kus tarvis. Pikka aega oli Kohtla-Nõmme kui eestluse kants. Näiteks kohaliku kaevanduse kollektiiv koosnes erandlikult peamiselt eestlastest. Nüüd ma siin üksinda elangi. Poeg Margus on hea poiss ja kui palun, et tule siia, ta kohe tuleb.

Muidugi on paha see, et ma pole saanud oma lapselapsi kasvatada. Nad sündisid Väike-Maarjas ja võib-olla oleks pidanud vahepeal sinna kolima, aga minu koht oli just nagu siin. Mõtlesin, et ega ma ei saa kõiki neid töökohti siia niisama jätta, ja ma ei läinud sinna. Ma usun jumalasse, olen leidnud, et jumal on mind aidanud. Ta on täiesti ennast ilmutanud, sest kui mul on olnud väga raske ja olen kirikus käinud ning palunud, on olnud paar juhust, et nii kui ma kirikust välja olen tulnud, on see, mida palusin, täide läinud. Uskumatu, aga nii on olnud. Lohutust sealt ikka leiab ja on hea millessegi uskuda. Ja ma usun, et inimene läheb oma lastes edasi.