Alkohol tuleb laste vaateväljast eemale jätta

22. detsember 2017 HARDI VOLMER, riigikogu liige, Sotsiaaldemokraatlik Erakond

Hardi Volmer.

Mul oli üks hea tuttav, andekas ajaloolane, kellele kuulub legendaarne ütlemine: “Juua tuleb nii, et see ei hakkaks joomist takistama.” Paraku ei suutnud ta ise selle oma geniaalse tarkuse järgi käia ja lahkus meie hulgast just joomise läbi.

Ja mitte meeleheitest või vabast tahtest, vaid seepärast, et ta ei saanudki teisiti, olles üks neist paljudest, kes liigituvad nn füsioloogilisteks sõltlasteks. Viinakatk ja Katku Villu − see on see eestlase lahutamatu eetos.

Mõne aasta eest valmis maailma terviseorganisatsioonil uuring, millest leiab hinnangu, et Eesti meeste hulgas võib sõltlasi olla lausa oma 11%, seega iga üheksas Eesti mees. See ei ole osa ainult eestlaste endeemilistest tõbedest, vaid üks soome-ugri genotüübi eripäradest, nagu me teame. Hea on targutada, et üks mees võtab viina, aga teise mehe võtab viin.

Eestis on alkoholi kättesaadavus ülihea. Konjunktuuriinstituudi andmetel jõuab üle 85% inimestest lähima alkoholipoeni vähem kui 10 minutiga. See torkab hästi silma paraku ka lapsele või ahvatlustega võitlevale sõltlasele. Mõningad mu sõbrad ja tuttavad, kes on teadlikult vältinud alkosuitsiidi täieliku loobumise läbi, väidavad, et toidupoes pudeliridade vahele sunnituna pannakse nende meelekindlus proovile, ning mul ei ole põhjust nende siiruses kahelda.

Teine põhjus meelemürke inimese nägemisväljast eemal hoida seondub meie lastega. Viinalembeses keskkonnas kasvanud lapsel on hiljem elus oluliselt raskem tervislikke valikuid teha.

Alkoholi hinna kujundamisel ongi määrav komponent aktsiis, kõik muu on marginaalne. Sellega on mängitud alati ja igas ühiskonnas − vahel edukalt, vahel mitte. Isegi nõukogude plaanimajandus ei saanud selle hoovata läbi.

Keegi väike Hardi kirjutas 40 aastat tagasi: “Viinad on läinud kalliks, oi kui kalliks vein. Juuksed kisub halliks kestev õllelein.” Ja ma epateerin siiani seda laulu esitades oma justkui prohvetlikkusega ning see on puhas demagoogiline vale.

Sama ettekuulutuslik võiks olla fraas, et hommikul tõuseb päike. See laul räägib tegelikult hoopis Lätis toodetud odekolonnist nimega Kasevesi ehk Berzu Udens, millest kõik toona teadsid, et see toode ei leidnud laiades hulkades sihtotstarbelist kasutamist. Seda enamasti lihtsalt joodi.

Ka ei saa praeguses Eestis nimetada ühtki valitsust, kes ei oleks tasahilju alkoholiaktsiisi tõstnud. Viimatine tegi seda teadupärast nii ebaproportsionaalselt, et selle paberi tagant justkui paistaksid õlletootjate kõrvad. 2002. aastal jõustus alkoholiseaduse muudatus, mille kohaselt lõpetati alkoholimüük kioskites. 2008. aastal jõustus alkoholiseaduse muudatus, mis kehtestas alkoholimüügi öise piirangu. Riik keelustas alkoholi jaemüügi kogu riigis kella 10-10. Ajaks, mil riik öise alkoholimüügi keelustas, olid selle otsuse kehtestanud juba paljud omavalitsused.

Öise alkoholimüügi keelu kehtestamine mõjutas otseselt õigusrikkumisi ja liikluskultuuri, nagu me teame. Võib väita, et tegemist on olnud võitudega. Aga pärast seda ei ole toimunud olulisi muudatusi riigi alkoholipoliitikas.

Tegelikult on ju küsimus nagu ikka vajaduses suunata inimkäitumist. See on tõeline väljakutse, sest on teada, et püüd mõjutada inimeste ostukäitumist, inimeste ostukäitumise kaudu nende tarbimisharjumusi, on tõeline mustkunst, mille tulemusi annab oodata. Ent ometi on see võimalik.

Oleks hea, kui seda saaks teha hästi delikaatselt, märkamatult, aga ei saa. Küsimus ei ole ju mitte miks, vaid ikkagi kuidas. Nagu ikka, on tegu üksiti tasakaalupunkti otsimisega ja see on see kiik, mis paraku iial ei seisku. Äärmuslikud sekkumised on olnud katastroofiliste tagajärgedega, nagu me ajaloost teame. Maailma toimimine on ülikeeruline ja alati jääb küsimus, kuhu maani me tema lihtsustamisega võime minna.

Püha sõda viinakuradiga on käinud aegade algusest saadik. Juba esimestes maakeelsetes lehtedes sõideldakse lokkavat joomarlust ja sellega kaasnevat moraalset logedust. Esimesed ametlikud karskusseltsid Eestis loodi oma 130 aastat tagasi, aga selleks ajaks oli mõisates tsaari ukaasiga juba üle 100 aasta impeeriumi tarbeks viina põletatud. See oli kõva bisnis ja riigi monopol.

On leidnud tõestamist, et alkoholi müügikohtadele väikeste lisareeglite panemisega saame oluliselt piirata spontaanostude tegemist ning säästa kiusatusest lapsi ja sõltuvusega võitlevaid inimesi. On selge, et minusuguse vana pässi tarbimisharjumusi mingite ilupiltide, väänlevate tütarlaste või kaubapaigutusega ei muuda, küll on see võimalik veel kujuneva isiksuse puhul. Kui me tahame midagi muuta, siis seda saab teha just läbi järgmise põlvkonna. Kõik uuringud näitavad, et kiusatus pahede osas on põlvkondadeülene. Vahe on kättesaadavuses.

Siit banaalne järeldus: et vähendada alkoholikahjusid, tuleb vähendada kogu tarbimist. Viimast piirab kompleks kolmest meetmest: hind, reklaam, müügitingimused. Vabandust, et ma seda tüütut tõde teile siin veel kord meelde tuletan. Aga need meetmed töötavad alati koosluses, üksikuna on nad ebatõhusad.

“Jaan jõi enda surnuks. Keegi pidi ju jooma, keegi pidi ju raha ka riigikassasse tooma.” Nõnda kirjutas armastatud poeet 1970. aastate lõpus. Lõppkokkuvõtteks peaks olema selge nii kaaskodanikule, alkotootjale kui ka poodnikule, et Jaani ennastsalgav surm polnud siis ja ei ole ka praegu kellegi huvides. Juuakse ju ikka, kas siis masendavast murest või rängast rõõmust, aga meie joomakultuur on väga mitmete muutujate mõjul teisem kui mujal Euroopas üldiselt.

Sõnavõtt riigikogus 20. detsembril, mil võeti vastu alkoholipoliitikat karmistavad seaduseparandused.