Ühe jalaga Tartus, teisega Ida-Virumaal

9. detsember 2017 KÜLLI KRIIS
Tartu ja Jõhvi vahet liigub Mait Sepp bussi või rongiga, lühemate sõitude jaoks on jalgratas.

Tartu ja Jõhvi vahet liigub Mait Sepp bussi või rongiga, lühemate sõitude jaoks on jalgratas.

Tartu ülikooli loodusgeograaf ja klimatoloog Mait Sepp jagab end kahe linna vahel: tööd teeb nii Tartus kui ka Jõhvis, looduselamusi ja mälestusmärke kogub ning jäädvustab kodusel Ida-Virumaal.

Mis teema teil rästikutega on? Igal varakevadel ehmatate maofoobikuid oma Facebooki postitatud rästikupiltidega − teiste elukate suhtes pole seesugust järjepidevust märgata.

Ei ole mingit erilist teemat (naerab), Jõhvi lähedal on mõned kohad… Nagu loodusfotograafias ikka − kui sa tead, kus kohas jääb mingi asi silma, siis lähed järgmine kord ja ongi ikka samas kohas. Rästik on üsna paikne loom. Fotokas on mul kogu aeg kaasas, pilditegemist ära ei jäta. Peab teadma, millal pildistada − ega nad väga poseerijad loomad ole. On aegu, mil rästik väga vilgas ei ole, mängib pigem puuoksa või krõnksus kivi, kui et minema hakkab.

Erilist sümpaatiat ma nende vastu ei tunne; pärast seda, kui olen rästikut märganud, ajab iga sahin rohu sees võpatama (naerab). Ussihirm on ikkagi väga sügaval sees. Räägitakse, et isegi jääkarud pidid usse kartma, kuigi nad pole Arktikas iialgi ussi näinud.

Ohtlikke kogemusi ei ole nendega ette tulnud?

Ei ole õnneks, me oleme rahumeelselt laiali läinud. Kohtla-Järvel küll üks rästik suvel sisises minu peale ja otsustas, et tema läheb ikkagi otse, vaatamata sellele, et ma seal ees seisan. Seekord andsin mina järele.

Töökoht on teil Tartus, aga nii rästiku- kui ka muud looma- ja looduspildid on valdavalt Ida-Virumaal tehtud.

Püüan suurema osa ajast ikka Ida-Virumaal veeta, olen kodus töötaja. Kogu aeg ju toas ka ei saa istuda, käingi siis Jõhvi-lähedastes metsades ja Ida-Virumaal laiemalt ringi.

Kui pikalt selline kahepaikne elu on kestnud?

Olen jah kahepaikne, aeg jaguneb umbes pooleks. Tartus tuleb ikka päris tihti olla − kuigi on skaibid ja kirjavahetused, näost näkku suhtlemist ikka ükski tehniline vahend ei asenda. Tudengeid tuleb vahel juhendada ning mida aeg edasi, seda rohkem on vaja igasugustel koosolekutel ja rahastamise aruteludel ning muudel seesugustel aega raiskavatel asjadel istuda. See käib võib-olla eaga kaasas, vanusega tuleb rohkem otsustavat sõna vahele öelda projektides.

Tartus olen 2000. aastast.

Pärast magistrantuuri tulin Jõhvi ökoloogia instituuti tööle, aga see siinne töö hakkas doktorantuuriõpinguid segama ja ühel hetkel tuli otsustada, kas kraad on oluline või mitte. Leidsin, et ikka on oluline. Siis tulid juba esimesed projektid ja nii ma jäingi ülikooli juurde.

Praegu olen isemajandamisel, teadusprojektidest elangi. Kui tahan midagi uurida, siis tuleb projekt kokku panna ja tööle hakata. Projektide kokkupanemise ning rahastamise taotlemise protsess võtab päris palju aega ja energiat, teaduse osa tihtilugu kannatab seetõttu.

Mõned kümnendid tagasi oli ülikooli tollasesse geograafiateaduskonda üsna suur tung. On see eriala noorte seas endiselt populaarne?

Nagu igal pool, on tudengitega kitsas käes, erialade vahel käib väga suur võitlus. Bakalaureuse tasemel esialgu veel probleeme ei ole, aga magistrantuuriga on meil viimastel aastatel kitsas käes olnud. Ent õnneks selliseid seiklejahingega inimesi ikka on.

Geograafia on hea eriala, sest annab hästi laiapõhjalise hariduse, igast asjast saab mingi ülevaate: mullateadusest, atmosfäärist, kooslustest. Loodusest, metsast, inimestest, kaartide tegemisest…

Geograafe on Eestis tegelikult väga palju, neid jätkub vist igale elualale?

Võib isegi nii öelda, et geograafiks saades ühined sa teatud maffiaga. Ülikoolis ei ole vist ühtegi teist niivõrd seltskondlikku seltskonda kui geograafid. Juba esimese kursuse esimesel poolaastal käib agar seltskonnaelu: üritused, väljasõidud, matkad… Seltskondlik läbikäimine on geograafidel üsna tihe − terve osakonna ja ka kõikide vilistlaste vahel. Kui oled geograafide kambas, võid helistada inimesele, keda isiklikult ei tunne, aga tead, et ta on geograaf, ning alati infot ja teadmisi saada.

Millega tegelevad loodusgeograafid?

Geograafiaosakonnas on meil kolm haru: inimgeograafia, mis vanasti oli majandusgeograafia nime all, loodusgeograafia ning popp ja moodne eriala kartograafia ja geoinformaatika − rohkem IT-sse minev teema.

Loodusgeograafia praegu väga heas seisus ei ole, sest igasugused sotsiaalsed teadused, inimgeograafia sealhulgas, tunduvad noortele palju põnevamad.

Ma ise olen klimatoloog, uurin kliimamuutusi, mis praegu väga aktuaalsed on. Kitsam uurimisteema on tsüklonid ja tormid.

On see teemavalik kuidagi seotud sellega, et Eestis on ilm viimasel ajal tuulisemaks-tormisemaks muutunud?

Vastupidi − ajaloolises perspektiivis on Eesti ilm muutunud vähem tormiseks. Kas või see, et meil on nii vanu puid, mis nende üksikute tormide ajal ümber kukuvad, on märk, et pikka aega pole olnud väga tormist perioodi − muidu oleksid nad juba varem kukkunud.

Eesti on klimatoloogile hea ala, sest meil on niivõrd vaheldusrikas ilm. Eesti ühes otsas võib olla +25 kraadi ja teises otsas samal ajal +15 kraadi; oleme parasjagu sellisel piirialal, kus ühelt poolt mõjutab meid Atlandi ookean ja teiselt poolt Siberi külm.

Eelmise aasta detsembris ütlesite ühele meediaväljaandele, et talved muutuvad meil vihmasemaks ja porisemaks ning suved kuumemaks. Talvede suhtes olen päri, aga suvede koha pealt mitte just väga…

Viimased suved on meil küll olnud üsna jahedad, aga trendijoone järgi läheb siin aina soojemaks.

See suvi oli tegelikult Euroopas väga kuum, Poolas said inimesed kuumarabandusi ja isegi surid. Meie olime sellise nurga peal, kus põhja poolt pumpas külma sisse. Aga kuumalained lähevad tõesti aina kuumemaks − mitte enam 25, vaid juba 30 kraadi − ja see on paljudele inimestele ohtlik. Meie kolleegid terviseinstituudist arvutasid välja, et 2014. aasta juulilõpu kuumalaine ajal suri Eestis 30 inimest rohkem kui tavapäraselt sellisel ajavahemikul.

Kui atmosfäär läheb soojemaks, on tal rohkem jõudu vett aurustada ja see vesi peab kuskil ka maha tulema. Kuumal ajal ei saja palju, aga kui on jahedam, siis sajab rohkem.

Põllumehed peaksid sellele mõtlema hakkama?

Põllumehed juba mõtlevad − kasvatavad maisi, rapsi ja kanepit. Majandus tasapisi kohaneb.

Kliimamuutustega kohanemise meetmeid vaadates on näha, et tuleb üle vaadata need nõrgad kohad, mis konkreetset ettevõtet või omavalitsust niikuinii kummitavad. Kliima soojenemine võimendab neid nõrku kohti nagu ka planeerimisel või ühiskonna juhtimisel tehtud vigu.

Päris nii ei saa öelda, et see torm või üleujutus on seotud kliima soojenemisega. Need protsessid arenevad vaikselt ja mingil hetkel loodus lööb.

Kõige lihtsamat märki kliima muutumisest näeb metsa minnes: metsa all on päris palju noori tammesid. See tähendab, et vähemalt viimased 20 aastat on talved olnud nii soojad, et tamm on ellu jäänud.

Külmi talvesid enam ei tulegi?

Kindlasti ei maksa ka seda ära unustada, et me asume globaalses mõttes päris kaugel põhjas. Soomlased naljatavad, et põhja pool 60. paralleeli elab ainult kümme miljonit inimest, kellest pooled on soomlased. Meie elame samuti selle 60. paralleeli lähedal − Arktika ei ole siit kaugel. See tähendab, et kliima soojenemise tingimustes võib meil tulla ka selliseid talvesid, kus paugub 30kraadine külm. Nii et lumelabidat ei maksa lõkkesse visata.

Lähikümnendite perspektiiv on aga see, et Eesti-sisene kontrast suureneb: meie kandis saab mõned nädalad suusatada, aga Saaremaal võib aasta ringi jalgrattaga sõita.

Hoiate Ida-Virumaal silma peal mitte üksnes ilmal ja kliimal, vaid ka keskkonnaga seotud ettevõtmistel. Mida te teadlasena viimase aja suurtest projektidest arvate?

Toetan iga projekti, mis meie keskkonda puhtamaks teeb. Murelikuks teeb aga see tendents, et kusagil keegi tark ütleb, et muud varianti ei ole kui ajame Purtse jõkke kopa sisse või tõstame Kukruse mäe teise kohta.

Eriti Purtse pärast olen natuke murelik, sest ma ei ole näinud ühtegi riskianalüüsi, kus öeldakse, et see, kui hakkame masuuti jõe põhjast välja kaevama, pole iseenesest keskkonnale ohtlik. Mina isiklikult jätaksin asjad sinnapaika ja laseksin loodusel endal tegutseda. Kui fenoolisoo saaks korralikult likvideeritud, oleks see päris hea panus. Teadlasena ütlen, et seda, mis jõe põhjas on, tuleks uurida, enne kui kopaga kallale minna.

Mis Kukruse mäesse puutub, siis olen pigem skeptiline selle tasuvuse osas. Materjal vaikselt põleb seal nagunii ära, aga maastikulises mõttes on praegune Kukruse mägi sümboli rollis − mälestusmärk meie vanaisadele ja vanaemadele, kes selle hunniku sinna kokku ajasid. Kas keskkonnakaitseline kasu kaalub üles selle kahju, mis sümboli ümbertõstmisega kaasneb, on kaheldav.

Ida-Virumaal on päris palju näiteid, kus minnakse hurraa ja rahaga peale, aga läbiuurimine ja -mõtlemine on nõrk. Kas või Viru vangla näide: see läks riigile mitu miljonit rohkem maksma ainult seetõttu, et otsustati kokku hoida geoloogilise luure pealt ja kui kopp maasse löödi, siis üllatuseks avastati, et sealt hakkas vett välja tulema. Või Kohtla-Järve mägede sulgemise projekt, kus tööde lõpuosas avastati, et üks mägi seest põleb. Selliseid näiteid on palju ja see teeb ettevaatlikuks tulevaste projektide suhtes.

See on muidugi jutt, mida räägib tüüpiline teadlane, kes ütleb iga asja peale, et tuleks uurida (naerab).

Ida-Virumaa põnevamaid kohti tunnete ilmselt nagu oma taskut?

Nii vägevat väidet ma enda kohta ei saa lubada, aga paljudes kohtades olen huvi pärast käinud küll.

Ma võin rääkida, miks mul selline huvi tekkis. Meil oli ülikoolis õppejõud Aare Kont, kes rääkis Eesti maastikest. Tema loengud olid sellises stiilis, et  “Kükametsa maantee kuuenda kilomeetri juures põõsa taga on kivi, teate ju küll”. Mõtlesin siis, et kui ma teaksin oma kodumaakonnaski niimoodi öelda, kus asub näiteks Võrnu kooli kivi, siis oleksin endaga rahul.

Kivide, täpsemalt mälestusmärkide vastu on teil eriline huvi?

See huvi tuli pärast pronksiööd − huvi, missugused mälestusmärgid Ida-Virumaal on. Hakkasin raamatuid lugema ja rattaga mööda maakonda ringi sõitma, külast külla. Päris paljud kivid tulidki niimoodi välja, et keerasin külla sisse ja midagi leidsin. See arendas päris palju − nende kivide kohta tuleb ju teada saada, millele või kellele need on pühendatud.

Viimasel ajal olen hakanud lugema raamatuid ja artikleid selle kohta, mida need mälestusmärgid filosoofiliselt ning semiootiliselt tähendavad. See on väga huvitav maailm: misasi üldse mälestusmärk on, kuidas üht või teist mälestuskivi saab tõlgendada, millised maastikulised ja mentaalsed kihid mingil plaadiga kivil tegelikult on.

Loomulikult on kivide kohta päris palju legende või siis tähistavad need sündmusi ja kohti, mis on müüdid või legendid. See on veider maailm: võtta mingi kivi ja selle peale tekst raiuda ning see ei ole enam tavaline kivi, vaid tähendab hoopis midagi muud.

Legendid juhatasid teid ka põlevkivi ajalugu uurima.

Viis aastat tagasi sai sellega haakutud. Minu suureks õnneks on kaasa läinud head kolleegid kultuurigeograaf Taavi Pae ja teadusajaloolane Erki Tammiksaar, kes on käinud arhiivides Eesti põlevkivi ajaloo jälgi taga ajamas.

Alguse sai see nii, et ostsin paksu raamatu “Eesti Põlevkivi 90″, kus oli hea kolleegi Arvi Toomiku sissejuhatav artikkel sellest, kuidas põlevkivi Eestis avastati. Mina mõtlesin, et see põlevkivi avastamise lugu pole ju väga laialt levinud, kirjutaks sellest Eesti Loodusele ühe loo. Arvil olid ilusti nimed ja aastaarvud kirjas, tahtsin nende taha täpsemad seletused panna. Kui hakkasin artiklit kirjutama, avastasin, et päris paljud asjad ei klapi. See ei ole Arvi süü − tema kirjutas väga korraliku ülevaate sellel tasemel, mis meil avalikult ringleb. Aga keegi polnud varem viitsinud kontrollida, kas need nimed ja aastaarvud ka tegelikult klapivad. Süvitsi minnes leidsime, et päris suur osa sellest ringlevast ajaloost on lihtsalt välja mõeldud.

Põlevkivi huvitab teid ka maastike mõttes.

Meie keskkonnaprobleemide alus on ikkagi põlevkivi. See, et Eesti on nüüd juba sada aastat põlevkivi nõela otsas istunud, on 21. sajandil pigem piinlik. Jah, keemiatööstuse toorainena on põlevkivil kindlasti omad eelised, aga see, et me põlevkivi ikka veel ahju ajame, sellest elektrit toodame, on minu arvates selgelt eilne päev. See on ühiskondliku laiskuse küsimus − ega me mõtle, mis hinnaga me oma elektri pistikust kätte saame ja mida see tähendab loodusele. Tähendab seda, et kaotame päris palju väärtuslikku rabaala, sood, mida tänapäeva keskkonnateadlikkuse maailmas peetakse äärmiselt oluliseks.

See lahing, mis lähiajal algab − kas riik lubab põlevkivitööstusel ka kaitsealuste rabade alla minna −, tuleb üsna terav. See on olnud teema, mida Eesti on viimased 20 aastat edukalt vältinud, aga nüüd, kui karjäärid tõesti ongi kaitsealuste rabade lähedal, kus põlevkivitööstus otsib aktiivselt võimalusi rabade alt kaevandada, muutub see lähiajal väga kuumaks teemaks.