Eesti jäi ELi eesistumisega plussi

9. detsember 2017 ANVAR SAMOST, ajakirjanik

Anvar Samost.

Eesti tegevus Euroopa Liidu (EL) eesistujana ei pruugi küll paljudele meelde jääda, kuid meile endile oli see mitmes plaanis kasulik.

Võib jääda mulje, et Eesti aeg Euroopa Liidu eesistujana on tükk maad tagasi läbi saanud. Eriti Tallinnas, kus sügisega võrreldes pole juba mõnda aega suletud tänavaid ning vilkuriga politseiautode vahel liikuvaid mustade esindusautode kolonne näha olnud. Tegelikult lõpeb Eesti eesistumine alles kolme nädala pärast aastavahetusel ning seetõttu on taas paslik küsida klassikaline küsimus: kes oli Euroopa Liidu eesistuja enne Eestit ehk tänavu esimesel poolaastal?

Kui te ei guugeldanud, siis on suur tõenäosus, et vastasite: ei mäleta. See on OK, ka mina ise ei mäletanud. Õige vastus on Malta, väike saareriik keset Vahemerd.

Kui meie ei mäleta Maltat, siis kas keegi teistes Euroopa riikides pani tähele ja jättis meelde Eesti pingutused viimase kuue kuu vältel? See on pigem retooriline küsimus, seega küsime teisiti: kas Eestil oli eesistumisest kasu?

Mida rohkem eesistumisperioodi lõpu poole, seda enam kippusid seda kajastavad ametlikud pressiteated juba pealkirjas sisaldama sõna “töövõit”. Tihti selgus lugedes muidugi, et tegu oli liialdusega või võiduga iseenda püstitatud teoreetiliste eesmärkide üle. Või siis − enamasti − taas mõne Euroopa Liidule omase kompromissiga, kus võit seisnes selles, et keegi osapooltest otseselt oma tahtmist ei saanud.

Päris võidud on loomulikult samuti olemas. Esiteks on saanud selgeks, et paari erandiga saavad kõik Eesti ministrid Euroopa tasemel koosolekute juhtimise ning inglise keeles suhtlemisega täiesti rahuldavalt või lausa hästi hakkama. Seda on hea teada, sest ilmselt sõltub nendest oskustest rohkem, kui aimata oskame.

Sama ja ehk enamgi veel võib tõdeda Eesti ametnike puhul, alustades Matti Maasikast ja lõpetades nendega, kes kõige lihtsamaid korralduslikke töid pidid tegema.

Lisaks võib kindel olla, et nii ametnikud kui ka poliitikud said kuue kuuga kogemusi, mida nad muidu poleks saanud, ning tegid pingutusi, mis nende võimeid edasi arendasid. Selle kõige eredamaks näiteks on peaminister Jüri Ratas. Ratase eri kohtumiste juures olnud inimesed kirjeldavad, et esialgu kobavalt toimetanud ja pisut keelega kimpus olnud mees on praeguseks usutav, hea mainega ja enesekindel. Ka tema inglise keel on oluliselt edasi läinud.

Oluline on ka tähele panna, et peaministrile ja mitmetele ministritele on eesistumine olnud aega ja keskendumist nõudev kohustus niigi pingelise sisepoliitilise olukorra ajal ja kõrval. Ratas on edukalt vältinud või lahendanud mitmeid kriise oma erakonna sees ning enda juhitavas valitsuskoalitsioonis. Ka see on kindlasti Eesti võit, sest nagu juba palju korratud, valitsuse lagunemist − eesistumine või mitte − pole kellelgi poolteist aastat enne valimisi vaja.

Suureks võiduks, kuigi mitte päriselt väljakuulutatud digitaalses võtmes, saab pidada Euroopa liidrite Tallinna tippkohtumist septembris. Tõsiasi, et Prantsuse president Emmanuel Macron, Suurbritannia peaminister Theresa May ning Saksamaa liidukantsler Angela Merkel koos mitmekümne kolleegiga kaks päeva Tallinnas veetsid ning neist kaks esimest käisid sel ajal oma riigi Tapal teenivate sõduritega kohtumas, on aus julgeolekupoliitiline saavutus. Kõigil neil Euroopa riigitegelastel on nüüd isiklik suhe Eestiga.

Eesti teab eesistumise lõpuks hulga paremini teid, kuidas Euroopa Liidus oma eesmärke saavutada, ning tunneb inimesi, kellest see sõltub. Tõsi, endiselt jääb meie poliitilisel tasandil puudu ideedest ja otsustavusest, et neid eesmärke selgelt sõnastada, kuid mine tea − vahel on oskuste tekkimine piisavaks eelduseks tegudele.

Eesistumise kuluefektiivsust välja arvutada ei ole võimalik ja pole mõtet. Aga lõpuks peab nimetama võiduks sedagi, et eesistumine andis silmatorkava kiirenduse Eesti maksumaksjale kuuluvale lennufirmale Nordica, mis jõuab tänavu plaanitust varem plussi.

Ja kes on riik, kes Eestilt Euroopa Liidu eesistumise 1. jaanuaril üle võtab? Et te ei peaks jälle guugeldama, siis saab see siin kohe ära öeldud: Bulgaaria. Võib kihla vedada, et isegi nemad saavad hakkama või vähemalt nii aasta-paar hiljem näib, sest keegi ju täpselt ei mäleta.