Vastuoluline Valgevene lükkab majanduskoostöös uksed pisut rohkem lahti

8. detsember 2017 ERIK GAMZEJEV
Eesti suursaadik Valgevenes Merike Kokajev kinnitas, et Valgevene ettevõtete huvi koostöö vastu Eestiga on väga suur

Eesti suursaadik Valgevenes Merike Kokajev kinnitas, et Valgevene ettevõtete huvi koostöö vastu Eestiga on väga suur

Eesti ja sealhulgas ka Ida-Viru ettevõtjad on hakanud rohkem huvi tundma koostöö vastu Valgevenega. Mida see vastuoluline maa endast praegu kujutab ja millised muutused seal toimuvad, rääkis hiljuti Jõhvis siinsetele ettevõtjatele Eesti suursaadik Valgevenes Merike Kokajev.

 

Seni on läänes peetud Valgevenet Euroopa viimase diktaatori maaks.

Just.

Nüüd on hoiakud muutunud. Miks? Kas Valgevenes endas on ka midagi tegelikult muutunud või on see osa mängust geopoliitilisel malelaual?

Geopoliitika on loomulikult tähtis. Valgevene asub geopoliitiliselt äärmiselt olulises kohas ida ja lääne vahel sooviga olla nende vahel sillaks.

2015. aastal, kui allkirjastati Ukrainat puudutavad Minski lepped, ja 2016. aasta alguses, kui USA peatas oma sanktsioonid Valgevene suhtes, Valgevene justkui avanes. Majandus sai hoogu, sest välisinvestorid julgevad nüüd sinna investeerida. Valgevene on teinud äärmiselt palju, et meelitada riiki välisinvestoreid. Mõni aeg tagasi võeti vastu olulised seadused investeerimiskliima parandamiseks. Nüüd võeti vastu ukaas nr 7, mis puudutab ettevõtluse arengut ning peab vähendama bürokraatiat ja eemaldama mitmesuguseid barjääre. See lihtsustab muu hulgas tunduvalt uute firmade registreerimist.

Aga kas autoritaarses režiimis endas on ka midagi muutunud: kruvisid lõdvemaks keeratud ja demokraatiale hapnikku juurde antud?

Hapnikku on natuke juurde antud, aga majandussüsteem on ikkagi Nõukogude Liidu aegne. 85 protsenti ettevõtetest kuuluvad riigile. Rahvusvahelised finantsinstitutsioonid leiavad, et kui Valgevene teeks kiiremas korras stuktuurseid reforme, siis kiireneks ka majanduskasv. No ei tehta!

Milline on üldine eluolu Valgevenes? Ühelt poolt öeldakse, et Valgevene saab enam-vähem kõigega ise hästi hakkama, teiselt poolt märgitakse, et nende majandus on üsna kriitilises seisus. Milline on teie hinnangul tegelik seis?

See riik ongi hästi vastuoluline. Sellest aastast on majandus hakanud kasvama, ennustatakse kuni kaks protsenti kasvu. Eelnevatel aastatel oli majandus languses, korra isegi kuus protsenti.

Elanike ostujõud on natuke paranenud. Riik muidugi kontrollib kõike − nii poliitilises, majanduslikus kui ka sotsiaalses mõttes.

Kuidas inimõigustega lood on?

Positiivne on, et euroopalikke väärtusi on vähemasti sõnades pardale võetud. Valgevene on valmis rääkima nii inimõiguste kui ka surmanuhtluse kaotamise teemadel. Varem olid need absoluutsed tabuteemad. Välisminister Vladimir Makei alles hiljuti ütles, et Euroopa Liidu ja USAga ei ole tabuteemasid. Kõigest võib rääkida. Kahtlemata nad ei talu aga lauskriitikat.

Surmanuhtlusega on muidugi probleem. Eelmisel aastal hukati neli inimest ja hukatud on ka tänavu, mitu süüdimõistetut on surmanuhtluse täideviimise ootel. President lükkas veidi rohkem kui kuu aja eest tagasi järjekordsed armuandmispalved. Euroopa Liidule on see äärmiselt ebameeldiv. Loodame väga, et lähiajal kehtestab Valgevene siiski surmanuhtlusele moratooriumi, sel juhul saab Valgevene liituda ka Euroopa Nõukoguga.

Kas samas on tänu rangete karistuste hirmule saavutatud olukord, kus nähtav kuritegevuse ja sealhulgas ka korruptsiooni tase on küllaltki madal?

Jah, Seda ka. Loomulikult on ka Valgevenes kuritegevust, aga seal on tõesti sedavõrd turvaline, et näiteks õhtul pole Minskis vähimatki hirmu välja kõndima minna. Näiteks Rooma linnas [Merike Kokajev on olnud ka Eesti suursaadik Itaalias] see asi nii lihtne ei ole.

Kuidas teile tundub, kas Valgevene inimesed tahavadki sellist range režiimiga ühiskonda?

Mõneti jah, osale Valgevene rahvale meeldib kõik see, mis toimub. Muidugi on ka neid, kellele selline range kord ei ole vastuvõetav.

Kui tugev praegu Valgevene opositsioon on?

Nad on killustatud ega suuda omavahel koostööd teha. Viimasel ajal püüab riik oma kodanikke mitte represseerida.  Tõsi, kui mitte arvestada tänavukevadisi sündmusi, kui toimus niimetatud logardite marss ja võimud tõesti kasutasid rahulike elanike suhtes minu arvates ülemäärast jõudu.

Milles seisneb Lukašenka fenomen, et ta on suutnud nii kaua võimul püsida?

Ta on karismaatiline liider. Ta võib meeldida või mitte meeldida, aga ta on tark poliitik. Vastasel juhul poleks ta suutnud nii suure poolehoiuga nii kaua võimul püsida. Tema kõrval ei ole teist sellist liidrit. Aga võimalik, et sellise süsteemi puhul polegi tekkinud võimalust kellegi esiletõusmiseks.

Lukašenka püüab − olles suur sõber Putini Venemaaga − flirtida ka läänega. Kuhu poole kipub ta praegu rohkem hoidma?

Ta ikka balansseerib kahe vahel. Kui suhted Venemaa ja Euroopa Liidu vahel peaksid veelgi rohkem eskaleeruma, siis võib-olla on sunnitud Valgevene poolt valima. Esialgu ta poolt ei vali. Ta tahab olla sõber mõlemaga. Näiteks üks kolmandik kaubandusest on seotud Euroopa Liidu riikidega.

Kui vaatame puhtalt kaitseküsimusi, siis pool on selgelt valitud. Kas või viimasel suurõppusel “Zapad” harjutasid koostööd Valgevene ja Venemaa armee.

“Zapad” on täiesti regulaarne õppus. Probleemiks oli, et tänavu toimusid need teistsugusel foonil. Toimunud olid Krimmi annekteerimine ja agressiivsed sündmused Ida-Ukrainas. Lääs jälgis väga tähelepanelikult, mis toimus.

Pigem kaotas sellega Valgevene oma nägu. Valgevenel ei olnud seda “Zapadit” vaja mitte üks teps. Aga nad ei saanud ka keelduda, kuna strateegilised suhted Venemaaga on niivõrd tähtsad. Hiilgeaegadel subsideeris Venemaa Valgevene majandust ikkagi kümne miljardi USA dollariga aastas. Nüüd muidugi palju vähem, sest Venemaa enda majandus on suure löögi all, muu hulgas ka sanktsioonide tõttu.

Millised on praeguse Valgevene eliidi püüdlused, kuhu oma riiki juhtida tahetakse?

Riigis ei ole selgust. Tahetakse olla sõbrad kõigiga, Euroopa Liit on oluline ja Venemaa on oluline. Kuigi konstitutsioonis ei ole seda kusagil kirjas, on tegu osaliselt ikkagi liitriigiga. Venemaaga oli neil omal ajal ka ühine õhuturve, aga see lõppes ära, kui algasid Ukraina sündmused.

Kas Ukrainas toimunu on muutnud ka Valgevene poliitika Venemaa suhtes ettevaatlikumaks?

Kindlasti. Valgevene kardab ausalt öeldes väga ja püüab kõigiti säilitada territoriaalset terviklikkust. Seepärast ei taha ta Venemaaga ka suhteid rikkuda.

Aga samas ei taheta olla ka temast suures sõltuvuses?

Ei taheta, aga eks ikka on ja seda ka poliitiliselt. Valgevene inimesed elavad ju suuresti Venemaa meediaruumis ja Venemaa mõjutusvõim on suur.  Ainult 35 protsenti Valgevene elanikest suhtub Euroopa Liitu hästi.

Millega Eesti pakub praegu Valgevenele huvi?

Ollakse huvitatud majanduslikust koostööst. Näiteks kui korraldasime hiljuti äriseminari, siis paljud Valgevene firmad ei pääsenud sinna, sest polnud lihtsalt kohti. Huvi oli tohutult suur.

Valgevene sanatooriumid näiteks on küllaltki heal tasemel ja odavad ning huvitatud Eesti külastajatest.

Valgevene moodustab Eesti ekspordi osakaalust alla ühe protsendi, kas näete kasvuruumi?

Ikka. Seni hoidsid selle kasvu tagasi sanktsioonid ja ka sealne ärikliima, mis oli küllaltki heitlik. Oli juhtumeid, kus riik võttis lihtsalt käest ära mõne välisinvestori firma. Nüüd enam selliseid asju ei juhtu.