Kohtla-Järve populaarseim poliitik on loomult perfektsionist

5. detsember 2017 ERIK GAMZEJEV
Eduard Odinets tõdeb, et kui ta võtab midagi teha, siis ikka pühendumise ja hingega.

Eduard Odinets tõdeb, et kui ta võtab midagi teha, siis ikka pühendumise ja hingega.

20 aastat Kohtla-Järve keskerakondlikku ainuvõimu volikogus väsimatult torkinud  Eduard Odinets usub, et  muutused tulevad linnas siis, kui need tuntud inimesed, kes praegu linnavõime vaid omavahel kritiseerivad, söandavad hakata sellisele valitsemisviisile ka avalikult vastu. 

 

11 aastat tagasi Põhjarannikule antud intervjuus ütlesite, et soovite ükskord ka Eesti presidendiks saada. Kui kaugele olete sel teel  jõudnud?

Vähemalt vanust on nii palju juurde tulnud, et oleksin saanud  juba viimasel korral toimunud valimistel kandideerida. Olen valimiskogu liikmena pääsenud korra juba presidendikandidaatidele üsna lähedale.

Ma täiesti siiralt usun, et Eesti on juba praegu valmis mitte ainult naispresidendiks, vaid ka  mitte päris eesti soost presidendiks. Miks ei võiks see mõnel järgmisel korral olla ka Odinets?

Kas te rahvuse mõttes määratletegi ennast nii − mitte päris eesti soost?

Mäletan hästi, et tollesama intervjuu pealkiri oli “Olen eestlane, kelle emakeel on vene keel”.  Selline ma olengi. Ma olen hingelt eestlane, aga ma ei unusta kunagi, et minu esimene keel on vene keel. Selles mõttes olengi “mitte päris eesti soost”.

Te olete kasvanud Kohtla-Järve kaevurite peres, kus kodune keel on vene keel. Mis on teil aidanud nii hästi Eesti ühiskonda sulanduda?

Aidanud on eelkõige mu enda siiras huvi Eesti ja eesti keele vastu ning head õpetajad, kes hoidsid seda huvi. 17aastaselt läksin Tallinna ülikooli õppima eesti keele õpetajaks ja kolisin elama ühiselamusse, kus ümberringi olid peamiselt vaid eestlased. Nüüd on juba 24 aastat eesti keel mu ümber hommikust õhtuni.

Märkisite hiljuti, et kui mitmetes linnades pannakse kohalike tuntud inimeste auks pinke, siis Kohtla-Järvel võiks teile kunagi püstitada tuuleveski. 20 aastat olete don Quijote kombel pidanud Kohtla-Järve volikogus võitlust linnavõimudega.  Kust tuleb selleks energia ja motivatsioon?

Energiat jääb iga aastaga üha vähemaks. Iga kord annan endale sõna, et ma rohkem ei kandideeri, sest sellest peaga vastu seina jooksmisest saab mõnikord paratamatult kõrini ja tekib lootusetuse tunne.

Aga alati leidub inimesi, kes räägivad taas augu pähe. Ütlevad, et minu kogemusi ja teadmisi on vaja, et püüda volikogus midagigi teistmoodi teha. Nende aastate jooksul on visalt küll, kuid siiski midagi ka paremaks muutunud. Pealegi nii kaua kui Kohla-Järvel elavad mu vanemad ja mu venna pere, on mul, kelle nimel võidelda.

Kas võitlus tuuleveskitega pakub ka mingit emotsionaalselt naudingut?

Mõnikord ka seda. Vahel on volikogu istungitel päris lõbus ja see pakub ka endale väljaelamise võimalusi. Aga see ei ole muidugi eesmärk. Heameelt teeb, kui suudan selgeks teha, milles eksitakse ja mis on valesti või miks ei tohi mõnda asja nii teha.

Viimastel valimistel olite Kohtla-Järvel parim häältekoguja ja võite nimetada end linna kõige populaarsemaks poliitikuks, aga ometigi olete taas kindlalt opositsioonis, sest sotside nimekiri, kus te kandideerisite, jäi tervikuna Keskerakonnale selgelt alla. Miks? 

Olgem ausad − Kohtla-Järvel pole lihtne leida inimesi, kes oleksid nõus kandideerima valitseva kliki vastu. Keskerakond lööb massi ja tuntusega.

Kusjuures eravestlustes tunnistavad mitmedki needsamad linnaasutuste juhid ja teised tuntud inimesed, et jagavad mu seisukohti ja on ise ka praeguse võimu suhtes kriitilised. Aga kui nii-öelda asjaks läheb, siis on nad kõik ikkagi Keskerakonna nimekirjas. Et mitte kaotada oma positsiooni, olemasolevat palka või töökohta.

Ka hiljem volikogus on päris tihti mõni võimu toetav saadik omavahel olles tunnistanud, et see otsus, mis vastu võeti, ei ole normaalne, kuid lisab samas, et ta ei saanud selle vastu hääletada.  See on puhas inimlik hirm, millest ma saan iseenesest aru. Kuid niikaua kui ei teki kriitilist massi inimesi, kes nõustuksid valitsevale võimule avalikult vastu seisma, ei saagi midagi põhimõtteliselt muutuda.

Kas te näete mingi võimupöörde võimalust eeloleva nelja aasta jooksul?

Ma ei taha hästi uskuda. Pigem on tõenäoline, et järgmistel valimistel on praeguse võimu suhtes rahulolematuid inimesi rohkem ja juurde tuleb ka neid inimesi, kes on nõus kandideerima, et muuta olukorda linnas.

Kas keegi on teid vahel ähvardanud selle eest, et tekitate oma pideva torkimisega võimudele tüli ja ka kahju?

Viimasel ajal mitte.

Aga varem?

Aastaid tagasi ükskord lükati mind linnavalitsuse koridoris seina äärde ja öeldi, et kaua sa siin esined.

Kes seda tegi?

Üks keskerakondlane, kes kuulus tollal ka ise volikogusse. Aga tema nimi ei ole enam oluline ja kuriteoteadet ma tookord ei teinud.

Ei ole saladus, et see kriminaaluurimine, mis jõudis eelmisel sügisel lõpuks endiste linnapeade Jevgeni Solovjovi ja Jüri Kollo süüdimõistmiseni, sai osaliselt alguse ka nendest mitmetest teadetest, mida te omal ajal politseile tegite, pannes tähele linnavõimude ja firma N&V kahtlustäratavaid tehinguid.

Jah, olen nendel teemadel korduvalt õiguskaitseorganitele vihjanud, teateid teinud ja konsulteerinud.

Kas politsei suhtus alguses neisse küllaltki ükskõikselt, arvestades, kui palju aastaid kulus, enne kui nende asjadega põhjalikumalt tegelema hakati? 

Niikaua kui neid teateid menetles kohaliku politseiprefektuuri majanduskuritegude talitus, need asjad tõesti kuhugi ei liikunud. Muutus toimus siis, kui korruptsiooni uurimise õigus suuremates linnades anti üle kaitsepolitseile. Hea, et lõpuks lahendini jõuti, aga kahju, et see süsteemis suurt midagi ei muutnud.

Milline võiks Kohtla-Järve tulevik olla?

Väga helget tulevikku ma ei näe. Viimaste aastate rahvastiku statistika on kurb: iga aastaga väheneb elanike arv 600-700 inimese võrra. Kui suuri tööandjaid juurde ei tule, siis linn vaikselt hääbub.

Olgugi et teie arvamust volikogu sageli ei arvesta, olete siiski aktiivselt osalenud linna arengukavade koostamisel. Milliseid lahendusi olete pakkunud?

Need arengukavad on väga suuresti koostatud ehku peale ja sõltuvad eelkõige sellest, kas mingit riigi või Euroopa Liidu toetust õnnestub saada või mitte. Reaalset suuremat plaani, kuidas linna paremale järjele juhtida, linnavõimudel pole. Ega sellises olukorras, kuhu nüüdseks on jõutud, pole ka mul endal lihtne häid lahendusi pakkuda. Opositsioonis olles on muidugi hea kritiseerida, aga mulle tundub, et kui võim linnas läheks vahelduseks kas või neljaks aastaks kellegi teise kätte, siis võib-olla tuleks juurde värskemat mõtlemist ja lähenemist, millest võiks alguse saada positiivsed muutused.

Milline suhe on teil Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga? Olite seal aastaid tagasi oluline tegelane, kandideerisite nende nimekirjas, aga siis äkki astusite erakonnast välja.

Olen kuulunud juhatusse, olnud kahe ministri nõunik ja mitmeid aastaid erakonna kantselei juht ning juhtinud ka erakonna noorteorganisatsiooni. 2007. aastal käis mu nimi läbi ka võimaliku rahvastikuministri kandidaadina.

Kuid ühel hetkel said mul erakonnas kõik ametlikud kohustused otsa ja ma ei näinud seal endale uusi väljakutseid. Ma ei näinud vajadust olla niisama nimekirjas. Kui ma kusagile juba kuulun, siis ma tahan ka aktiivselt reaalselt panustada.

Kas pärast konflikti Urve Paloga ajast, mil tema oli rahvastikuminister ja teie tema büroo juht, omavahel veel suhtlete? 

Nüüd me juba teretame, sest sellest on ikkagi kümme aastat möödas. Aga ühist jutuainet meil pole.

Olite suure erakonna kantselei juhataja, kes tegeles nii partei paberi- kui rahaasjadega enam-vähem samal ajal, millest pärineb ka suur skandaal Reformierakonna varjatud rahastamisega. On räägitud, et tol ajal käiski erakondade rahastamine osaliselt sel moel. Kui palju teie käest niinimetatud kilekotiraha läbi käis?

Ütleme niimoodi, et mulle ei ole toodud.

Südametunnistus on puhas? 

Erakonna kantselei peab nii töötama, et kõigi südametunnistus oleks puhas. Ma tegin oma tööd hästi. Kuid eks aegade jooksul on kõikidel erakondadel olnud rahastamisega mõned probleemsed seigad.

Olete kultuuriministeeriumi välisvahendite juht. Mida see töö endast kujutab?

Juhin seda raha, mis tuleb kultuuriministeeriumi haldusalasse väljastpoolt riigieelarvet. Välisvahendite juhi asi on tegelda nende vahenditega, mis ringlevad Euroopas ja Põhjamaades, ning aidata neil jõuda meie ministeeriumi haldusala kolme valdkonda: lõimumine, sport ja kultuur.

Ma naljatan, et  mina tean, kus raha on. Neli aastat kultuuriministeeriumis on olnud väga hea kool.

Paljudel inimestel, kes on puutunud kokku mingite rahataotlustega Euroopa Liidult, lähevad juuksed halliks, kui nad peavad läbi närima sellega kaasnevast bürokraatiast. Kuidas teile selline töö saab meeldida?

Mulle on see väga huvitav. Võib-olla sellepärast, et nüüd ma mõistan väga hästi nende programmide loogikat. Näen seoseid näiteks riigi arengu ja väikevalla kooli projekti vahel. See on mul silme ees võib-olla ka seetõttu, et ma olen ise eurorahaga eri etappidel seotud olnud: nii toetuse saaja, projektijuhi kui nüüd ka riigipoolse reeglite väljatöötajana.

Inimesed, kes puutuvad ainult ühes lõigus selle süsteemiga kokku, ei taju sageli suurt pilti ja neile võivadki seetõttu paljud nõudmised tunduda mõttetuna. Kindlasti on mõnes kohas ka ülereguleerimist. Aga me püüame koos kõigi ministeeriumide välisvahendite juhtidega olukorda parandada. Ka Euroopa Liidus räägitakse viimasel ajal üha rohkem lihtsustamistest.  Üldiselt toimub liikumine selles suunas, et esmatähtis oleks tulemus, mida euroraha kasutamisega saavutatakse.

Rehepapluse avastamine on samuti teie töö?

Minu laualt käivad läbi kõikvõimalikud aspektid. Üks mu suurem ülesanne  on pettuseriskide ennetamine. Tuleb teha sellised reeglid, et pettusi ei esineks. Aga samas tuleb arvestada ka  tervet mõistust.

Olete lõpetanud keskkooli hõbemedaliga ja teinud ülikoolides cum laude nii bakalaureuse- kui magistritööd. Kohtla-Järve volikogu eelnõudes ajate iga viimset näpuvigagi taga. Kas need on märgid, et olete loomult perfektsionist?

Mulle meeldib teha asju hästi. Mul on nii palgalisi kui ka ühiskondlikke kohustusi päris palju. Kuid kui võtan midagi teha, siis ikka  pühendumise ja hingega ning pean selle ilusasti ära tegema. Muidu pole mõtet alustadagi.