Erakonnad ei peaks käituma kiirlaenukontori kombel

30. november 2017 ERIK GAMZEJEV, peatoimetaja

Erik Gamzejev.

Erakonnad ei tohiks valijate häälte võitmisel käituda  sarnaselt osa firmadega, kes paiskavad välja loosunglikke lubadusi, mida vaid riivamisi ja pealesurutud tingimustel on kavas täita.

Teate ju küll neid päevast päeva korduvaid reklaame, kus pidevalt midagi suures kirjas tasuta lubatakse: kõneajast ja internetiühendusest kuni selleni välja, et pikkadele vorstikangidele lüüakse peale kiri, et 100 grammi on nüüd tasuta! Raha maksmata ei saa midagi. Näiliselt tasuta teenust saad ehk ühe kuu jooksul, juhul kui kohustud aastateks hakkama kliendiks ja järgnevate maksete kaudu tasud selle justkui tasuta saadud kuu eest mitu korda.

Müügitrikkide leiutamisel, mis otsekohesemalt öeldes on lihtsameelsemate kundede lollitamine, piire ei ole. Üks majutusasutus näiteks lubas kord tasuta hotellituba. Kuid  tingimusel, et ostetakse õhtusöök, mille hind oli muidugi mitu korda suurem ööbimise letihinnast.

Poliitikud seadsid mõned aastad tagasi piiranguid kiirlaenu reklaamidele, mis ajasid finantsvahenduse termineid ja  nüansse mittetundvatel inimestel pea nõnda sassi, et nad panid lepingule käe alla, saamata isegi aru, millise koorma nad oma õlule võtsid.

Samas on ka erakonnad ise enda turundamisel üha rohkem liikunud samasugusele libedale teele. Sellised väljendid nagu “tasuta” ja “rohkem raha kätte” kipuvad valimisreklaamides kujunema püsisöödaks, millega valijate hääli õngitseda. Justkui oleks üles leitud aastaid kadunud olnud võlukepike.

Ravimite puhul tuleb kirja panna üksikasjalikud hoiatused, millised negatiivsed kõrvalmõjud  ühe või teiste arstimi manustamisega võivad kaasneda.

Poliitiliste lubaduste puhul sellist kohustust pole ja seda ei tehta üldjuhul ka heast tavast tulenevalt. Ometigi võinuks näiteks nii maakondliku tasuta bussiliikluse kui ka maksuvaba tulu suurendamise lubamisel seda teha. Sel juhul ei oleks ilmselt praegu nii palju segadust. Ideede elluviijatel endil oleks ilmselt kaasnevad probleemid ja nende lahendamisteed paremini läbi mõeldud ning ühiskond laiemalt nendeks olulisteks muutusteks ette valmistatud. Praegu sajavad aga negatiivsed mõjud ootamatu rahena alla ning tõenäoliselt parimatest kavatsustest ette võetud algatused on kergesti rünnatavad.

Kõvasti on pahameelt teeninud ka pärast äsjaseid valimisi paljudes linnades ja valdades vallandunud omavalitsusjuhtide palgatõusu ralli. Ühelt poolt on see ootuspärane. Eestis on palgatase kerkinud mitmeid aastaid järjest. Paljude linnapeade ja vallavanemate palgad on aga pikalt olnud külmutatud, kuna on peljatud, et valimiste-eelsetel aastatel nende palkade kergitamine võiks valimistel kaasa tuua häältekadu.

Nii ongi oodatud ajani, mil valimised jäävad selja taha, et siis teha korraga üks suurem tõus: osalt eelnevate aastate eest tagantjärele ja ühtlasi ka eelseisvate aastate eest ette. Siis ei pea järgmise perioodi jooksul palka liigutama lootuses, et nelja aasta pärast ei mäleta enamik valijad seekordset hüpet.

Praeguse ajastuse juures jääb aga veel lisaks mulje, justkui oleks palgatõus suure kuhjaga kompensatsioon selle eest, et üle 2100 euro teenivad inimesed peavad hakkama uuest aastast senisest rohkem tulumaksuks loovutama.

Ent miks peaks omavalitsusjuhi palga kergitamine olema justkui valgust kartev tegu? See ei ole lihtne töö ja neid inimesi, kes sellega hästi toime tuleksid, pole Eestis just üleliia palju. Miks ei võiks  erakond või valimisliit juba kampaania ajal tuua avalikkuse ette palga, mille vääriliseks nad linnapea ja volikogu esimehe ametit peavad. Kui näha veidigi vaeva põhjendamisega, siis ei tohiks olla põhjust karta, et seetõttu hääled tulemata jääksid. Küll aga poleks praegu piinlikkust tekitavaid selgitusi stiilis, et palk tõuseb heade valimistulemuste ja muu säärase eest.

Kas vajame ka nii-öelda poliitilist tarbijakaitset, mis aitaks säästa valijaid üle võlli minevate lubaduste ja nende elluviimisega kaasnevate lahti rääkimata ebameeldivate mõjude eest? Ilmselt mitte, sest igasugust reguleerimist ja kontrolli on niigi paljuvõitu. Küll aga võiks populismi parimaks vaktsiiniks olla valijate endi suurem kriitiline meel ja soov esitada pidevalt küsimust “Kuidas?”.

Mõistetav, et poliitikutele meeldib ikka edastada valijatele meeldivaid sõnumeid. Lootusetu oleks ju saavutada valimistel edu teise äärmusesse ulatuva loosungiga, et ajame maksusüsteemi segaseks, pöörame bussiliikluse pea peale ja tõstame juhtide palku. Ent mitmesuguste algatuste mõjusid ja seoseid tasuks põhjalikumalt selgitada, hoidudes kiirlaenukontoritele omasest hurraa-optimismist ja ebameeldivamate asjaolude varjamisest.  Nende valijate hulk, kes sellist poliitilist turundust hindaksid, ei ole Eestis usutavasti sugugi väike.