Vana koer uusi trikke enam ei õpi, aga ka ei reeda

22. november 2017 KAAREL PÜRG (VL Jõhvi Eest), endine Jõhvi volikogu liige

Kaarel Pürg.

Valimised on läbi ja valija oma valiku Jõhvis teinud. Vene vanasõna ütleb, et pärast kaklust rusikatega ei vehita. Lihtsalt konstateerime fakti, et olemasoleva info põhjal valiti volikogusse need, kes rohkem pingutasid ja tundusid usaldusväärsemana. Kuna meie Endel Paabiga ei suutnud piisavalt selgitada ega põhjendada oma valijale (eriti venekeelsele), miks me keskerakondlastena ootamatult kandideerisime valimisliidus Jõhvi Eest, jäi meie häältesaak kesiseks − ja ilmselt õigustatult. See ei tähenda, et me poleks olnud hingega asja juures või oleksime mänginud topeltmängu, mis pole meile omane.

Pärast volikogu uue koosseisu kinnitamist peaks head tava järgides järgnema aktiivne läbirääkimiste periood, kus selgitatakse välja osalejate positsioonid ja kombatakse piire, mis oleksid aluseks uue koalitsiooni loomisel. Oli ju üldteada, et valikud olid halvad, kuid jääbki arusaamatuks, kas potentsiaalsete liitlaste leidmiseks või uue koalitsiooni moodustamiseks üldse peeti enne ja pärast valimisi midagi läbirääkimistetaolist.

Väga intrigeeriv oleks teada, kuidas küll oskas pr Neglason öösel, pärast valimistulemuste selgumist, anda Martin Repinski õnnitlustele ja koostööpakkumisele selge vastuse, et jätkatakse koostööd valimisliiduga Jõhvi − Meie Kodu. Kas siin olid põhjuseks liidritevahelised eelnevad otsekontaktid või oli vallavanem Naumkin oma ettepanekuga ette jõudnud, kuid nende ettepanekuid arutati ju valimisliidus alles mitu päeva hiljem.

Kuna tegemist on väga printsipiaalse väitega, siis loomulikult huvitas meid, kes, kus ja millal on pikalt ja põhjalikult kaalunud otsust jätkata koostööd Ossipenko valimisliiduga. Huvitaval kombel pakkus Neglason juba 19. oktoobril Aivar Survale volikogu aseesimehe kohta ja Repinskile maaelukomisjoni aseesimehe kohta, millest küll viimased “tänuga” loobusid. Kui meile teatati, et kahe valimisliidu omavaheliste läbirääkimiste tulemustena olid juba varem (!) kokku lepitud komisjonid ja ametikohad, siis jääb üle ainult oletada, et kokkuleppe sõlmisid ja ametikohad jagasid kiiresti omavahel ära Jõhvi volikogusse valitud saadikud, kes juba enne 3-4 kuud koostööd olid teinud, jättes otsustusprotsessist eemale ehk statisti rolli nii oma mittevalitud kolleegid kui ka teised valimistel osalenud erakonnad ja valimisliidud.

Kindlasti võib omaette saavutuseks pidada väidet, et me ei olevat välistanud koostööd Ossipenko liiduga − seda enam, et viimased kolm kuud me ju töötasime koos! Elu olevat muutlik ja ka olukorrad muutuvad. Ilmselt sobiks siia loetellu ka inimesed, kellel puuduvad põhimõtted. Tegelikult ootasin vastust küsimusele, kas meie kunagised pikaajalised oponendid ning nende veendumused ja eesmärgid on samuti muutunud.

Kuna jõulise juhiga olevat väga raske töötada, siis Allan Männist ja tema finantsvõimekusest loobuti ilmselt teadlikult, sest tema poleks iialgi läinud koostööle omaaegse opositsiooniliidriga.

Pean tunnistama, et jaburamat ehk absurdsemat põhjendust, miks oma pikaajalise oponendi ehk vastasega ühte voodisse heideti, pole ma varem kohanud − et tagada stabiilsus Ossipenko kontrollitava volikogu töös. Tuleb tunnistada, et sellega taganeti nii oma valimislubadustest kui ka peteti räigelt oma valijaid.

Neglason soovis, et ma enne valimisi hoiduksin oma kirjutistes (ajutisi) koalitsioonipartnereid kritiseerimast! Mind see hämmastas, sest volikogus tehakse ühiste eesmärkide korral ikka koostööd (Enoki ja Easti umbusaldamine), aga enne valimisi peaksid ju olulisemad olema konkreetsed lubadused ja põhimõtted. Millegi järgi peavad valiku tegema nii valijad kui ka potentsiaalsed liitlased, samuti need, kes selles koosluses otsustavad kandideerida.

Meil ei olnud vallavanema kandidaati ja ilmselt teda ei otsitudki, sest partneril oli vallavanem olemas.

Meil oli kõige nigelam valimiskampaania, mis ei kannatanud välja mingit võrdlust kellegi teisega peale sotside. Oleks viimastele antud hääled saanud meie, oleks valimistulemus olnud teistsugune ja suuremad probleemid oleks liitlaste leidmiseks olnud hoopis valimisliidul Jõhvi − Meie Kodu. Tegemist polnud ju valimistega rahvuse pinnalt, sest sel juhul oleks Ossipenko võtnud mäekõrguse võidu, aga võib julgelt lisada, et ta mitte ei võtnud võimu, vaid me ise andsime selle vabatahtlikult ära, keeldudes omavahelisest koostööst. Nii lihtne see ongi.

Oleks valimisliidu Jõhvi Eest juhid, kellega meid sidus kaheksa aastat kestnud koostöö, meid teavitanud oma prioriteedist, ei oleks meie Paabiga selles valimisliidus kandideerinud.

Mul on hea meel, et Keskerakond vähemalt siiani pole Jõhvis olnud äraostetav ja on säilitanud oma näo.

Muidugi on mul nüüd piinlik, et ma mitmetes kirjutistes veendunult teatasin, et läheme valimistele koos nendega, keda usaldame, ja kutsusin toetama valimisliitu Jõhvi Eest. Samuti tuleb mul ilmselt vabandada Vadim Jerjomenko ees, kes juba suvel kahtlustas sobingut Ossipenko ja Neglasoni vahel.

Eks aeg annab arutust.