Lõputu kollektiivne riigivargus

21. november 2017 MÄRT MEESAK, Vabaerakonna tegevjuht

Märt Meesak.

Omavalitsusreform on lõpetatud, nii on võidukalt teatanud riigihalduse minister Jaak Aab. Aasta tagasi Reformierakonna peaministripartei ja riigihalduse ministri kohtadel välja vahetanud keskerakondlased ei muutnud haldusreformi läbiviimisel midagi. Kusjuures mõni kuu varem, presidendi valimiskampaania hoos, räägiti teistsugust juttu ja lubati omavalitsustele pudrumägesid.

Esimesed negatiivsed viljad on käes, alustuseks nimetan omavalitsusjuhtidele nn altkäemaksu määramist lahkumishüvitisena. Loodud süsteem soodustas taas kord skeemitamist, omadele paremate positsioonide kättemängimist ning toiduahelate kasvatamist. Võin öelda, et toimus kollektiivne riigivargus seaduse toel ja meie vaikival heakskiidul.

Siin tehti esimene möödalask, kui üle aasta ametis olnutele määrati 12 ja alla aastase staaži eest 6 kuupalga suurused hüvitised. Ilmselgelt ajendas see paljudes kohtades võimu ümbermängimist ja kättemaksuaktsioone, et karistuseks senised juhid enne lõppu välja vahetada ning premeerida omasid. Nii vangerdatigi enne valimisi võimuliidud ümber nii Elvas kui Otepääl, ise elasin sellise vangerduse läbi Konguta vallas.

Preemiaks vangerdamistega kaasamineku eest said nüüd kaks-kolm kuud vallavanema, linnapea või volikogu esimehena ametis olnud kuue kuu suuruse hüvitise. Ehk lihtsalt preemiaga õigel ajal õiges kohas ja liidus olemise eest tänati ülejooksjaid, poole vahetajaid ning tankiste.

Järgmine kollektiivne enesemääramine ongi uued koalitsioonid ja ametikohtade jagamised. On absurd, et varem vallavanemana ühes ühendatud omavalitsuses töötanu saab ikka oma lahkumishüvitise olukorras, kus ta asub uues omavalitsuses kõrgepalgalisele volikogu esimehe kohale. On juhtunud nii, et üks kodanik saab kõigepealt aastapalgasuuruse hüvitise ca 20 000 – 30 000 eurot ja edasi iga kuu ikkagi 2000 – 3000 euro suurust tasu. Ehkki ühte nimetatakse töötasuks ja teist hüvitiseks, on see ikkagi pettus, raha tuleb ikka maksumaksja põhjatuna näivast taskust.

On ka teistpidiseid näiteid, et senine volikogu esimees saab vallavanemaks ning võtab silma pilgutamata oma lahkumishüvitise vastu. Lisaks on muidki skeeme, kuidas mitme kümne tuhande euro suuruse hüvitise saajad jätkavad uue omavalitsuse palgalehel kõrgepalgalist tööd.

On häbiväärne, et seadusandja on loonud sellise legaalse riigivarguse süsteemi. Õiglane on kaotada igasugune lahkumishüvitis, kui asutakse ükskõik millisele ametikohale uues omavalitsuses.

Tavainimeste õiglustunnet riivab ka uute omavalitsustegelaste enesele määratud töötasud, kas volikogu esimehele või valla- ja linnapeale, ning muud kompensatsioonid. Summad on tekkinud nii, nagu keegi küsida julges.

Kõige kurioossem on volikogu esimehe tasu. Tallinnas on see riigipea palgaga võrdväärne rohkem kui 5000 eurot, Saaremaa vallas nelja saarlase keskmine palk ehk 3800 eurot, Elvas 2500 eurot, Kohtla -Järvel 3000 eurot. Päris häbi on nende töötasude määrajate pärast, kes elavad ilmselt paralleelmaailmas ega näe päris elu vallas-linnas, kus nad võimu teostama hakkavad.

Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus (KOKS) paneb paika volikogu esimeeste ülesanded ja töömahu. Töömaht sõltub väga palju nii inimesest kui ka sellest, kas tegemist on palgalise või mittepalgalise volikogu esimehega. Küll aga on volikogu esimehe peaülesanne enamasti kord kuus toimuva volikogu koosoleku ettevalmistamine.

Koosoleku plaani ei pane kokku volikogu esimees üksi, päevakorda suunavad eelnõusid nii valitsus kui ka volikogu komisjonid. Seega volikogu esimees ei mõtle päevakorra punkte ise välja, ja et kõik juriidiliselt korrektne oleks, on abiks juriidilise haridusega volikogusekretär.

Aus olles ei ole volikogu esimehel tegemisi mitte 40 tundi nädalas ja 170 tundi kuus. Isegi kui ta on väga tubli ja töökas, siis KOKSi punktide ja volikogu esimehe õiguste kohaselt ei ole tal kahjuks väga palju igapäevaseid kohustusi.

See aga riivab kindlasti nende õiglustunnet, kes samuti vastutusrikast ametit peavad ja avalikust sektorist töötasu saavad (õpetajad, päästjad, politseinikud jne). Nendele oleme ühisest rahakotist otsustanud maksta poole vähem, kuigi nendegi tööpäevad on kindlasti vastutusrikkad.

Põhjatuna näiv rahakott peab välja kannatama ka muud kergekäelised otsused: Tallinnas soov maksta 15 000 eurot lahkumishüvitist kohtu all olevale ametist tagandatud linnapeale, Tartu volikogu otsus tõsta linnapea palka 36% võrra ja uute omavalitsusjuhtide kõrgemad kui 3000eurosed töötasud.

Avaliku sektori palk kasvab oluliselt kiiremini kui erasektoris ning avalikud uurimised lisavad, et ühiskond võõrandub poliitikast iga päevaga aina rohkem. Liigume ohtlikul kursil, meie inimesed ei tunneta, et valitud hoolivad neist oma igapäevatööd tehes, tuntakse ära, kui sõlmitakse kokkuleppeid omade soosimiseks ja alles seejärel mõeldakse, mida ülejäänud rahaga rahva heaks teha saab. Kui aga raha ei jagu, mõeldakse selle kogumiseks välja uued maksud.

Haldusreformiga on tehtud rehepappi, maksumaksja rahaga osteti otsustajad ära ja nemad omakorda diilivad selle vähese allesjäänu omavahel ära.

Senini ei ole Eesti poliitikas märgata vastutuse kandmist parteiliselt ega individuaalselt. Meil, armsad kaasmaalased, ei ole vaja leppida toimuvaga, on aeg nõuda otsustajatelt vastutust, läbipaistvust ja aruandlust! Kaua nad trambivad meie õiglustunnet mutta meie raha toel!