Miks ettevõtja usk riigivõimu väheneb?

15. november 2017 

Toomas Luman.

Kaubanduskoja asutamisest täitus 92 aastat, kaubanduskojal on praegu täpselt 3256 liiget. Neist 51 protsenti on ettevõtted, kus töötajaid 1−9, mistõttu on kaubanduskoda jätkuvalt nii suur- kui väikeettevõtjate esindusorganisatsioon.

Kaubanduskoja liikmete panusest riigikassasse moodustub umbes 40 protsenti maksutuludest. See näitab, et meie liikmed on majanduses jätkuvalt väga aktiivsed ning nende heast käekäigust sõltub rohkemgi, kui mõnikord arvata oskame.

Kaubanduskoja põhitegevused on jätkuvalt seotud ettevõtete toetamisega ja kantud soovist tagada ettevõtjaile paremad tingimused arenemiseks ja kasvamiseks. Aitame ettevõtjaid hakkama saada bürokraatiaga, aitame neil leida maailmas uusi kontakte ning mõista sedagi, mida seadusandja seadustesse kirja on pannud.

Uskuge või mitte, kuid see ei ole alati lihtne. Võib koguni juhtuda, et algne seaduse mõte, selle kirjapandud tekst ning hilisem rakendamine erinevad kõik üksteisest. Ametid ja inspektsioonid rakendavad. Poliitikud laiutavad käsi. Kõik imestavad, kuidas nii sai juhtuda.

Ettevõtja kannab aga kulud ja tema usk riigivõimu väheneb. Ja ometigi on meil olemas riigikogus vastu võetud väga tänuväärne õiguspoliitika arengusuundade dokument, mis sellised olukorrad selge sõnaga välistab.

Samuti on samas kokku lepitud põhimõte, mille kohaselt ühe seaduse väljatöötamisele peab eelnema väljatöötamiskavatsus. Idee kohaselt lihtne dokument, kus selgitakse, mida soovitakse ravida, millised on alternatiivsed lahendused ja millised on eeldatavad tulemused. See on kokkulepitud reegel, mille eesmärk kvaliteetsem õigusloome.

Ometigi on praegu tekkinud olukord, kus meie hinnangul eelneb väljatöötamiskavatsus ligikaudu veerandile uutele seadustele, kuid kolmveerandil juhtudest on leitud õigustusi eranditeks. See ei ole normaalne! Miks raisata ressursse ühe reegli koostamisele ja kokkuleppimisele, kui seda ei järgita ega soovitagi järgida? Kindlasti ei tee selline jutumärkides paindlikkus meid targemaks, ei paranda õigusloome kvaliteeti ega muuda ettevõtluskeskkonda konkurentsivõimelisemaks, rääkimata investeerimisjulguse või ettevõtlusmotivatsiooni kasvatamisest.

Olen jätkuvalt arvamusel, et ülemaailmne finantskriis on nohu selle kõrval, mida suudame ise oma rumalusest ja liigsest agarusest ettevõtluse pidurdamiseks ära teha. Julgen arvata, et kui kas või pooled veidi üle 80 seadusest, mis riigikogus on tänavu vastu võetud, oleksid olemata, ei juhtuks ühtegi katastroofi. Pigem oleks tulemus ettevõtlusele ja õiguskeskkonnale positiivne.Ja loomulikult ei oleks kaks korda väiksema õigusloome jaoks vaja praegusega samas mahus riigiteenistujaid, kes võiksid elukestva õppe toel leida kindlasti rakendust erasektoris. Parimad ametnikud saaksid aga tõesti tegelda mõtestatud tööga ning neile oleks võimalik pakkuda väljakutsuvat ja motiveerivat tööd ja palka.Oleme kaubanduskojas viimastel aastatel aktiivselt osalenud mitmesugustes algatustes, mille eesmärk on ettevõtjatele riigiga seotud asjaajamise lihtsustamine, bürokraatia ja halduskoormuse vähendamine. Väga olulised teemad ja algatused kõik. Kuid kahjuks oleme pidanud mitmel korral tõdema, et kui poliitiline tahe ja suund muutuvad, jäävad head algatused ripakile ega edene enam algse innuga. Üleöö tuleb hakata tegelema uute prioriteetidega ning parimal juhul lükatakse ettevõtjaile leevendust pakkuvad arendused lihtsalt edasi. Sellest on äärmiselt kahju, kuid paraku näitab see üldist suhtumist.

Kui ükski ettevõtjatele positiivne arendus kulgeks sama tempokalt nagu poliitiliste maksumängude tulemuste rakendamiseks vajalike muudatuste elluviimine, oleks ettevõtja elu juba oluliselt kergem. Lisaks sellele võidaks näiteks andmebaaside, maksuameti, äriregistri, majandustegevusregistri paremast koostoimest ka üldine ettevõtluskeskkond ning kõige rohkem aus ettevõtja ja iga ettevõtlik inimene. Just seda ettevõtjad poliitikutelt ja ametnikelt soovivad.

Toomas Lumani kõne 9. novembril toimunud kaubanduskoja 92. aastapäeva pidulikul vastuvõtul.