Mees, kes usub Eesti riiki

13. november 2017 GERLI ROMANOVITŠ
Major Mati Kuusvere tõdeb, et eestlastel peaks olema rohkem usku oma riiki. "Taanlased on veendunud, et Taani riik on igavene. Tegelikult ütleb seda ka Eesti põhiseadus."

Major Mati Kuusvere tõdeb, et eestlastel peaks olema rohkem usku oma riiki. “Taanlased on veendunud, et Taani riik on igavene. Tegelikult ütleb seda ka Eesti põhiseadus.”

Selle aasta augustist kaitseliidu Alutaguse malevat juhtima tulnud major Mati Kuusvere tunnistab, et tal pole olnud paremat kogemust kui töötada vabatahtlikega, kes kaitseliitu kuuluvad ning on valmis oma riiki uskuma ja selle eest seisma.

 

Te olete Alutaguse maleva pealikuna ametis olnud viimased kolm kuud. Mida te maleva kohta õppinud olete?

Iga malev on natuke erisugune. Alutaguse maleva teevad eriliseks inimesed, kes siin elavad, ning selle asukoht nii Euroopa Liidu kui NATO piiri ääres.

Alutaguse malev ja Ida-Virumaa on mitmekeelne, mitmekihiline ja mitmekultuuriline. Mul on võrdlus olemas Tartust ja Jõgevalt. See on eriline. Eelkõige inimeste ja asukoha poolest.

Kas need inimesed on teid üllatanud positiivselt või negatiivselt?

Mida rohkem on inimesi, seda rohkem on mõlemat poolt. Aga pigem ikka positiivselt.

Maleva pealikuna tuleb vene keelt kasutada − kas te oskate seda?

Vahel tuleb tõesti kasutada ja keelt ma oskan. Ma olen aega teeninud Nõukogude armees, aga vene keelt oskasin ma juba enne seda.

Kas see tähendab ka teistsugust juhtimist?

Ei, seda mitte. Juhtimine sõltub alati inimesest, aga kaitseliidus on üle Eesti üks seadus ja kodukord. Muidugi sõltub palju malevast, maleva tõmbekeskustest, inimgruppidest ja võimalustest. Näiteks Tartus on väga selgelt välja kujunenud keskus. Jõgeval samas sellist linnapõhist suurt keskust pole. Nagu ka Jõhvis, sest kui Narva on kõrval 60 000 elanikuga linn, siis on selge, et Jõhvi nendele tõmbekeskus pole.

Kui rääkida piiriäärsusest, siis öelda, et see meid üldse ei puuduta, oleks vale. Ainuüksi võimalus vaadata Narvast teisele poole piiri loob täiesti teistsuguse vaatenurga.

Kas see vaatenurk annab väljaõppele teise sisu ja teistsugused legendid?

Ei, seal erinevust pole. Eesti malevad on koondatud maakaitseringkondadesse, kuhu kuulub neli maakonda, mis annavad laiema ülevaate nii asukohast kui ka ressurssidest. Viru malev on meie ringkonna juhtmalev.

Mis teid Alutagusele tõi? Rotatsioon?

Jah. Tegelikult pidin ma sattuma peastaapi ja juba olingi seal, aga rotatsioon toimub vajaduse kohaselt ja leiti, et ma olen siia parim kandidaat. See ei tähenda, et mul valikuvõimalust polnud. Aga ma leidsin, et see on huvitav väljakutse.

Mis selle huvitavaks teeb?

Maakond ise on huvitav ja vaheldusrikas. Just see rikkuse rohkus, kultuuriline ja keeleline, on põnev. Jõgeva inimesena olen paar korda elus Narvas käinud, aga Ida-Virumaal pole eriti palju aega veetnud.

Maleva pealikul on alati ka rohkem väljakutseid kui staabiohvitseril.

Kas teil oli Ida-Virumaale tulles eelarvamusi?

Ei, kindlasti mitte. Kuna ma olen olnud sama maakaitseringkonna maleva pealik, siis on meil Alutagusega olnud päris hea koostöö ja see malev polnud mulle võõras. Minu meelest on siin väga lahedad inimesed. Nii need, kes kuuvad malevasse, kui ka need, kellega ma olen suhelnud ja kes teevad meiega koostööd.

Ma sattusin siia muidugi huvitaval ajal, keset haldusreformi, kui muutuvad ka Ida-Virumaa piirid. See seab malevale jälle oma väljakutsed. Meie territoorium muutub ja me peame välja mõtlema, kuidas edasi minna ja millised on paremad lahendused.

Ei muutu ju üksi maakonna piirid, vaid ka omavalitsuste omad. See tähendab, et me peame välja mõtlema, kuidas meie kirjeldame oma territoriaalseid üksusi ja ülesandeid.

Kas see tähendab, et ehkki Aserist on saanud Lääne-Virumaa osa, võivad Aseri ja Kalvi rühma kaitseliitlased jäädagi Alutaguse maleva liikmeteks?

Kui nad tahavad. Kaitseliit on üks suur organisatsioon ja piirid seame me ise. Arutame malevkonna juhatustega ja pealikega, et aru saada, kas jätkata seniste piiridega või liikuda edasi.

Kas teil on selles isiklik seisukoht?

Vaatame, mida vabatahtlikud ütlevad. Minu arvates ei mõju liiga palju muutusi ja reforme kunagi väga hästi. Aga vahel on vaja neid teha, muidu ei saa.

Millised võiksid olla teie viie aasta suurimad väljakutsed Alutaguse maleva pealikuna?

Ma ei tea, mitu aastat mulle siin olla antakse.

Kindlasti on kõige suurem väljakutse viia tasakaalu sõjaline ettevalmistus ja muu tegevus.

Sõjaüksuste väljaõpe on üks kaitseliidu ülesanne, aga me peame tegelema ka elanikkonnaga ning neid ohuks ette valmistama. Oluline on, et üks ülesanne ei sööks teisi ära.

Kui me praegu räägime haldusreformist, siis märksõna on kahtlemata ka koostöö. Uute haldusüksustega koostöö alustamine või taaskäivitamine. Kindlasti puudutab see koostöö sportimisvõimalusi ning noorsootööd.

Maakonnast on praegu kadumas maavanem. Kui enne oli üks kaitseliidu üheks suuremaks partneriks maavanem, siis uue haldusjaotusega see kaob ning meie partneriteks saavad senisest rohkem omavalitsused.

Aga muud ülesanded on lahti kirjutatud kaitseväe arengukavas ja seal tuleb jälgida maleva osa.

Nimetasite tööd noortega. Kuidas te suudate nende tähelepanu eest nutiseadmetega võistleda?

Noortetöö peab olema sihikindel ja põnev ning noori ei tohi alt vedada.

Kas te ise sattusite kaitseliitu samuti selle pärast, et see oli põnev?

Jah. Ma olin kaitseväes ja kaitseliit, kus mul oli palju tuttavaid, tuli kõrvalhuvina. Alguses olin seal vabatahtlikuna, hiljem ohvitserina ja nüüd olen siin olnud juba 15 aastat.

Kas kaitseliit on selle 15 aastaga palju muutunud?

Kaitseliit on oluliselt muutunud. Eriti viimastel aastatel, sest koos ülesannetega on tulnud meile ka varustus.

Kaitseliidus on olnud kaks varustusaega. Esimene siis, kui me saime abi Rootsilt, ning teine, kui tuli uus riigikaitse arengukava, millega eraldati meile samasugune varustus nagu kaitseväele.

Loomulikult on muutunud ka kogu organisatsiooni kultuur. Kõik areneb. Vaadake või maleva staape ja mõelge, millised need olid 20 aastat tagasi.

Nii riik kui inimesed on hakanud kaitseliitu tõsiselt võtma?

Me oleme üle saanud 1990. aastate alguse tupikseisust, kus organisatsiooni liikmete arv plahvatuslikult ja kontrollimatult kasvas. Aga üllatav on see, et kaitseliitu teatakse siiski vähe.

Ma loodan, et eestlased hakkavad oma riiki rohkem uskuma. Minule tuli selles äratus taanlastelt, kui ma nende pataljoni koosseisus Kosovos olin. Taanlastel on kindel arusaam, et Taani riik on igavene. Seda saab vallutada ja alistada, aga see ei muutu kunagi olematuks. Eestlaste usk oma riiki on nõrgem, ehkki ka meie põhiseadus ütleb sama: Eesti riik on ja jääb.

Endale tuleb selgeks teha ka oma kohustused ja õigused. Riigi kodanikuna on sul kohustus osaleda riigikaitses ning sul on õigus riiki kaitsta kõigi saadaolevate vahenditega omaalgatuslikult siis, kui toimub vägivaldne riigipööre.

Kaitseliidu liikmete arvu suurendamine ei ole eesmärk omaette.

Oma ülesannete paremaks täitmiseks peaks meid rohkem olema. Ma olen alati olnud veendumusel, et kaks pead on targem kui üks pea. Aga kasvamine ise pole eesmärk. Eesmärk on ülesannete täitmine, mida ei saa teha väikese ressursiga. Meie peamine ressurss on inimesed ja meie eesmärk on neid paremini rakendada.

Kui palju praegu kontrollitakse inimeste tausta või nende meelsust?

Kas meelsust saab kontrollida? Samas on kaitseliidus oma väärtused ja organisatsiooni liikmed peaksid neid jagama. Raske on ajada asju nendega, kes arvavad, et Krimmi okupeerimine Venemaa poolt oli õige.

Inimeste organisatsiooni võtmise üle otsustavad kohapeal malevkondade juhatuse liikmed, kes inimesi tunnevad. Loomulikult saame nende varasemat tegevust ja kriminaalset tausta täpselt kontrollida.

Kui kaugel on Alutaguse maleva staabihoone renoveerimine, mis omal ajal etappideks jagati? Vahepeal on vahendid suunatud hoopis Narva malevkonna hoonesse.

Investeeringute puhul ei ole õige vaadata ainult malevat, vaid Eestit üldiselt. Kui eesmärk on tagada kõigile malevatele ühesugune areng, siis Alutaguse on sellest vaatevinklist juba praegu väga heas seisus. Näiteks võrreldes Järva või Rapla malevaga.

Kõik elementaarsed asjad on meil korras. Just ehitatakse uut transpordivahendite hoiuplatsi.

Nii et neljanda korruse lasketiiru valmimistähtajast veel rääkida ei saa?

Selle tiiru ehitamine sõltub koostööst. Ootan, et politsei- ja piirivalveamet, aga ka vanglaamet, kes sellest lisaks meile huvitatud on, tuleksid selle rajamisega kaasa. Meile on see tiir pigem laskespordiga tegelemiseks. Oma sõjalisi laskeharjutusi teeme me väljas.

Mis toob meid kohe Aidu lasketiiru juurde. Kui kaugel on selle ehitamine?

Aidu tiiru ehitamise ettevalmistustööd käivad ja meil on tahe see tiir valmis saada. Mitte et meil laskmisvõimalustest Ida-Virumaal puudus oleks, kuid seal piirkonnas on inimesi, kes seda varem kasutasid ning on sellest huvitatud.

Aga lasta Alutaguse malevas osatakse. Sellel aastal võitsime kaitseliidu laskevõistlustel esikoha.

Teie teenistuskäik on olnud kirju. Olete palju teinud ja näinud. Mis on karjääri jooksul kõige põnevam olnud?

Kõige põnevam teenistus ongi olnud kaitseliidus. Iga päev siin on uus väljakutse. Kõige parem, mis üldse olla saab, on töö inimestega. Vabatahtlikega.

Ma olen saanud oma karjääri ise mõjutada ja teha valikuid, mida olen soovinud: käinud Taani üksustega Kosovos, aga ka Liibanonis ja Iisraelis. See on teistmoodi väljakutse.

Aga kindlalt arvan, et minu karjääri tipphetk on olnud töö kaitseliidus.