Vaenlasega voodis

7. november 2017 ERIK KALDA
Niina Neglason mõtleb iga kord pärast valimisi poliitikast loobumisele.

Niina Neglason mõtleb iga kord pärast valimisi poliitikast loobumisele.

Jõhvi volikogu esimeheks taas valitud Niina Neglason mõtleb iga kord pärast valimisi, et rohkem ei kandideeri. Nii ka nüüd. Aga ta pole selles siiski lõpuni kindel. 

Kas jäite valimistulemusega rahule?

Enda tulemusega jäin rahule, sest möödunud nelja aasta jooksul oli minust ikkagi jäänud väga halb kuvand, justkui mina oleks olnud kõige selle kurja juur, kes Tauno Võhmari ja Eduard Easti [endised vallavanemad − E.K.] ära ajas… Inimesed, kes on vallavalitsuse ja volikogu tööga kursis, saavad väga hästi aru, et üks inimene neid asju ei otsusta ja see on kollektiivne otsus. Aga vaatamata sellele sain 140 häält ja olen neile inimestele väga tänulik.

Kuidas nii juhtus, et need, kelle eest te jõhvilasi üle 10 aasta hoiatasite-kaitsesite, on nüüd teie koostööpartnerid? Olete sisuliselt vaenlasega voodis.

Praegu paistab see tõepoolest niimoodi. Neli aastat tagasi, kui Tauno Võhmar [valimisliidu endine liider ja eksvallavanem − E.K.] sellist varianti pakkus, polnud me keegi selleks valmis. Olen väga palju sellele tagasi mõelnud ja leian, et kui Tauno poleks teinud neid kokkuleppeid üksi, vaid kaasanud meid arutellu ja need asjad meile lahti rääkinud, võib-olla oleks me valmis olnud ka neli aastat tagasi.

Aga praegu on oht, et võimu juurde võivad saada üliambitsioonikad ja mitte eriti nutikad inimesed − see oleks Jõhvi jaoks katastroof. Seda näitas ka viimane Teet Enoki ja Eduard Easti võimuloleku periood.

Olukorrad ja inimesed muutuvad. Kui me praegu ignoreeriksime valimisliitu Jõhvi − Meie Kodu, siis see tähendaks jätkuvat sõda. Ja neil oleks õigus sõdida, sest tegelikult on nad valimised võitnud.

Kas võim on tähtsam kui põhimõtted?

Mõlemad on tähtsad. Ei saa öelda, et võim on tähtsam. Meie nimekirjas ei soovi keegi saada endale mingit positsiooni. Kõigil on oma töö, nad tegelevad oma asjadega ja isiklik positsioon ei ole neile oluline. Oluline on rahu ja stabiilsus. Ja kui me jätaksime Jõhvi − Meie Kodu kõrvale, siis hakkaks toimuma see, mis toimus eelnevad neli aastat. Ja seda ei taha meist mitte keegi.

Olen tähele pannud, et pärast valimisi kannate punaseid rõivaid. Kas see on teadlik valik, võidu värv?

[Naerab.] Mul on igasugust värvi kleite.

Kui tihti te Nikolai Ossipenkoga kohtute?

Kohtun väga harva, sest tema tervislik seisund on halb ja pole mõtet inimest liigselt tülitada. Suhtleme umbes kord paari nädala jooksul telefonitsi.

Millest räägite? Küsite nõu või teete ettepanekuid?

Neil on oma inimesed volikogus, kellega suhtleme. Põhiliselt on need Aleksei Naumkin, Andrei Ojamäe ja Jelena Bezvoditskaja. Nõu me ei küsi, pigem on nii, et on nendepoolsed ettepanekud ja meie ettepanekud ning toimub arutelu.

Aga millest te ikkagi Ossipenkoga räägite?

Ossipenkoga arutasime läbi põhiliselt võimuküsimused, et kellele jääb vallavanema, kellele volikogu esimehe koht, kuidas jagame abivallavanemad, kuidas komisjonide esimehed…

Kas vaidlusi ka oli?

Ei olnud. Meie pakkusime omalt poolt komisjonide esimeeste kandidaadid välja ja vastuvaidlemist sealtpoolt ei olnud. Kui rääkisime ka abivallavanemate kandidaatidest, siis mingit survet selles polnud, ehkki võiks ju arvata, et Ossipenko tahab just majanduspoole abivallavanemat endale saada. Aga meie eesmärk ei ole see, et kindlasti panna sinna “oma inimene”. Peaasi on see, et töö käiks.

Kuidas käis eelmise volikogu esimehe Teet Enoki ja eksvallavanema Eduard Easti mahavõtmine? Kes selle ettepaneku tegi?

See ettepanek tuli valimisliidu Jõhvi − Meie Kodu poolt [Enoki endine võimupartner − E.K.] ja see tuli tegelikult juba aprillikuus. Enoki mahavõtmise poolt olime me kõik. Easti suhtes olid kahtlused − me polnud valmis seda kohe tegema ja tahtsime natuke aega. Kuid pärast seda, kui võeti maha Jõhvi põhikooli direktor Liina Mihkelson, oli arusaadav, et me ei saa Easti ega Enokit kumbagi ametisse jätta.

2016. aastal, kui umbusaldus esitati mulle volikogu esimehena ja vallavanem Aivar Survale, käisime Reformierakonna peakontoris nõu pidamas ja meile öeldi otse, et leppige Ossipenkoga kokku. Tol korral helistasin mina Ossipenkole, mitte selle mõttega, et mina koha säilitaks, vaid et ei puututaks vallavalitsust. Aga ilmselt polnud sel hetkel nemad valmis selleks [vallavalitsust ametisse jätma − E.K.].  Kuid liit Enoki seltskonnaga näitas, et nendega pole võimalik koos töötada. Meie pidasime kaks aastat vastu, Jõhvi − Meie Kodu ühe.

Miks mulle tundub, et Jõhvi on teie võimuloleku ajal oma endisest staatusest kõvasti kaotanud? Jõhvist ei räägita enam kui regionaalkeskusest. Kui juttu tehakse Ida-Virumaast, siis räägitakse ikka Narvast. 

No jah, sest viimase nelja aasta jooksul pole vallavalitsuses ja volikogus peale sõdade midagi ju toimunudki.

Kui teie endine liitlane, ärimees Allan Mänd kinni pandi, et talt enda süüditunnistamine välja pressida, ütlesite, et sellise riigi struktuuri ehk volikokku teie enam ei kandideeri. Ometi läks teisiti. Miks?

Olen iga kord öelnud, et need valimised on minule viimased ja ma rohkem ei lähe. Praegu mõtlen ma ka, et need valimised olid minule viimased. Aga ma ei ole selles kindel.

Aga miks selline mõte tuleb? Käid valimised edukalt läbi, saad positsiooni, paned punase kleidi selga ja neli aastat on justkui mureta. Kuid kohe tuleb mõte loobumisest. Miks?

See töö on ju väga pingeline. Sel aastal, kui ma vahepeal volikogu esimees ei olnud, elasin ma enda, oma pere ja loomade jaoks, mul oli rahulik elu. Iga positsiooniga kaasneb vastutus ja see pole lihtne. Samas oled tähelepanu keskpunktis ning iga sinu sõna ja sammu jälgitakse, nii et pead alati väga mõtlema, mida sa teed. Mina olen selline emotsionaalne inimene ja ütlen vahel välja rohkem, kui ehk vaja oleks. Eks slaavlase veri lööb mus ikka kihama [Niina Neglasoni ema on venelane, isa eestlane − E.K.]. Ja mulle tundub, et seda slaavi verd on minus rohkem kui eestlase tagasihoidlikkust. Püüan küll end tagasi hoida, kuid iga kord see ei õnnestu.

Mulle on jäänud mulje, et teie puhul on kaks varianti: poliitikuna teid kas vihatakse või imetletakse. Kas mul on õigus?

Ei oska öelda. Aga ega ma nii vilets inimene ka ei ole, et mul vaenlasi pole. Mu elus on väga palju sõltunud juhustest.  Nii sai minust ka volikogu esimees 2007. aastal juhuslikult, kui Vallo Reimaa lahkus. Mina ei karjunud, käsi püsti, et ma tahan seal olla. Mind pandi fakti ette ja mõtlemisaega palju ei antud. Mõtlesin, et kui elu mulle sellise võimaluse pakub, siis tuleb see ära kasutada.

Ega neid arste väga palju ole, kes poliitikasse lähevad, kuigi tuntuse poolest ju võiks. Mis teid 12 aastat tagasi poliitikasse tõi?

See oli 2005. aasta kevadel, kui minu poole pöördusid IRLi toonased juhtfiguurid ja meelitasid sinna astuma. Aga kui nad minuga rääkisid, siis nende pilk oli kogu aeg laua all. Ja see väga häiris mind, sest mina arstina olen harjunud inimesele silma vaatama, kui temaga räägin. Ja siis sain aru, et ma ei taha nende inimestega rohkem kohtuda. Läks mõni nädal mööda ja minu juurde tuli Kristiina Ojuland Reformierakonnast ning veenis mu ära, nii et ma astusin Reformierakonda. Nii ma sattusingi poliitikasse. Aga muide, enne seda, 2002. aastal, kandideerisin valimisliidus, millest hiljem kujunes Ossipenko nimekiri. Ma ei teadnud tollal poliitikast üldse mitte midagi. Olin endast nii heal arvamusel ja mõtlesin, et olen ju arst ja kõik jooksevad mind valima. Tegelikult on see nii suur naiivsus, kui veel olla saab. Sain tookord kaheksa häält.

Kui palju teil elus koeri on olnud?

Kolm. Lapsena polnud mul kunagi loomi, sest meie ema oli suur puhtusearmastaja ja temale oli mõeldamatu, et mõni loom kodus elaks ja seal karvu poetaks.  2003, kui ostsime Jõhvi maja, oli esimene mõte, et mul peab olema koer, ja ma ei tahtnud kedagi muud peale saksa lambakoera. Kui ma saaksin uuesti õppima minna, siis peaks see eriala olema koertega seotud, näiteks loomapsühholoogia. Koerad annavad mulle väga palju jõudu ja positiivsust ja see on minule väga oluline.

Kas koer on usaldusväärsem kui keskmine poliitik?

Palju usaldusväärsem. Koerale pole oluline, kas sa oled või ei ole volikogu esimees, oled sa umbusalduse saanud või mitte, on sul raha või ei. Koer armastab ja usaldab sind jäägitult.

Kas poliitikas on võimalik, et kõik kõiki usaldavad?

Kindlasti mitte. Mis ongi väga hull, on see pidev kahtlustamine − et kui sul volikogus salajasel hääletamisel jääb üks hääl puudu, siis hakkad jälle mõtlema, et kes see küll oma inimestest võis olla, kes on üle jooksnud. Tegelikult on see hirmus.