Avalikkuse ootus on puhtam poliitika

1. november 2017 ANDRES HERKEL, riigikogu liige, Vabaerakond

Andres Herkel.

Hiljaaegu kutsuti mind ühte valimisjärgsesse saatesse. Ajakirjanik suunas kriitikanoole erakondade nõrkuse pihta, öeldes, et näe, nii suures linnas nagu Narva ei suutnud enamik riigikogu erakondi nimekirjagi välja panna.

Mina hüüdsin selle peale, et väga hea ju! Narva on Keskerakonna kants, aga Narva vajab alternatiivi. See on tugev vaid kõigi mõistlike jõudude koostöös.

Katri Raigi juhitud valimisliit tegigi väga hea tulemuse. Kui sotsid ja teised oleksid oma nimekirja küljes rippunud, siis oleks Narva opositsioon palju kesisem ja tuntud korruptantide edu suurem.

Pärast saadet täpsustasin enda jaoks, mida teised erakonnad Narvas tegid, ja sain valimiste lehelt ka vastuse: Reformierakonna 281 ja IRLi 198 häält jäid mandaadist masendavalt kaugele. Olin nende nimekirjade olemasolu juba unustanud ja tahtsin kõiki mittekeskerakondlasi koostöö eest kiita.

Mida nood 281 ja 198 häält tegelikkuses erakondadele tähendavad? Ilmselt väikest lisa üleriigilises hääletabelis, kus meedia erakondade tulemusi kõrvutas. Kunagisest parteiretoorikast meenub selline sõna nagu “lipunimekiri”. Lipunimekiri tähendab olukorda, kus erakonnal pole omavalitsuses ei inimesi ega isegi loogilist vajadust oma nimekiri välja panna, aga on suur tahtmine panna välja lipp. See on rohkem uhkuse asi, millega saadakse ka üliväike häälelisa üleriigilises arvestuses.

Narvas niisiis Keskerakond võitis, valimisliit tegi väga hea tulemuse, aga lipunimekirjad jäid ka nullile jäänud Savisaare nimekirjast kaugele maha. Ja eks noid lipunimekirju oli mujalgi, ka Ida-Virumaal.

Mina ei taha öelda, et inimesed, kes kandideerivad valimisliitudes, on kuidagi targemad, tublimad ja ausamad kui need, kes kandideerivad erakondade nimekirjades. Sellist reeglit ei ole ja ei saa olla ka vastupidist reeglit.

Mis mind aga häirib, on erakondadele antud eristaatus. Juba riigieelarvest erakondadele jagatud raha tekitab suure ebavõrdsuse valimisliitudega võrreldes. Eriti suuremates omavalitsustes − aga omavalitsused suurenesid üle Eesti − oli see valimiskampaania lõppfaasis tuntav. Seda eristaatust võimendab lõpuks ka meedia, kui arvab, et iga erakond peab juba oma staatuse kinnituseks igas suuremas kohas oma nimekirja välja panema.

Mis niiviisi kaotsi läheb, on tegelik kohalik poliitika. Minu arvates seisab Eesti praegu ühe suurema muutuse lävel ja see on muutus ausama ning läbipaistvama poliitika suunas. Korruptsioon omavalitsustes pole enam paratamatus, vaid üha rohkem inimesi annab märku soovist asju teisiti korraldada. Aga see eeldab vabadust ja avalikkust, mitte protektsionismi ja eriõigusi. See eeldab ka koostööd ja selleks vajalike võimaluste kasutamist. Erakondadele antud eriõigused ja võidujooks lipunimekirjade väljapanekuks ei aita sellele kaasa.

Kuid praegusel olukorral − eriti nendes omavalitsustes, kus mitu osapoolt liituvad − on veel üks omapära. Volikogudesse jõudnud nimekirjad ei pruugi olla väga ühtsed, sest eri taustaga ja eri paigust pärit inimesed alles otsivad teid, kuidas koos töötada. Vanad võimustruktuurid ei toimi enam ja uued pole veel päriselt valmis. See ei ole halb, kui uus võim suudab endaga tuua parema, kaasavama ja kodanikukesksema stiili.

Kui aga valimiste ja haldusreformi peamiseks tagajärjeks jääb võimu täiendav tsentraliseerimine ja kohalike poliitikute painutamine parteilise katuse alla, siis on see suur tagasilöök. Valimisliitude edu annab lootust, et päris nii see pole, aga tegelik valmisolek muutusteks selgub uute volikogude töös.

Arvukate korruptsiooniskandaalide valguses on eriti oluline see, et avalikku raha kasutatakse säästlikult ja sihipäraselt ning volikogude revisjonikomisjonide kontrollihambad oleksid teravad. Just praegu on aeg silma peal hoida, et volikogu liikmetest ei kujuneks täitevvõimu kuulekad sõltlased, kellele mõni soodne töökoht tehakse.

Erakondade rahastamise järelevalve komisjon ja riigikontroll peaksid lähikuudel tegema kokkuvõtte ka sellest, kas ja kuidas on omavalitsuste lehti ja teavitusraha valimiste huvides kasutatud. Sellistele tegevustele saab osaks üha selgem hukkamõist.