Teiseks tulnud valimisliidu kolm valikut

25. oktoober 2017 MAIT SEPP, valimisliit Jõhvi Eest

Mait Sepp.

Kui see oleks minu võimuses, siis annaksin igale valimas käinule kompveki. Olen valimisi alati tähtsaks pidanud, kuid tegelikult alles nüüd, valitavana, tajusin, kui oluline on iga üksiku inimese otsus minna hääletama.

Kuidas iga üksiku inimese otsus muudab kokkuvõttes omavalitsuse, hääletaja enda ja kõigi meie ühist tulevikku. Võin kinnitada, et häälte kogusumma pole kandidaadile lihtsalt sport, vaid paneb ka tegelikult õlgadele iga hääletaja usalduse ja lootuse koorma.

Tänan kõiki, kes leidsid, et valimisliit Jõhvi Eest − ja mina nende hulgas − on kõige õigem seda koormat kandma! Volikokku saada mul seekord ei õnnestunud, kuid mind soojendab teadmine, et kui sugulased ja head sõbrad välja arvata, siis on Jõhvi vallas rohkem kui poolsada minule tundmatut inimest, kes usaldasid mulle oma hääle.

Kui küsida, mis oli see peamine õppetund, mis ma valimistelt sain, siis minuni jõudis kohale teadmine, kui palju raha kogu see valimiskampaania triangel neelab. Meie valimisliidul polnud suursponsoreid ega parteikassade toetust. Seega tuli iga plakat ja valimisreklaam valimisliidus osalejatel enda taskust kinni maksta.

Seevastu võime julgelt öelda, et me ei esinda ühegi erakonna ega suurärimehe huve. Vaadates konkurentide kulutusi, siis mõne puhul võib isegi kaasa tunda, et valda vallutada üritanud lendtsirkuse etenduste peale tuli nii vähe hääli. Üks teine seltskond ei pidanud paljuks palgata elukutselisi reklaamitegijaid. Kõik oli paigas: kaalukas sihtrühm välja valitud, kandidaatide hulgas eestlaste ja venelaste balanss perfektselt kaalutud, valimislubadused ja plakatid otse nagu reklaamiõpikust. Ja… ei suurt midagi. Tuleb välja, et tegelikult ikkagi ei ole rahvas nii loll, kui reklaamigurud või parteikontorid eeldavad. Võib öelda, et valimised väljendavad üsna täpselt neid jõujooni, mis Jõhvis praegu valitsevad.

Mis siis edasi? Valimisliidu puhul on kõige tähtsam säilitada ühtsus. Koosneb ju meie seltskond isemõtlevatest inimestest, kes ei oota otsuse tegemiseks telefonikõnet pealikult, vaid tegutsevad oma teadmiste ja kogemuste järgi.

Oleme aga otsustanud, et hakkame oma valimisliidu saadikute toetamiseks ning nõustamiseks regulaarselt koos käima. Kui tahate, siis võib meie kooskäimisi nimetada poliitiliseks tagatoaks. Ent vastupidi kardinatega tumendatud sakste kambri poliitikale püüame oma tegemised ja otsused avalikud hoida ning neid meediakanalite kaudu teieni tuua.

Seega annan teada, et meil oli juba valimisjärgsel kolmapäeval esimene kokkusaamine. Arutuse all olid tulevased koostööpartnerid ja need prioriteetsed valdkonnad, mille eest valimisliit volikogus seisma hakkab. Tulist arutelu jätkus mitmeks tunniks.

Valdkondade küsimus oli suhteliselt lihtne, sest need said läbi vaieldud juba suvel, valimisprogrammi koostamisel. Koostööpartnerite puhul on valimistel teisele kohale jäänud liit aga kolme tee ristmikul nagu kuningapoeg muinasjutus. Teate küll, keerad vasakule või paremale või lähed otse, ikka satud mingisse jamasse.

Millised valikud meil siis on? Põhimõtteliselt võib valimisliit jääda opositsiooni ja vaadata muiates pealt, kuidas Jõhvit hakkab valitsema mitmest ebakindlast partnerist koosnev koalitsioon. Samas on rahvas meile nii palju jõudu andnud, et neli aastat käed puusas itsitada poleks lihtsalt kohane.

Teine variant on asuda võitjaid üle kavaldama ja luua ise erakondade saadikutega koalitsioon. Matemaatiliselt oleks see võimalik, praktiliselt pigem mitte. Isegi ideaalilähedases maailmas püsiks selline ühendus kõige rohkem poolteist aastat: kuni järgmiste riigikogu valimisteni. Või siis järgmise valitsuskriisini Toompeal või käsuni mõne partei peakorterist. Või kuni mõni erakonna nimekirjas sisse saanu pooli või parteid vahetab. Väga palju “võisid”, kas pole?

Ka kolmandal valikul − jätkata viimased neli kuud Jõhvis toiminud “pannkoogikoalitsiooniga” − on oma head ja vead. Ent enamik tagatoa koosolekust osavõtnuid toetas just seda varianti.

On ju selge, et kui eelistada üht kahest esimesest pöördest, sukeldub Jõhvi taas lõppematute poliitkriiside ja umbusaldusavalduste mängu. Ja mängulustilisi inimesi on uude volikokku valitud üsna mitu. Kas Jõhvi elaks üle veel ühe nelja-aastase perioodi liivakastitülisid? Kardetavasti mitte.