Maailm on Vaba Lava*

23. oktoober 2017 TEET KORSTEN
Allan Kaldoja: "Seni, kuni mõistlikud inimesed omavahel energiat ja arvamusi vahetavad, suhtlevad, on lootus inimlikust tulevikust elus. Töötame selle nimel, et Vaba Lava juurde Narvas tekiks ka meie suurima naabri ja suurima liitlase kultuurialast koostööd edendav keskus."

Allan Kaldoja: “Seni, kuni mõistlikud inimesed omavahel energiat ja arvamusi vahetavad, suhtlevad, on lootus inimlikust tulevikust elus. Töötame selle nimel, et Vaba Lava juurde Narvas tekiks ka meie suurima naabri ja suurima liitlase kultuurialast koostööd edendav keskus.”

Kui Narvas sündinud ettevõtja ja visionääri Allan Kaldoja plaanid peaksid õnnestuma, saab piirilinnast omamoodi Šveits, kus − õnneks seni küll külma − sõja tingimustes saavad kokku eri maailmade vabad inimesed ja kultuur. Põhjarannik uurib, mis annab mehele julguse nii suurelt mõtlemiseks, kuidas ta üldse teatri leidis ja mis teda motiveerib.

Kui istusin hiljuti Jõhvi kontserdimajas, et vaadata teatri R.A.A.A.M. etendust “Libahunt”, sokutasid sa vahetult minu ette istuma kaks onu. Hiljem selgus, et üks neist oli Ameerika teatri grand old man Philip Arnoult ja teine pikalt USAs elanud vene lavastaja Juri Urnov. Millega seoses sa nad Ida-Virusse tõid?

UNESCO all tegutseb rahvusvaheline teatriinstituut, mille näol on tegu maailma suurima etenduskunstide organisatsiooniga. 76aastane USA teatriprodutsent Philip Arnoult on ühes endise Islandi presidendi Vigdis Finnbogadottiri, ühe kuulsama vene lavastaja Anatoli Vassiljevi ja veel kuue inimesega üks selle organisatsiooni n-ö ülemaailmsetest teatrisaadikutest. Juri on tema hea sõber ja koostööpartner. Philipil ja tema kolleegidel Venemaalt olid suurejoonelised plaanid riikide kultuurikoostöö edendamiseks. Ent Ukrainas toimunu ja sellele järgnenud USA sanktsioonid tõmbasid nendele rasvase kriipsu.

Mina ja teatri R.A.A.A.M. vedaja Märt Meos oleme oma sõpradele USAs ning Venemaal selgitanud, et just sellise kultuurikoostöökeskuse rajamiseks on issand jumal Narva linna loonud − see on korraga ELis ja Peterburi külje all, Huntingtoni sõnastatuna tsivilisatsioonide piiril, ent üle piirijõe on kahe kindluse vahele rajatud Sõpruse sild. Segase ja ebaküpse poliitilise juhtimise aegadel on kultuuriinimeste koostöö eriti oluline − nagu öeldakse, poliitika lõhestab, kultuur ühendab.

Seni kuni mõistlikud inimesed omavahel energiat ja arvamusi vahetavad, suhtlevad, on lootus inimlikust tulevikust elus. Märdi kutsel käisidki Philip ja Juri nüüd siin. Töötame selle nimel, et Vaba Lava juurde Narvas tekiks ka meie suurima naabri ja suurima liitlase kultuurialast koostööd edendav keskus. Eestil oleks sellest ainult võita ning selline keskus sobiks mu meelest suurepäraselt ka Narva kui eri kultuuride neutraalse ja positiivsest potentsiaalist laetud kohtumispaiga kuvandiga. Me ei tea veel, kas see õnnestub, ent me näeme selle nimel vaeva.

Tänavu jaanuaris olin tunnistaja, kui näitasid meie presidendile omaaegse tehase Baltijets ulmelisi ruume − mis olid sel ajal eriti rõsked ning kõledad − ja rääkisid talle oma suurtest plaanidest. Milline seis on praegu Vaba Lava projektiga Narvas?

Vaba Lava Narva tulevane kodu aadressil Linda 2 läheb juba selle aastanumbri sees ümberehitusse ning loodame uksed avada tuleva aasta novembris, et vabariigi juubeliaastat kohaselt tähistada. Hetkel on kogu ehituseks ja sisustuseks vajalikust summast koos üle kolmveerandi. Loodan väga, et leiame koostöös riigi ja sponsoritega ka puuduoleva summa, et avada kultuurimaja terviklikult väljaehitatuna. Vaba Lava kõrval hakkavad Linda 2 nn kultuuriplokis tegutsema Narva teater Ilmarine ning ERRi tele- ja raadiostuudio. President Kaljulaidi tähelepanu oli meile suur tunnustus ja motivaator.

Mullu jaanuaris kirjutas Põhjarannik, et Eesti Vabariigi valitsus toetab Narva teatrikeskuse loomist ja tegevuse käivitamist 250 000 euroga aastas. Kui palju sellised suured projektid sõltuvad valitsuste vahetusest ja igasugu poliitilistest tõmbetuultest?

Tõepoolest on juba kaks järjestikust valitsust leidnud, et Narva Vaba Lava on väga hea idee. Mulle, kes ma näengi Narvat eri osapoolte ja arvamuste turvalise ja loova kohtumispaigana, on siiralt rõõmustav, et teatrimaja on toetanud poliitikud, kes paljudes küsimustes on eri meelel: Taavi Rõivas, Indrek Saar, Yana Toom, Jevgeni Ossinovski, Margus Tsahkna ja teisedki. Hea eesmärgi nimel on koostöö tarvilik ja võimalik.

Projekti suuruse osas remargina, et kogu kompleksi täieliku väljaehitamise ja sisustamise rahaline maht Vaba Lava jaoks on ca 3 miljonit − ühest küljest muidugi üüratu summa, kuid teisalt neli-viis korda väiksem, kui võrrelda näiteks Ugala remondi või Vanemuise tehnikauuendusega. Mul on Ugala ja Vanemuise üle siiralt hea meel − näide on lihtsalt mastaapide võrdluseks.

Pessimistid leiavad, et Narvas näiteks ei jätkuvat suurteks projektideks publikut − mille peale võib muidugi alati venelaste kombel kosta, et halba tantsijat segavad isegi munad. Mis sind julgustab Narva panustama?

Narva on lihtsalt nii äge koht, ja ma ei väida seda vaid seetõttu, et olen siin sündinud. Linnas on palju erisuguseid energiakihte, mis toimivad suure inspiratsiooniallikana. Ja siin palju häid inimesi. Praegu on siin ülejäänud Eesti linnadega võrreldes palju tühjust, aga see on heas mõttes tühjus, arengupotentsiaal. Usun, et Narva on järgmise kümne aasta jooksul Eesti kiiremini arenev linn, miks mitte ka Euroopa kultuuripealinn 2024 − siis on taas Eesti kord.

Kui ülejäänud vabariigis on paljud asjad juba nii-öelda valmis, siis Narvas on võimalik kiire ja väga huvitav areng. Peale selle tuletan meelde, et Narva on meie väikse riigi suuruselt kolmas linn ning kui korralik teater saab tegutseda Rakveres, Pärnus, Viljandis ja Kuressaares, siis teatrikeskus 60 000 elanikuga Narvas kindlasti hätta ei jää. Kusjuures on Narva Eesti lähim linn metropolile − kahe sõidutunni kaugusel elab 7 miljonit peterburlast.

Mõistan, et mõnel ametnikul on raske Narva kui keskuse potentsiaali ja vajadust selle järele aduda. Maailma paljutahulisuse tunnetamine võibki olla koormaks ja näiteks enne elektri kasutusele võttu ei osanud inimkond sellest üldse puudust tunda. Kuid minus on siiski teatud terviklikkuse eelaimus, mis sisaldab selliseid mõisteid nagu avatus, innovatsioon, lõimumine, loov tühjus, kohtumine “teisega”, sünergia. Ja see aimus on kui võimas magnet. Või hoopis põlev lamp mulle − liblikale.

Saan aru, et kuulud inimeste hulka, kes oskavad näha Narvat sügavamates registrites kui enamik, kes seal kohapeal − näiteks volikogus − oma asju ajavad. Millised on sinu silmade läbi Narva arengu pidurid?

Kui kellelgi on ametijärgne kohustus linna heaks töötada, kuid ta kasutab hoopis linna enda isiklikes huvides, siis on mu meelest tegu tavalise täikraega. Eks igaüks teab peeglisse vaadates ise, kes ta on. Narva peamine probleem täna on minu arvates see, et paljud andekad noored lahkuvad sealt õppima ja tööle ning kodulinna naasevad neist väga vähesed. Ning mujalt pärit andeid tuleb sinna elama liig vähe.

See tingib kokkuvõttes ka madalama ühiskondliku nõudluse linnajuhtimise tasemele, elanike madalama teadlikkuse nüüdisaegsest linnast, oma tegelikest õigustest ning rollist kodulinna kujundamisel. Aastate lõikes on muidugi ka suurepäraseid positiivseid näiteid, nagu TÜ kolledž ning selle juhid Katri Raik ja Kristina Kallas, Ivo Posti ning mitmed teised Narva muuseumis tegutsevad inimesed, linna peaarhitekt Ivan Sergejev.

Viimastel aastatel on hakanud tekkima midagi asumiseltsidelaadset, noor pealekasvav põlvkond on vitaalne ja aktiivne. Loodan, et hea eeskuju leiab üha rohkem järgimist. Andekad noored tulevad linna siis, kui seal on huvitavad töövõimalused, lastele on korralikud lasteaiad ja koolid ning on mitmekesine kultuurielu ja sportimisvõimalused. Oma panuse nüüdisaegse ja heas mõttes põneva elukeskkonna loomiseks püüame Linda 2 keskusega anda ka meie.

Olen lugenud GO Reisiajakirjast sinu lapsepõlvemälestusi, kus rääkisid oma suvedest Narva-Jõesuus. Milline on sinu päritoluline side Ida-Virumaaga?

Nagu öeldud, olen Narvas sündinud ja Narva-Jõesuus enamiku oma suvesid veetnud. Seal luges vanaema mulle vene keeles Moldaavia muinasjutte ning temalt ja poistega tänaval mängides õppisin vene keeli kõnelema. Tean, kus Narva-Jõesuu metsades seened kasvavad, kuhu tekivad vihma ajal lombid ning milline on puulatvade siluett heleda taeva ees. Kuidas lõhnab õhk ja kuidas meri võib iga päev ise nägu olla. Püüdsin Narva-Jõesuu kailt oma esimese ogaliku ning sain tänavatevahelises poisikeste pritsikasõjas esimesed kogemused diplomaadina, eri leeride lepitajana. Vanad juudid õpetasid mu seal preferanssi mägima.

Keerulistel hetkedel elus kujutlen end istumas Narva-Jõesuu rannas ning ammutan sellest nii rahu kui ka tuge. Kui pidin religiooniantropoloogiaõpingute raames kirjutama essee teemal “Minu pühapaik”, kirjutasingi Narva-Jõesuu rannast. Kui seal viibin, näen vaimusilmas eri vanuses iseennast piki veepiiri edasi-tagasi kõndimas, tunnetan, et muutun, ent vundament on ikka sama. Seal rannas tajun, milline ajutine sipelgas on inimene, kui lühike on inimese elu, ja seal on võimalik lahustuda, tunda end osakesena tervikust. Ja see väiksusetunnetus ei ole vähendav. Vastupidi − see motiveerib tegutsema, seda lühikest eluviivu võimalikult sisukalt ja lõbusalt täitma. Vähemalt üritama. Niisiis, midagi pole parata, Narva-Jõesuu on mu südame kodu.

Mis sind elus motiveerib ja käivitab?

Elu ise käivitab, sest tegu on inimesele antud hea võimalusega midagi kasulikku teha. Mõtlen üpris tihti varasematele põlvkondadele. Meie kõigi esivanemad on pidanud veel hiljaaegu nägema ränka füüsilist ja vaimset vaeva, seisma silmitsi tõsiste ja traagiliste olukordadega − et meie saaksime ükskord siia ilma sündida. Ja nüüd me siin oleme. Lennart Meri ütles ühes oma aastalõpukõnes: “Mu kallid, teil on vabadus. Kasutage seda!” Olen siiski võrdlemisi noor inimene, ettevõtja, kes on suhteliselt väheste töömeheaastatega jõudnud ehk teenimatultki heale järjele. Ja mul oleks eelmiste põlvkondade ees lihtsalt piinlik, kui ma kohupiimapallikesena sulavõi sees oma tagumiku otsas istuks ega püüaks vähemalt midagi üldisemalt kasulikku teha.

Narva maja katusel seistes on ühel pool näha Balti elektrijaama, mille direktor minu varalahkunud vanaisa Lembit Maiste oli. Teisel pool on näha Peetri platsi, kus mu vanaema Ekaterina Maiste, kes on praegu 87aastane, töötas pikki aastaid linnavalitsuse finantsosakonnas. Minu isapoolne vanaisa Evald Kaldoja ehitas oma perele maja ja andis poegadele hea hariduse ehk hea tuleviku omandamise võimaluse. Vanaema Aurelie Kaldoja oli karjääri lõpuks vabariigi staažikaim emakeele ja kirjanduse õpetaja ning omal moel üks Linda projekti esimesi investoreid. Kahjuks pole neid enam füüsiliselt meie seas. Minu isa ja ema on mõlemad osanud oma elu olmest suuremate väärtustega sisustada. Nemad on minu eeskujud ja vaikselt on algamas minu lülikese kord selles pikas hämarusest päikese poole viivas igaveses ahelas.

Lõpetuseks ei saa küsimata jätta, kuidas leidsid tee teatri juurde.

Võib ka öelda: tänu sellele, et ostsin õigesse kohta korteri, sest sattusin Tallinnas Süda tänaval Märt Meose naabriks. Praeguseks on viiendas elukümnes Märt vene keele selgeks õppinud, aga kümmekond aastat tagasi ta seda veel ei osanud ning palus mul mingitele vene lavastajatele helistada ja koostöövõimalusi uurida. See avantüür pakkus lusti ja leppisingi kokku mitmed toredad kohtumised mulle siis veel tundmatute oma ala vägevatega. Loogilise jätkuna tuli mul nendel kohtumistel ka osaleda ja nii see läks. 2010. aasta alguses mõtlesime välja Vaba Lava, sügisel 2014 avasime teatrimaja Tallinnas. Ja kui kõik läheb hästi, avame novembris 2018 teatrimaja Narvas.

Soov Märti aidata tekkis sellest, et nägin, kuidas teda ei kannusta esmajoones mitte isiklik kasu, vaid tegelik hoolimine meie teatrimaastiku arengust ning näitlejatele huvitavate töö- ja õppimisvõimaluste pakkumisest. Vaatasin, et üks Kadrina ja Tapa vahelt Udrikult pärit mees võtab sellise suure eesmärgi nimel ilma igasuguse aukartuseta suhelda suurte ühiskondade teatristaaridega ning tema vahetu ja siiras viis selles on ka tulemuslik, ning see tundus mulle võimas. Tundub siiani. Vaadates näiteks, kuidas sajand tagasi August Kitzbergi kirjutatud ja nüüd jakuut Sergei Potapovi lavastatud “Libahunt” Märdi ning andekate eesti näitlejate ja teiste trupiliikmete töö tulemusena üha uhkematel maailmalavadel ovatsioone teenib.

Märdile olen väga tänulik, ta avas mulle täiesti uue elutahu. Peale selle tahan tänada oma äripartnereid ja meie ettevõtete töötajaid − suuresti on see nende tubli töö tulemus, et mul on võimalik praegu nii palju aega ja energiat meie Narva idee elluviimisele pühendada. Eriline teatriekspert ei ole ma muidugi seniajani, kuid mind väga kütkestab see inimlikkuse allikas, see viis, kuidas pimedas ruumis ühed inimesed teistele lugusid räägivad.

Parafraas tsitaadile William Shakespeare’i näidendist “Nagu teile meeldib” .