Süda valutab Kohtla-Järve eesti kooli pärast

20. oktoober 2017 URVE KILK, Järve gümnaasiumi vilistlane aastal 1955 ja õpetaja aastatel 1960-2016

Urve Kilk.

Naasnud imetoredalt Kohtla-Järve Järve gümnaasiumi 95. sünnipäeva peolt, ei saanud öösel sõbagi silmale, sest süda valutas.

Miks? Tegelikult oli mind vallanud suur tänutunne nende sadade vilistlaste vastu, kelle soojad kallistused ja tänusõnad andsid põhjust tõdeda, et mu elutöö pole asjatu olnud. Eriti heldinud olen oma 22. lennu tähelepanust. Aitäh! Kiitust väärib kooli praegune pere, kes oli ära teinud tohutu töö vilistlaste koosviibimise ladusaks kulgemiseks.

Aga see rumal süda mõlgutas aina muremõtteid: mis saab edasi meie koolist ja üldse eestlastest Kohtla-Järvel? Kas me oleme määratud hääbumisele Ida-Virumaal? Kui praegune tendents jätkub, siis ilmselt küll.

Koolis, kus 1970. aastatel käis üle tuhande õpilase ja lõpetajaid oli neli paralleelklassi, on nüüd vaid 408 õppurit ning nendestki peaaegu pooled muukeelsetest peredest. Ja paari aasta pärast pole sedagi, sest ka Kohtla-Järvele tehakse kakskeelne riigigümnaasium.

Juba viis aastat tagasi ilmunud “Kohtla-Järve esimese eesti kooli loos” avaldasin kartust, et eestikeelse gümnaasiumi kaotamine Kohtla-Järvel oleks ka siinse eestluse täielik hävitamine. Haridusministeeriumi kantsler leidis, et kui Jõhvi luuakse suurepärane õppekeskkond, siis ei taha ta meie linna lapsi sellest ilma jätta. Nüüd ju ongi Jõhvi see loodud, aga millegipärast on hakanud Jõhvi põhikooli lõpetanud hoopis Järve gümnaasiumi eelistama.

Meie kahe linna vahemaa on niivõrd väike, et kui Kohtla-Järve noor eelistaks kakskeelset riigigümnaasiumi, poleks tal mingit raskust iga päev Jõhvi sõita. Pealegi on vene noortele ju meil olemas puhas gümnaasium Järveküla teel. Milleks küll on tarvis ehitada lausa uus koolihoone?

Haridusministeerium meenutab mulle nii justiitsministeeriumi oma priiskava ehitusmaaniaga mõni aasta tagasi. Teinud Kohtla-Järvel korda ilusa kohtumaja ja prokuratuuri maja, hülgasid juristid need üsna ruttu ning riik ehitas Jõhvi neile uhiuue palee, mis maadleb nüüd salapärase haisuga.

Kas poleks targem jätta alles praegune Järve gümnaasium oma majja ning kulutada alles jääv raha hoopis 46 aastat ilma kapitaalremondita hoitud hoone renoveerimiseks? Mul on lausa häbi ja valus kõndida kooli koridorides väsinud parketil, mida on tallanud tuhanded jalad ligi viiskümmend aastat.

Ma ei mõista, miks ollakse leppinud riigigümnaasiumi loomise plaaniga meie linna. Kõik oleksid justnagu rahul, et eestlus kaob. Narva eesti gümnaasium on hoopis teist meelt, asudes võimudega võitlema oma ellujäämise eest, ja tundub, et nende ponnistusi saadab edu.

Jah, Narvas on veelgi vähem eestlasi kui meil, aga praeguse vene keele jõulise pealetungi ajal kardan, et varsti oleme Narva eesti kogukonnaga võrdses seisus. Ka Kohtla-Järve eestlastel on ülim aeg hakata ühte hoidma, endast senisest rohkem märku andma ja oma põhiseaduslike õiguste eest välja astuma.

Üle riigi tuntud rahvatantsuõpetaja Urve Kilk on ka Kohtla-Järve linna aukodanik aastast 2013.