Vajatakse mahapudeneva võimu ülesnoppijaid

19. oktoober 2017 

Erik Gamzejev.

On paradoksaalne, et Ida-Virumaa linnad, mille elanikud ei tohiks paljude näitajate poolest sugugi oma eluga rahul olla, annavad valimistel vankumatu järjekindlusega oma hääled senistele valitsejatele.

Möödunud neljapäeval seisis riigihalduse minister Jaak Aab riigikogu kõnepuldis ja lajatas nagu sepahaamriga karme fakte Ida-Virumaa kohta. Narvas on  elanike arv 11 aastaga kahanenud 15 protsenti, Kohtla-Järvel koguni 22 protsenti.  30 protsenti Ida-Virumaa elanikest elab suhtelises vaesuses ja elukvaliteet on vilets eriti just linnades. Elukeskkonna turvalisus on võrdluses teiste maakondadega üks madalamaid, töötuse määr kõige kõrgem ja nii edasi.

Tundub, et maalides pilti viletsast elust Ida-Virumaal, ajas minister Aab riigikogu liikmetele pada. Kõigest kolm päeva hiljem, kui loeti kokku kohalikel valimistel antud hääled,  tuli ilmsiks, et Narva, Kohtla-Järve ja Sillamäe inimestel pole oma elule ja linnajuhtidele midagi ette heita. Kõigis kolmes linnas said ligikaudu kaks kolmandikku kõigist häältest Aabi parteikaaslased Keskerakonnast, kes on nendes linnades ainuvalitsejad olnud ligikaudu 20 aastat jutti.

Äsjased valimised olid nendele justkui rutiinne volituste pikendamine, nii nagu aeg-ajalt tuleb ikka käia värskendamas ID-kaarti või juhiluba. Põhjaranniku poolt enne valimisi tehtud volikogu kohtade jaotumise prognoos ei erinenud üheski kolmes linnas tegelikest tulemustest rohkem kui ühe koha võrra. Prognoosi tegemiseks polnud seejuures vaja teha ühtegi küsitlust.

Miks polnud keeruline täppi panna? Eelkõige seepärast, et tugev konkurents puudus. Sillamäel näiteks oli Keskerakonna valimisloosung, et teised lubavad, meie teeme, ilmselgelt eksitav, sest neid teisi, kes oleksid midagi lubanud, peale oma erakonna liikme Edgar Savisaare nimelise valimisliidu polnudki.

Lisaks on Keskerakond paljude aastatega kohalike valimiste eduvalemi ja võrkturunduse elementidega tehnoloogia täiuslikkuseni lihvinud. Oma nimekirjadesse tuleb haarata võimalikult palju kohaliku võimuga otseselt või kaudselt seotud võtmeisikuid, kel on omakorda mõjuvõim teiste inimeste üle. Ametnikud, koolide ja lasteaedade juhid, spordiklubide ja kultuuriseltside eestvedajad, munitsipaaltellimustest sõltuvate firmade juhid…

Nii jäävadki konkurentidele üle inimesed, kel pole valimistel edu saavutamiseks vajalikku tuntust, mõjuvõimu ega ka erilist võidutahet. Konkurentide nimekirjad on märksa lühemad ja koosnevad enamasti nendest, kes võtavad valimisi kui elus vaheldust pakkuvat sündmust:  kui saan hääli, on tore, kui ei saa, pole ka midagi hullu, lähen oma töö ja eluga edasi.

Suurele osale kohalikust võimust sõltuvatele kandidaatidele on valimistulemus aga edasise heaolu seisukohast määrava tähtsusega. Ollakse valmis rabelema, higipull otsa ees, ja kulutama ka isiklikke sääste selle nimel, et tuua võimu kindlustamiseks võimalikult palju hääli. Isiklik kõva häältesaak loob eelduse tõusta kohalikus võimuhierarhias, lahja esinemise korral on oht aga kaotada oma positsioon mõnele agaramale häältenoppijale.

See ei puuduta ainult konkreetseid isikuid, vaid ka asutusi. Aastatega on süvenenud hoiak, et kui valimistel hästi ei esine, siis võib terve kool, spordiklubi või kultuuriselts sattuda linnajuhtide põlu alla ja koomale tõmbuda ka rahastamine. Sellises alateadlikus hirmuõhkkonnas lähevadki iga hinna eest hea tulemuse tegemise nimel käiku ka meeleheitlikud sohivõtted, mille kohta on nii politsei kui ka valimiste valvurid saanud Ida-Viru linnadest viimastel nädalatel ohtralt teateid.

Midagi ei muutu enne, kui ka teised erakonnad peale Keskerakonna hakkavad suhtuma kohalikesse valimistesse Ida-Viru linnades sama tõsiselt nagu Tallinnas ja enamikus teistes suuremates keskustes ning pakuvad reaalset konkurentsi. Siniste lipuvärvidega erakondade IRLi, EKRE ja Vabaerakonna jaoks, kes rõhutavad rahvuslikke aateid, peaks Ida-Viru olema põhiline tööpõld, sest kus veel Eestis vajab eestlus rohkem kaitset?  Neil valimistel nad passisid, kui mitte arvestada IRLi viieliikmelist nimekirja Narvas ja üheliikmelist Kohtla-Järvel.

Reformierakond sättis riigikogu liikmest oma Ida-Viru maakonnaorganisatsiooni esimehe  kandideerima niigi tuntud nimedest kubisevasse Tallinna, aga mitte mõnda Ida-Viru linna. Sotsid panid oma nimekirja välja vaid Kohtla-Järvel, kuid sellises koosseisus, kellelt enamat kui viit kohta volikogus olnuks liig oodata.

Lähenevate riigikogu valimiste eel komandeerivad mitmed erakonnad Ida-Virust ühte mandaati välja punnitama taas tuntud poliitikuid, kes hakkavad kindlasti rääkima, kuidas nad on hingelt idavirulased. Ühel tuleb meelde, et  abikaasa vanaema elas Narvas, ja teise vaarisal oli Sompa lähistel krunt. Aga kus olid nad nüüd, äsjastel kohalikel valimistel? Kui mõnedki neist oleks oma erakonna edu nimel teinud Ida-Viru linnades sama pühendunult tööd nagu pealinnas ja toetanud kohalikke erakonnakaaslasi, ei oleks Keskerakonna ainuvõim pruukinud kujuneda taas nii kõigutamatuks. Nüüd läks nagu alati ehk ida valimisrindel muutusteta.

Kui valimistulemustesse põhjalikumalt süveneda, siis ei paista sealt Ida-Viru linnade elanike armastus kohalike liidrite vastu sugugi nii tugevana, nagu kohtade jagunemine volikogudes peegeldab. Linnapeade isiklikud valimistulemused olid nigelad. Näiteks Keskerakonna esinumber Kohtla-Järvel linnapea Ljudmila Jantšenko sai vaid 181 häält. Valimisaktiivsus oli läbi aegade üks madalamaid: Narvas 44, Kohtla-Järvel kõigest 40 protsenti.

Need on märgid, et väga paljudel inimestel on kohalikest valitsejatest kõrini.  Kuid kuna starti tuli liiga vähe tõsiseltvõetavaid mahapudeneva võimu ülesnoppijaid, siis jäigi kõvasti üle poole valijatest koju. Aga nii ei saagi midagi muutuda.