Kohtla-Järve vanima kooli ajalootuba jääb kitsaks, aga muidu on ruumi üha rohkem

17. oktoober 2017 TEET KORSTEN
Reet Kukk: "Minule on kool nii elu, töö kui ka vaba aeg. Võib-olla on pereliikmedki vahel selle pärast kannatada saanud, aga ilma koolita ma küll ei oska."

Reet Kukk: “Minule on kool nii elu, töö kui ka vaba aeg. Võib-olla on pereliikmedki vahel selle pärast kannatada saanud, aga ilma koolita ma küll ei oska.”

Tabamaks Kohtla-Järve vanima kooli − 95. sünnipäeva tähistanud Kohtla-Järve Järve gümnaasiumi vaimu, kohtume 1974. aastast ses koolis töötava Reet Kukega ajalootoas, mis selle vaimu talletamisest lausa pakatab.

 

Pakatab nii, et Reet Kukk, kes tegeleb praegu peale algklassijuhatamise ka kroonikapidamisega, kurdab, et jooksva aasta mapp ei mahu riiulile enam ära.

Kasvab ja kahaneb 

“Näed, see ei mahu ära, aga mul peab siin olema juba kuuekümnes kaust. Tegevusi on nii palju − iga päev toimub midagi, kaasa arvatud puhkepäevad,” kaebab naine Balthasar Russowi raske ameti üle.

Kuigi kroonika ei taha ära mahtuda, on koolimajas ruumi peaaegu iga aastaga juurde tulnud. Kui naine samasse majja 1974. aastal pioneerijuhiks asus, õppis seal suisa üle tuhande õpilase − igas klassiastmes oli neli paralleeli −, aga praegu on neid napilt üle neljasaja.

1970. aastatel olid ka koridori peale klassid ehitatud, aga nüüd on jalutusruumid avarad. “Valgoja kabinet oli koridori ehitatud, Vassiljeval… Keldris olid meil klassid, mida praegu kasutatakse laona − seal olid sõjalise ning inglise ja saksa keele kabinetid,” meenutab Reet aega, mil Kohtla-Järve nimi kõlas uhkelt.

Kui omal ajal pidi ühte klassiruumi mahtuma nelikümmend õpilast, siis praegu on mõnes klassis õpilasi kolmteist − “Kakskümmend üks õpilast klassis kõlab juba ohohoo!”. Samas on avarus andnud võimalusi: omaaegses maadlusruumis keldrikorrusel on näiteks poolt seina kattev peegel nagu päris balletikoolis. Ja kool näeb ikka ilus ja puhas välja − ehkki vanust on hoonel juba peaaegu pool sajandit.

Mediteeriv Samel 

Reet kirjeldab, milline uhke pilt talle avanes, kui ta ise pärast 8. klassi Kukruse koolist, mis nägi välja kui karp, Järve gümnaasiumi eelkäijaks oleva, vanalinnas asuva kooli seinte vahele õppima asus − see torniga maja! Aga ärme praegu sellesse teemasse sukeldu − Põhjarannikus ilmus 2008. aastal lugu “Kohtla-Järve vana koolimaja: ma väärin enamat!”.

Reet meenutab, et Järve kooli teda tööle ei kutsutud, vaid ta läks 23aastasena ise end pioneerijuhiks pakkuma. “Esimene kord direktor Samel mind ei võtnud − ütles: “Kohtla-Järve koolis töötavad kõige-kõige tublimad!” See oli pärast vestlust, mille lõpus ta ütles, et “vaatame!”. Hiljem vuras Samel mulle koju ja teatas: “Otsustasime, et võiksid ikka tulla.” Siis ma tulin,” meenutab Reet.

Siinkohal peab märkima, et aastatel 1971-1982 direktoriks olnud Heldur Samelist räägivad teisedki veteranid − nagu näiteks Lehho Jõumees − siiani suure austusega. “Temast peeti lugu, kuna ta oli selline ladna, aga samas väga austust väärt mees − sellist direktorit annab ikka otsida!” leiab Reet.

Veel meenutab Reet Samelist, et kunagi ei öelnud too esimese korraga “jah”, aga samas ei öelnud kohe ka ära. “Samel ei kiirustanud otsuste langetamisega. Kui ta vestluse ajal millegi üle järele mõtles, hakkas ta vilistama. Ja kui ta juba vilistas, olin kindel, et kui täna ei saa, siis homme või ülehomme saan.”

Direktoriproua 

Siis, kui Samel lahkus direktori kohalt, tuli Helgi Viirelaid (1982-1990), kelle kohta Reet ütleb, et tegu oli tugeva käega juhiga. Ja Viirelaiu lahkumise järel tööle ülemnõukogusse sai direktoriks Reeda enda abikaasa, Kuke-Aadu − nagu Reet teda kutsub.

“Kodus me ikka arutasime üksjagu koolitööd ja vahel läks asi ka nugadele. Vahel sain koolis mina tema pattude pärast võtta, sest ega keegi läinud direktorile ütlema, et ta tegi halvasti − ikka sai kõrvalseisja,” meenutab Reet aastaid 1990-1995. Järgmise direktori kohta, kelleks oli Sirje Jõemaa (1995-2005), meenutab Reet, et tema ei suhtunud kolleegidesse kõrgemalt positsioonilt, vaid kui võrdne võrdsega.

“Olen mitu korda öeldnud, et tänu Sirjele olen algklasside õpetaja. Aastaid andsin huvijuhitöö kõrvalt, milleks pioneerijuhitöö sujuvalt muutus, matemaatikat. Kui tundsin, et olen huvijuhina end ammendanud, tahtsin matemaatikaõpetajaks, aga Sirje ütles, et igaüks olgu oma liistude juures − “kui tahad matemaatikaõpetajaks, lähed ülikooli õppima”. Mõtlesin, et mulle ei ole vaja põhikoolis kõrgemat matemaatikat, ja otsustasin, et hakkan algklasside õpetajaks,” räägib Reet.

Eliitkool 

Kuidas ikkagi on Järve koolil läbi aastakümnete õnnestunud hoida vaat et eliitkooli taset? Reet arvab, et eelkõige on see tublide õpetajate teene. “Nüüd on küll kaader noorenenud ning aastast, kui siia tulin, on vaid Lehho ja Eha Mägi jäänud. Aga mitmed väga head pedagoogid hoidsid taset ja õpetasid aastakümnete vältel,” räägib Reet.

Järve kool on silma paistnud venekeelsetest peredest pärit laste hea lõimimisega. “Mul on aastaid olnud nõnda, et pooled lapsed klassis on vene peredest. Aga neid on ka rohkem olnud − eelmises klassis oli mul koguni seitseteist vene perest pärit last ja vaid seitse eesti omast. Nüüd on kolmandat aastat nõnda, et ühes klassis on vaid eetlased ja paralleelis lapsed vene peredest. Ei tea, kuidas edasi, vaatame, kas see õigustab end,” räägib Reet.

Õpetades sellises segaklassis, peab Reeda kogemusest pidevalt kahes keeles mõtlema − tunnis võib väike laps häbelikult käe tõsta ja öelda, et ta ei saa aru. “Ei saa ju edasi minna, kui midagi jääb arusaamatuks − kuigi ma kasutan ühe asja kohta eri sõnu, vehin kätega ja näitan pilte. Täna pidin näiteks seletama, mida tähendab sõna “püül”.” Koolis kehtib muide reegel: “Koolis räägin ilusas eesti keeles.”

Reeta teeb veidi nukraks gümnaasiumi põhikooliks muutumine 2019. aastal, sest paljud traditsioonid, mis praegu on abiturientide vedada, jäävad 9. klassi õpilaste õlule. “Nad pole sellega veel harjunud, nad teavad, et on nendest vanemad, kes teevad. Nüüd on huvijuht Vaili teinud kolmel aastal ka üheksandikele tutipeo. Ehkki alguses olin sellele vastu, saan nüüd aru, et tegu on tulevikuks harjutamisega. Aga eks elu läheb edasi, ehkki õpilasi jääb muidugi põhikooliks olles vähemaks,” leiab Reet.

Lõpetuseks tunnistab Reet ausalt, et temale on kool kõik. “Minule on kool nii elu, töö kui ka vaba aeg. Võib-olla on pereliikmedki vahel selle pärast kannatada saanud, aga ilma koolita ma küll ei oska” − ja Reeda silm läheb märjaks.