Tasutud auvõlg

11. oktoober 2017 

Jüri Reinmann.

26. aprillil 1986. a toimus Tšernobõli aatomielektrijaamas avarii − plahvatas tuumareaktor. Vanemad inimesed mäletavad hirmusid, mis sellega kaasnesid, noorematele püüan selgitada.

Nõukogude Liit püüdis maailmale näidata, et nõukogude tuumareaktorid on parimad, töökindlamad ja ohutumad maailmas. Reaktoril tehti eksperimente eri töörežiimidel ja tagajärjeks oli plahvatus.

Algul püüti kõike avalikkuse eest varjata, aga inimesed kuulsid avarii suurusest ja kiiritusohust välismaistest infokanalitest. Plahvatusega paiskus purunenud reaktorist välja radioaktiivse tolmu pilv, mis hakkas tuulega laiali kanduma. Kõige suuremat häirekella hakkasid lööma Euroopa riigid ja Nõukogude valitsus pidi üldsuse survel teatama rahvale avarii suurusest ja sellega kaasnevatest ohtudest.

Sellise globaalse avarii likvideerimiseks oli vaja kiiresti inimesi ja tehnikat ning otsustati, et kõik liiduvabariigid peavad andma oma panuse. Kõige lihtsam ja kiirem võimalus saata inimesi avariitöödele oli sõjaväelises korras, kuulutati välja kordusõppused sõjaväes käinud meestele ja saadeti nad Tšernobõlisse.

Avarii likvideerimisele saadeti mehi kolmel aastal ja Eestist saadeti sinna umbes 4800 meest. Kohapeal töötati kaks kuni kuus kuud sõltuvalt kiiritustasemest töötsoonis. Eriti said kannatada mehed, kes osalesid 1986. aastal, paljud on nüüdseks meie hulgast lahkunud.

Pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist, kui tõusis üles probleem Tšernobõlis käinud meeste tervisehädadega, otsustas omaaegne Savisaare valitsus maksta kõigile Eestis elavatele veteranidele riigipoolset toetust 60 krooni kuus ja vabastada nad tulumaksust, et neil oleks tööturul kergem konkureerida. 2004. aastal otsustati Tšernobõli veteranid viia represseeritud isiku seaduse alla kui võõrvõimu poolt sunniviisil sõjaväelises korras avarii likvideerimisele saadetud isikud. Nii tehtigi, veteranid hakkasid saama riigipoolset represseeritu toetust kuni 1150 krooni aastas ja õiguse minna viis aastat varem pensionile.

Kuid osutus, et veteranid, kellel on hall pass, samuti naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse saanud veteranid − neid ei saa lugeda represseerituteks, sest see on vastuolus Genfi konventsiooniga. Nii jäidki ligi pooled Eesti veteranid, kes ohverdasid oma tervise Euroopa rahvaid kaitstes, toetusest ilma. Tõsi, neile jäi küll õigus minna viis aastat varem pensionile.

Tallinnas sai veteranide võrdse kohtlemise küsimus lahendatud, kuid üle Eesti mitte. Keskerakonna riigikogu fraktsioon tegi kahel korral ettepaneku muuta veterane puudutavaid seadusi ja võrdsustada nad riigipoolsete toetuste suhtes. Kuid võimul olnud reformistlik valitsus lükkas Keskerakonna ettepanekud tagasi.

Nüüdseks koostatud 2018. aasta riigieelarvesse on nii mittekodanikest kui ka naturalisatsiooni korras kodakondsuse saanud veteranide toetus sisse kirjutatud ja toetuse määr on tõstetud 192 eurolt 230 eurole.

Nii saigi võlg tasutud ja Eestis on veteranid riigipoolse toetusega võrdsustatud. Kuid kahju on, et selleks pidi minema 13 aastat, mil paljud veteranid pidid ebaõiglust tundes siit ilmast lahkuma.