Riisipuding… kassitoiduga?

6. oktoober 2017 

 

Virve Osila.

Selle sõnapaari laenasin ühest nõudepesuvahendi reklaamist. Kes iganes pealelugeja on, teeb ta seda nii, et kuulajale jääb mulje, nagu võiksid need  “road” ollagi ühel taldrikul.

Praeguses mustamiste ja lubamiste segadikus mõjub see veidra valimisreklaamina. Erakondade puntratants mind väga ei morjenda. Nende mõttetud reklaamlaused ja katteta lubadused, sekka üksteise sittamine ja võimalike valijate hirmutamine, on rohkem linnadekesksed. Parteid võiksid tegelikult koonduda ühise loosungi alla: kõik lubavad ja keegi ei tee midagi! Erakondade kisa-kära kõrval tirriteerivad mind Karlssoni kombel hoopiski suurvaldade moodustumine ja valimised nende volikogudesse.

Mul on karvane tunne, et igas mõttes on see kohtumine Suure Tundmatuga − mitte ainult valijaile, vaid ka volikogudesse pürgijaile endile. Keegi ju ei tea, mismoodi kõik toimima hakkab, kuidas suur hulk võõraid ühte sulandub ja mis meist (neist) saab või ei saa. Aga kandideerijad ei näita oma teadmatust välja, nende meelekindlus ja eneseusk on hämmastavad.

Alutaguse valla volikogusse on kandideerijaid 124, kohti 17 − konkurss vingem kui kõrgkooli populaarsemasse teaduskonda! Muide, praeguses Mäetaguse omavalitsuses on 11 volikogulast; viie valla peale hakkab nüüdsest ca kolm persooni omakandiinimeste eest seisma. Nadi värk!

Kogu selle kandideeriva massi hulgast leian kolm-neli nime, kes minule on usaldusväärsed; suuremat hulka ma lihtsalt ei tunne või kui tunnengi, siis tean, et nemad küll Mäetaguse lihtrahva huve esikohale ei sea. Ja oh sa aeg! − valimiste e-hääletus algab enne, kui mul avaneb võimalus oma valimisliidu liikmetega näost näkku kohtuda ja neile küsimusi esitada.

Sama liidu programm on nii üldsõnaline, kui üldse olla saab: teeme, loome, tagame, moodustame, väärtustame jne. Sõnaseebimullid! Eesti keel on rikas keel, sellega võib otse öelda ja saab udu ajada. Mina vana inimesena, kes elab siin ja võib-olla ainult täna, vajan konkreetsust. Mida tähendab kestliku toetussüsteemi loomine? Mil moel võimaldatakse mul uues vallas elada väärikalt? Kõik lubatavad lisateenused on ju rahalised, kui väärikas saab olla alla 300eurose riikliku pensioniga vana ja haige inimese vegeteerimine? Juba praegu on keskused need, kus elatakse, kaugetes väikekülades hääbutakse. Kui aga keskus asub mitte kuue-seitsme, vaid 30 ja enama kilomeetri kaugusel? Mu kõhutunne ütleb, et minu senine elukeskus võib edaspidi rohkem ääremaastuda kui areneda.

Ühel päeval peatus meie teenindusmaja juures limusiin, millest väljunud abielupaar tundis huvi, kus apteek on. Jõhvis, ütlesin. Imestus oli suur. Mis teil siis on, küsiti. Meil on mõis ja hotell, ütlesin; meil on karud pargis ja klaaspõrand teenindusmajas. Aga kui haigestute? Siis kirjutab arst digiretsepti ja tuleb kas või 40kraadise palavikuga sõita Jõhvi apteeki. Veider, ütlesid nemad. Nojah, Alutaguse suurvalla keskuses on ju apteek olemas. Aga sinna ravimite järele Mäetaguse (Aruküla, Atsalama, Apandiku) inimesed ei sõida − ikka Jõhvi või Kohtla-Järvele, olgu palaviku või valude või mõlemaga ühtaegu.

Pagaril näiteks pole ammu enam kauplustki − sealsed memmed tarivad piima-leiba Jõhvist. Mäetagusel käia on keerukas, Iisakus liigkauge. Kogu meie valla territooriumil pole kunagi olnudki sularahaautomaati − ikka peab vajaduse korral Jõhvis käima. Sealsamas Jõhvis, mis jääb uhkesse üksindusse, sest maailm ümber on kui pasameri ja linn nagu lilleke selle sees.

Peaaegu iga päev esitab keegi tuntud tegija teleriekraanilt vaatajale, eks ka minule küsimuse: mida kingid sina 100. sünnipäevaks meie riigile? Haldusreformi tõttu olen ma priitahtlikult sunniviisil andnud ära õiguse olla senise koduvalla kodanik. Eks see siis olegi minu kingitus!

Poliitiliste tarkpeade jutt, et seeläbi läheb Eesti elu paremaks, ei veena mind − kõnekoor lihtsalt ei kõla veendunult. On vana tõde, et mida suurem katel, seda lahjem lobi. See tõetera meenutab mulle, kuidas koos oma loomingulise ema Hilda Sootaluga Tallinnas ENSV kultuuriministeeriumis käisime näidenditele mänguluba saamas. Enne tagasisõitu läksime külmunute ja näljastena Energiasse sööma. Tellisin seljanka ning meie taldrikuisse loksatati kulbitäis auravat punakat vedelikku, milles õõtsusid paar viineriratast ja killuke tundmatut liha(?)ollust. Hilda luristas oma lusikatäie suhu ja ohkas: “On või soe vesigi!” Kardan, et ega paremat ja enamat soojast vedelikust ole lihtkodanikel oodata ka suurvaldade supikateldest.

Selle ühinemisaegse virila perioodi kestel on minule olnud ka üks väike positiivne sähvatus: Illuka vald võitles! Küll tuuleveskitega, aga vähemalt volikogu näitas, et peab lugu oma rahva tahtest. Kahju, et läks, nagu läks. Mina kaotajana oleksin tahtnud rõõmustada kas või naabrite võidu üle. Küll on ikka imelik asi see demokraatia: rahva tahe võrdub vastu tuult sülitamisega; oma lõug saab ilaseks ja sellega kõik piirdubki.

Tulles tagasi loo pealkirja juurde, meenub mulle, kuidas mu noor sõber kunagi vennatütrega poodi mängis. Sõber esines teadliku ostjana, kes kõike müüki pandut hoolega uuris ning iga asja kohta infot nõudis. Laps selgitas, kuidas suutis, kuni ühel hetkel ei osanud ta öelda, mis “kaubaartikliga” täpselt tegemist on, ja jäi korraks vait. Pärast pisukest pausi teatas nooruke müüja võidukalt: “See on… see on… solk!” Pärast valimisi võib minna nii, et need, kelle seisukohaks on võimalikult mugavad istekohad, tõstavad oma taldrikuile riisipudingi ning ülejäänutel tuleb leppida kassitoiduga. Aga võib ka juhtuda, et mõlemad “road” satuvad ühte nõusse ja siis, vaatamata sellele, kuidas müüjad pakutavat kiidavad, on ostjate, st valijate nina ees taldrikuil solk mis solk.