“Kui noortele midagi huvitavat ette sööta, saavad pöidlad puhkust”

3. oktoober 2017 TEET KORSTEN
Maarika Raja: "Me pelgalt ei treeninud. Pühapäeviti olid pikad otsad Pannjärvele ja seal arutasime igasuguseid asju, kes koogiretsepte, kes maailmapoliitikat. Isegi kui ei viitsinud joosta või suusatada, ei saanud kõrvale jääda, sest oleks olnud tunne, et jääd paljust olulisest ilma."

Maarika Raja: “Me pelgalt ei treeninud. Pühapäeviti olid pikad otsad Pannjärvele ja seal arutasime igasuguseid asju, kes koogiretsepte, kes maailmapoliitikat. Isegi kui ei viitsinud joosta või suusatada, ei saanud kõrvale jääda, sest oleks olnud tunne, et jääd paljust olulisest ilma.”

Galale “Eestimaa õpib ja tänab” on teiste tublide pedagoogide seas kutsutud ka Toila gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja Maarika Raja. Põhjarannik uuris temalt, kuidas tänapäeva noori liikuma meelitada, miks ta juba 7. klassis tahtis kehalise kasvatuse õpetajaks saada, kuidas teha Eesti kaunimat liuvälja ja muud põnevat.

Ikka hädaldatakse, et meie noored istuvad enamiku oma ajast nutiseadmetes − veidi liialdades võib öelda, et kujuneb välja uus inimliik, kelle pöidlad on ebaproportsionaalselt arenenud, aga ülejäänud kehaosad känguvad. Kui palju teie kehalise kasvatuse õpetajana selle probleemiga kokku puutute?

Eks sellised trendid teevad murelikuks. Samas toimus äsja liikumisnädal ja rõõmustas tervisemaraton, kus paljud lapsed igal vahetunnil jooksid − ehkki oleks võinud oma ringi kõndides läbida. Vanemad lapsed jooksid ja käisid vähem, aga väikesed olid väga usinad. Kui noortele midagi huvitavat ette sööta, on neid, kes tulevad kaasa ja kelle pöidlad saavad mõneks ajaks puhkust.

Üks viienda klassi noormees jooksis kahe päevaga 18,5 kilomeetrit. Tema on kogu aeg selline usin. Meie kooli õues saab mängida korvpalli, vahetundides käiakse jalgpalli tagumas, sõidetakse jalgratastega. Toila lausa soodustab liikumist, sest meil on siin nii ilus park. Osa lapsi tuuakse küll autoga kooli − võiks rohkem jala käia.

1983. aastal läksite õppima pedagoogilisse instituuti. Kas juba siis oli teil kindel teadmine, et tahate saada kehalise kasvatuse õpetajaks? 

Tegelikult teadsin seitsmendast klassist peale, et tahan kehalise kasvatuse õpetajaks saada. Olin kahe vahel: kas Tartu või Tallinn? Ja minu õpetaja Tiina Aasmäe ütles, et kui tahan õpetajaks, tasub Tallinna minna. Tartus õpetati rohkem treenereid. Olen siiani ses ametis.

Mis teid juba nii vara selle ameti juures köitis?

Ju meeldis endale liikumine. Käisin suusatrennis, meie treener oli Toivo Evardi, kellega olid hästi huvitavad treeningud. Me pelgalt ei treeninud. Pühapäeviti olid pikad otsad Pannjärvele ja seal arutasime igasuguseid asju, kes koogiretsepte, kes maailmapoliitikat. Isegi kui ei viitsinud joosta või suusatada, ei saanud kõrvale jääda, sest oleks olnud tunne, et jääd paljust olulisest ilma. Seltskonnaelu ja elustiil on ka olulised. Tulemused spordis innustasid seda enam. Kui suusahooaeg lõppes, sai joosta − üks suusatamise alus on ju jooks, kui lund ei ole. Treeningurühmaga sai jalgrattamatku ette võetud. Sport viis ka kodust kaugemale − üks Kalevi koondise suusalaager oli Koola poolsaarel. Talvel suundusime igal neljapäeval Otepääle, kus suusavõistlused tavaliselt toimusid, pühapäeval naasime. See oligi elustiil, mis meeldis.

Teie kolleegid toovad teist kõneldes esile, kuidas nuputate välja uusi asju, et õpilastele liikumist huvitavamaks muuta. Öeldakse, et olete tutvustanud igasuguseid spordialasid: eri aeroobikastiile, joogat, hiina kehakultuuri, shindot.

Eesmärk on võimalikult paljusid alasid tutvustada. Meil toimuvad kõigile kehalise kasvatuse õpetajatele üle aasta rahvusvahelised suvekursused, seal õpin uusi asju tundma ja pärast annan need lastele edasi. Kui olen kursusel korraks näiteks hiina kehakultuuriga kokku puutunud, pole ma spetsialist, aga võin lastele rääkida, miks on Hiina linnades paljude puude koor ära kulunud. Lastele jääb hästi meelde: hiinlased saavad pargis kokku, tõstavad jala puutüvele, puhuvad samal ajal kaaslastega juttu, aga lihased saavad vajaliku venituse. Kui õpilane sellega hiljem kokku puutub, tekib ahaatunne − “olen sellest juba kuulnud!” − ja nii võib olla kergem endale sobiv ala leida või uuega kohaneda.

Kas panete ka oma pedagoogidest kolleegid jooksma ja hüppama? 

Meil on hästi positiivne ja toetav seltskond. Muidugi, nagu kõikjal, on ka neid, kes ei taha ja pole nii innukad. Kui kuskil käin, näiteks shindos, tean, kellele tasub sellest rääkida, kes on huvitatud. Meil on sportlikke õpetajaid, kes käivad jooksmas. Kaks aastat oleme käinud jalgrattamatkal. Ikka räägid ja kutsud kaasa. Samuti kuulan, millega kolleegid on tegelnud, ja panen midagi kõrva taha. Oleme käinud ka “Xdreami” võistlustel, kus on jooks, ratta- ja kanuusõit ning kõik see toimub orienteerumise baasil. Meie läbime kõige lihtsama raja, sest meil on võistkond, kus nii minul kui ka Piret Niglasel on põlved haiged. Võtame mõnuga ja peaasi on, et trahvi ei saa − on vaja üles leida kõik orienteerumispunktid ja täita kõik lisaülesanded.

Kui mainida haiget põlve, meenub kohe Kelly Sildaru, kelle äsjasele põlveoperatsioonile tuhanded kaasa elasid, ja Kelly põlv sai vigastada just sportides. Millal on sport kasulik ja millal muutub tervist kahjustavaks?

Tegelda spordiga mõistlikult on alati kasulik, aga ju on mõnel soodumus, et kõhred on kehvad. Minugi meniskit on kolmel korral opereeritud. Kellyl oli vaja vasaku põlve eesmist ristsidet lappida.

Kui mõelda Kellyle, võib mõnele n-ö korralikule lapsevanemale tunduda, et tema vanemad on ta gladiaatorite areenile saatnud, kus lõvideks ja koledate tapariistadega vastasteks ongi kõiksugu vigastused. 

Kelly puhul arvan, et tehtud on nii palju kehakooli, et ta tavaliselt oskab kukkuda. Aga sellistel aladel ei saa kunagi traumasid lõpuni välistada. Kehalise kasvatuse õpetajad puutuvad samuti traumadega kokku. Ise spordi sees olles tabad ära, kus on tegelikud ohud ja traumad ning kus lihtsalt kriimustus. Meenub üks algklassiõpetaja olukorras, kus lapsed sõitsid minisuuskadega mäest alla − olid trampliinid ja enne kivi tuli ära keerata. Tema ei kannatanud pilti, kus teoreetiliselt oleks võinud midagi juhtuda, ja ma võtsin vastutuse ka tema laste eest.

Mina olin harjunud ja teadsin, et igaüks ei lähe ronima ja hüppama. Tabad ära olukorra, kus on vaja sekkuda, ja ei tasu paanikasse minna. Meil on juba aastakümneid kooli juures olnud liuväli. Üks õpilane kukkus, kutsusime kiirabi ja laps ise arvas, et vahest ei olegi midagi hullu, aga pärast selgus, et luu oli kolmest kohast katki. Kes teeb, sel juhtub, aga see ei tähenda, et spordiga ei peaks tegelema − on vaja rohkem kehakooli anda ja siis ollakse osavamad.

Praegu meenus, et jäähokiliit on mainitud liuvälja neli korda Eesti ilusaimaks kooli liuväljaks kuulutanud. 

Jah, oleme neljal aastal selle tiitli pälvinud. Paaril aastal mujal sellist asja polnudki ja kui kord tehti liuväli Haapsalu kandis, olime lahkesti nõus, et tiitel läheb sinna. Mina pole liuvälja puhul põhimeister − põhimeister on Ib Lamp (sünd. 1947) ja tema kõrvalt ma olen õppinud. Ib oli enne mind Toilas ja kui kool oli nii palju kasvanud, et üksi tema jõud sellest üle ei käinud, meelitas ta mind instituudi neljandalt kursuselt siia. Ütlesin kohe, et enne kooli lõppu ei taha end muule täielikult pühendada, ja esmalt käisin Toila koolis laupäeviti ja esmaspäeviti kehalist kasvatust andmas. Aga liuväli on viimaste talvede lõikes lühiajaline rõõm. Keskealised mäletavad ikka hangesid, mis olid üle pea.

Mis teid kui pedagoogi õpilaste puhul rõõmustab? 

Rõõmustab see, et ikka on neid, kes haaravad kinni ja teevad kaasa, kui võimalusi pakkuda − näiteks minna Vokka shindoga tegelema. Nagu alguses rääkisime, on pöidlad hästi treenitud, aga on ka neid, kes end liigutavad ja tahavad teha. Ja palju on neid, kes tulevad appi, kui abi on vaja. Vahel on vaja ennast ka välja lülitada − näiteks telefonis pealtnäha tobedat mängu plõksides −, aga peamine on see, et innustab, kui soorituste nimekiri saab pikk. Praktika näitab, et mida rohkem inimene teeb, seda rohkem ta jõuab. Laste pealt on hästi näha, et kes teeb, teeb kõike: laulab, tantsib, käib trennis, käib muusikakoolis, tuleb võistlustele, aitab. Kui jääd istuma, tulebki tukk peale.

Olete loonud korraliku andmebaasi, mis sisaldab õpilaste kontrollharjutuste tulemusi aastate vältel ning aitab lastel vajaduse korral oma kehalist arengut jälgida. 

Olen seda baasi koostanud juba üle kümne aasta. Näeb, millised tulemused on olnud eri aegadel 60 meetri jooksus, palliviskes, Cooperi testis. Viie saab see, kes jookseb kas või sekundi oma eelmisest tulemusest kiiremini. Ja oma tulemuste võrdlemine huvitab õpilasi, pidin koguni need välja printima. Pole üldkehtivaid norme, vaid iga õpilane võistleb endaga − oma arengu kohaselt. Ilmselt idee selline baas koostada lähtus sellest, et keegi küsis: “Aga kui palju ma mullu hüppasin?” Praegu on abiturientidel juba nende tosina aasta tulemused vajaduse korral käepärast võtta. Arvuti on hea, saab last motiveerida ja näidata, kui tublisti ta on aastatega arenenud.

Intervjuuks valmistudes kuulsin kedagi naljatamas, et teiega on võimalik kohtuda vaid raja ääres, kus olete sportlaste tulemusi mõõtmas. 

Teised mõõdavad tulemusi ning mina koostan stardi- ja finišiprotokolli, mille järgi autasustatakse. Tegu on meeskonnatööga ja oluline on võimalus usaldada tiimiliikmeid, kes tulemusi fikseerivad. Oluline on tunda ka tiimikaaslaste tööstiili ja käekirja. Ühtedel võistlustel ei saanud ma protokollidest midagi aru, aga hiljem selgus, et kõik on õige, ent nende stiil, kuidas tulemusi üles tähendati, oli mulle võõras.

Viimastel aastatel käite igal kevadel mäesuusareisidel. Mis teid sel alal köidab?

Esmalt käisin Himose suusakeskuses Soomes, siis Rootsis ja Norras, aga hiljem leidsin hea seltskonna, kellega olen juba seitsmel aastal Itaalia Alpides käinud. Seal viibimine on korralik akude laadimine. Sõidame sinna bussiga, aga niipea kui bussi istud, on argimured unustanud. Kohapeal naudid kuus päeva vaateid, mägesid ja päikest. Liftiga sõidad üles ja suuskadel alla. Samuti ei sõida sealt mäe nõlvalt kuldmedali nimel, vaid ikka omaenda lõbuks.