Meie mees ERMis

25. september 2017 SIRLE SOMMER-KALDA
Viljar Pohhomov kinnitab, et esimene aasta ERMi uues kodus on läinud üle ootuste hästi.

Viljar Pohhomov kinnitab, et esimene aasta ERMi uues kodus on läinud üle ootuste hästi.

Järgmisel nädalal möödub aasta päevast, mil Eesti rahva muuseumi (ERMi) uus hoone avas külastajatele uksed. Kohtla-Järvelt pärit ERMi asedirektor Viljar Pohhomov räägib, kuidas rahvas on selle vastu võtnud ja kas ta enda õhin ühe väga suure asja tegemisest on aasta hiljem veel alles. 

 

Kohe-kohe saab muuseumi uues kodus aasta täis. Kuidas see on läinud?

Üle ootuste hästi. Eks viimane ots oli muuseumi jaoks äärmiselt vaevaline. Meil oli ju üheksa kuud selleks, et ehitada valmis kõik näitused viiel ja poolel tuhandel ruutmeetril, kolida ennast täies mahus ümber ja luua majja terve hulk uusi struktuure. See oli väga pingutav periood ja paraku seal mingit pingelanguse hetke ei tekkinudki.

Nii, nagu me 1. oktoobril rahvale uksed lahti tegime, läks täie rauaga edasi. Aga tundub, et need, kellele me seda tegime − Eesti inimesed ja ka välismaalased −, on siiamaani rahul olnud. Välismaalased hämmastavalt isegi palju rohkem.

Välismaalastelt kostab ülivõrdeid, eestlastelt heal juhul “normaalne”?

Külalisteraamatu sissekandeid on päris lõbus lugeda. Eestlastel on mingi asi ikka halvasti. Ja eestlased teavad alati kõige täpsemalt, kuidas peab olema ja kuidas oleks saanud paremini. Kahtlemata me kuulame ka seda.

Teisalt − ega me ei teinud seda maja mingi kitsa kollektiiviga. Kunagi püüdsime kokku lugeda, kui palju on inimesi, kes selle maja saamisega otseselt seotud olid. Kahe ja kolme tuhande vahel läks meil järg käest. Nii et seda rahvast, kes on siia oma aega, oskusi ja teadmisi panustanud, on ikka väga suurel hulgal.

Kui suured ERMi fännid on su oma viis last?

Eks nad ikka on, kuigi kõigil neil on palju tegemist oma trennide, ringide ja hobidega ning üldise maailmaavastamisega.

Nagu sa kirjeldasid, oli ERMi ehituse ja avamise aeg tohutu pingutus, mis hoidis meeled elevil. Kas õhin on säilinud või on see üle läinud rutiiniks?

Rutiini ei pääse siin veel niipea. Igapäevane tegevus ju ühel hetkel kardinaalselt muutus. Põhimõtteliselt tuli puhas leht uuesti ette.

Nüüd on aasta täis. Kui siiani tegelesime põhiliselt sellega, et saada hakkama külastajate vooluga, siis praegu üritame aktiivselt anda majale muid funktsioone ja sisu. Meie kultuuriprogramm on paisunud sellest sügishooajast ülisuureks. Oktoobrist kuni aprilli lõpuni kestvad jõulupeod on nüüd vahetunud teistsuguste ürituste vastu.

Meiegi kõneleme päeval, kui ERMis toimub Peipsimaa toidu seminar ja stardib loengusari Kirde-India põliskultuuridest. Aga kunagise Sadamateatri juhina ei saa sa ka ERMis teatrita. Muuseumis on black box‘i tüüpi teatrisaal, on kino. Oled öelnud, et tänapäeva muuseum ei saa olla üksnes muuseum, vaid peab olema kultuurikeskus selle kõige laiemas mõttes.

Jah. Üritame olla kultuurimaja ja mitte ainult elitaarne kultuurimaja. Pakume kollektiividele alates külakapellidest kuni rahvatantsuansambliteni võimalust esineda pühapäeviti ERMis.

Uuel aastal on plaanis käivitada üritus “Paneme Eesti helisema”. Mõeldes juba suurele juubeliüldlaulupeole, tahaksime, et järgmise ja ülejärgmise aasta jooksul oleks siin esinejaid kõikidest Eesti kihelkondadest. Kahe aasta jooksul on täpselt nii palju pühapäevi, kui on Eestis kihelkondi.

Ja kui rääkida näitustest, siis isegi püsinäitus on olemuslikult üles ehitatud pidevasse muutumisse. Nii nagu põhjaeestlased armastasid öelda, et ehitati maja kuhugi Tartu taha sohu… Selleks, et rahvas ikka käiks, oli pidev ajas muutumine sisse kodeeritud.

Kui palju on aja jooksul muutunud sinu tööülesanded? 

Mind kutsuti ERMi 2008. aastal. Sellisesse organisatsiooni nagu Eesti rahva muuseumi ehitamise sihtasutus. Kui maja omanikuks sai Riigi Kinnisvara AS, olin ERMi-poolne koordinaator, mis puudutas nii näitusi, ehitust kui kõike muud logistikat. Asedirektorina on minu vastutada müük, teenindus ja näituste korraldus. Laias laastus kõik see, mis peaks raha sisse tooma.

Õppinud oled hoopis eesti filoloogiks. Kuidas sinust on müügimees saanud?

Elu on õpetanud. Kuidagi on asjaolude kokkulangemisel niimoodi sattunud.

ERM on üle saja aasta vana, aga uues majas täitub alles esimene aastaring. Kas praegu on üldse vaja müügi ja turundusega tegelda või rahvas jookseb uue asja peale ilma kutsumatagi tormi?

Ütleme kohe ausalt ära, et loomulikult ei ole vaja. Meil ei ole mingit tarvidust osta ajalehtede esikülgi, et tulge. Paljudel on veel käimata. Ja meie suureks rõõmuks on palju neid, kes tulevad teist korda tagasi. Sest ekspositsioonide maht ja sisu on niivõrd suur…

… et ühe käiguga ei suuda seda vastu võtta? 

Olemegi soovitanud, et esimeseks korraks on kõige parem lahendus koos giidiga majale tiir peale teha.

Hea uudis on see, et selleks ei pea tulema grupiga − ERM pakub igal laupäeval võimalust osaleda tasuta giidituuril. 

Jah. Mõistmaks, miks on pandud üks isetehtud muruniiduk kallisse vitriini, oleks esimesel käigul hea, kui giid selgitaks näituse ülesehituse põhimõtteid. Olles selle näituse juures tihedalt olnud, tean, et vitriinis pole ühtegi juhuslikku eksponaati.

Rõhutamist vääriks ka see, et Eesti püsinäitusel eksponeerime ainult originaale. Ja mõningate eksponaatide puhul on nende leidmise või kättesaamise lugu iseenesest kõnelemist väärt.

Sest kui hakata otsima, mida on rahvusvahelises mõttes Eestis unikaalset näidata, siis Mona Lisadega on kitsas, kulda ka napib. Aga meile endale on unikaalne see, et saame vaadata vanimat säilinud eestikeelset aabitsat, mida on maailmas ainueksemplar. Uue maja tulek tekitas selle võimaluse, et see teos üldse Lundi ülikoolist Eestisse jõuaks.

Või samamoodi “Agenda Parva”, mis on vanim terviklikuna säilinud eestikeelne raamat ja tuli siia Poolast. Me veel heitlesime selle nimel lätlastega, sest seal on ka lätikeelne paralleeltekst sees.

Pakun, et üks ERMi püsinäituse staare on Ida-Virumaalt − Kukruse emand. Meenutan lugejale, et tema matus leiti 2009. aastal Kohtla-Järve ja Jõhvi vahelise tee ehituse käigus, kui Kukruse mõisa lähedusest avastati muinasaegne kalmistu. Teaduslikust huvist võeti see n-ö ühes tükis ümbritseva pinnasega kaasa, et seda laboritingimustes uurida. Tervikliku matusena eksponeeritakse seda ka muuseumis rahvale.

Jah. Väga paljusid − just välismaalasi − üllatab Kukruse memme monoliit.

Seal on kaksipidiseid arvamusi. Tõsisemad kristlased löövad ta ees risti ette ja on suhteliselt heitunud. Siis on vaja põhjalikumalt seletada, et me ei toonud teda siia selleks, et oleks lahe lastele luukere näidata. Selle eksponaadi taga on viimase viie aasta tohutu uurimistöö, mida esitame ka kõrval puutelaual ja filmiekraanil.

Teadlased püüdsid sellest monoliidist välja võtta kogu informatsiooni, mida tänapäeva teadus võimaldab. Alates geeniuuringutest kuni tekstiilirekonstruktsioonini. CSI krimisarja vaadates jääb mulje, et inimese täiskoopia tegemiseks koos soengu ja kõige muuga kulub 20 sekundit. Liverpooli ülikooli teadlased tegid Kukruse memme nägu meile aasta aega. Selliseid asju on alati hea juurde rääkida.

Ida-Virumaalt on meil ka muid toredaid esemeid. Näiteks naerame, et ERMis on viimane jupp, mis on järele jäänud Kreenholmi manufaktuurist. Seal, kus meil on väike tehase mulaaž, mis vahepeal tossu välja ajab − see must toru selle otsas on puhas originaal ehk Kreenholmi manufaktuuri vile, mis väga pikka aega kutsus inimesi tööle ja saatis töölt koju.

Kas ERM on suutnud kõnetada ka vene publikut?

Kahtlemata. Meil käib väga palju Ida-Virumaa gruppe. Olen mitu korda teinud venekeelseid ekskursioone ja mulle tundub, et nad käsitlevad seda muuseumi kui täitsa enda oma. See on Eestis suhteliselt haruldane ja tingitud sellest, et me ei anna ajaloosündmustele hinnanguid.

Me räägime mingitest perioodidest või sündmustest näidete varal. Näiteks räägime, millised variandid olid tavalisel inimesel 1945. aastal. Mingi seltskond sattus Siberisse. On noorte poiste lugu, kes läksid paadipõgenikena Rootsi. Aga on ka nende lugu, kes tulid siia tehaseid ehitama. Me ei anna hinnanguid, kas see on hea või halb, see lihtsalt tol ajahetkel juhtus ühe tavalise siin elava inimese elus.

Mainisid, et teed vahel venekeelseid ekskursioone. Kas vene keel on ainus trump, mille sa Ida-Virumaalt tagatasku said?

Vene keel on sealt pärit − jäi ise külge ja sellega polnud ka hilisemas elus vaja vaeva näha.

Mulle tundub, et hakkamasaamine ja kiirete otsuste tegemise oskus on idavirulasi ühendav jõud. Ma ei tea, kas sellest, et pidid kiiresti olukorda hindama, kui õhtul tänaval käisid. Igal juhul pikalt ei jahuta, otsustatakse ära, saagu või hullem. Suurte asjade tegemise puhul ongi kaks kõige olulisemat asja tugev suhtlemisoskus ja kiire otsustamine.

Jaanuaris käisid oma kodulinnas väga erilisel põhjusel. Kohtla-Järve kultuurihoones jagati Eesti kultuurkapitali aastapreemiaid ja ERMi kollektiivi tunnustati meie pärandvarale uue hingamise andmise eest. Kui tihti sa muudel põhjustel siia satud?

See oli üle väga pika aja käimine. Töö raames olen küll Narva sattunud, Vaba Lava ja Narva muuseumi pärast, aga Jõhvi ja Kohtla-Järvele üldiselt mitte. Kord aastas üritan käia Iisakus, kuhu on maetud vanaema ja vanaisa. Nii et auhinnagala oli hea võimalus tulla.

Tuligi meelde, et eelmine käik kultuurihoonesse oli 30 või 35 aastat tagasi ansambli Vitamiin kontserdile sealsamas saalis. Nüüd on see imeilus maja. On väga kiiduväärt, et pole lastud allavett nõukogude perioodi huvitavaid ehitisi.

Kui rääkida viimase aasta kõige imetletumast hoonest Eestis, siis selleks on kindlasti ERM. 

Oleme olnud õnnega koos, et meie maja arhitektid on rahvusvaheline seltskond: Lina Ghotmeh Liibanonist, Itaalia päritolu Dan Dorell ja jaapanlane Tsuyoshi Tane. Ja kui nad selle töö võitsid, siis nad lõid büroo Pariisi.

Nii et seda maja peavad enda omaks ka jaapanlased, itaallased, prantslased ja liibanonlased. Kuna nendes ühiskondades on enesekiitmise kunst varakult omandatud, liikusid arhitektid kogu ehitus- ja järelevalveprotsessi ajal siin oma maa ajakirjanike ja filmigruppidega. Nad suutsid meile ilma igasuguse kuluta tekitada tõelise reklaamikampaania.

Kui guugeldada, kui palju on ERMi hoonest kirjutatud maailma arhitektuuriajakirjades, siis kaanel oleme olnud Uus-Meremaast Inglismaani kolmekümnel korral. Vot see on see promo, mida sa ühegi turundusvõttega ei osta.

Kogu rahvusvaheline kajastus on meile olnud ülimalt kasulik ja positiivne. Arhitektuurituriste Jaapanist käis meil sel suvel 400-500 vahel, mis on sellise väikese maa ja linna jaoks väga suur näitaja. Ja see kestab. Arhitektuuriturism on maailmas väga trendikas ja meie oleme selle ree peale sattunud.

Kui kaua selle ree peal sõita saab?

Päris tükk aega, kuna ERMi hoone on suhteliselt universaalne. Ta ei kõõlu väga trendituules, pigem on tema puhul hinnatud maastikusse sulandamist.