Inspektor Kukeke ja terve mõistus

25. september 2017 ANVAR SAMOST, ajakirjanik

Anvar Samost.

Ükskõik, kas järjekordse õiguskantsleri taotluse alusel või omal algatusel, riigikogul tuleb jabur poliitilise välireklaami piirang ära kaotada.

Kirjutama asudes mõtlesin, et võrdlen politseiametnikke, kes otsustasid võrdsustada poliitreklaami sotsiaalmeedias poliitreklaamiga avalikus ruumis ehk tänaval, “Wremja” sarjast ogaruse poolest legendaarseks saanud inspektor Kukekesega. Nii jabur ja loogikavaba oli see ühe päeva kestnud politsei suunis valimistel kandideerijatele.

Poliitiline välireklaam on teatavasti 40 päeva enne valimisi keelatud − ja ka see on ju täiesti jabur ning loogikavaba.

Aga selline võrdlus oleks siiski ebaõiglane. Inspektor Kukekesel läks mäletatavasti absoluutselt kõik lörri. Praegu on aga politseiamet tahtmatult tähelepanu juhtinud rumalale keelule ning mine tea − ehk just tänu sellele leiavad rahvasaadikud tahet lollus ükskord ära lõpetada.

Nii nagu nooremad inimesed ei mäleta inspektor Kukekest, ei mäleta praeguseks keegi ka seda, miks poliitreklaam üldse vahetult enne valimisi − erinevalt tele-, raadio, veebi- ja printreklaamist − 2005. aasta juunis ära keelati.

Keelu ajendiks olid kolm järjestikust valimiskampaaniat 2000. aastate alguses. 2002. aastal toimusid kohalikud valimised, 2003. aastal riigikogu valimised ning 2004. aastal esimest korda Eestis Euroopa Parlamendi valimised. Ühiskond elas permanentse valimiskampaania tingimustes, seda enam, et poliitilist maastikku kõigutas kõvasti uue erakonna − Res Publica edukas sekkumine niigi pinevasse poliitilisse konkurentsi. 2005. aasta sügisel olid juba tollase kolmeaastase tsükli tõttu käega katsuda taas kohalikud valimised.

Terav konkurents ja erakondade paranenud rahaline võimekus kombinatsioonis julgemate turundusvõtete kasutuselevõtmisega viisid võidurelvastumisele korrusmaja külje suuruste plakatitega. See oli paljudele šokeeriv ja leidis ajakirjanduses arvustamist.

Peale selle olid massiivsed reklaamikampaaniad ka väga kallid ning seesama võidurelvastumine andis kindlasti hoogu erakondade rahastamisele stiilis kilekotid sularahaga.

Avaliku sõnumi järgi oligi 40 päevaks enne valimispäeva kehtestatud välireklaami keelu põhjendus vajadus vähendada kampaaniate maksumust, rahastajate mõju erakondadele, suurendada sisulise kampaania tähtsust ning adresseerida avalikku frustratsiooni poliitika ja poliitikate suhtes. Eks kandidaatidegi süda läikis iseenda kümne meetri kõrguseid näopilte vaadates. Seega − pendel läks pauguga teise seina.

Kohe vaidlustas piirangu kui põhiseadusega vastuolus oleva õiguskantsler Allar Jõks. Kolm aastat hiljem tegi sama järgmine õiguskantsler Indrek Teder, kes 2009. aastal viis keelu juba riigikohtusse.

Mõlemad õiguskantslerid osutasid, et piirang riivab väljendusvabadust, erakonna tegevusvabadust, valimisõigust ja veel mitmeid põhiseadusega tagatud õigusi, ning pakkusid, et selle asemel võiks valimiskulutusi piirata. Riigikohus õiguskantsleriga ei nõustunud, kuid otsus ei olnud üldsegi üksmeelne. Mitu riigikohtu liiget juhtisid tähelepanu asjaolule, et välireklaami piirang soosib riigikogus juba esindatud ja suuri erakondi, kel ei ole vaja oma olemasolu valijatele teadvustada.

Kui nüüd vaadata praeguse riigikogu koosseisu fraktsioonide reaktsioone politsei äpardusele avaliku ruumi mõiste ja valimisseaduses segaselt sätestatud keelu tõlgendamisel, siis need olid pigem piirangu suhtes kriitilised. Kuuldavasti kaalub ka praegune õiguskantsler Ülle Madise riigikohtule taotluse esitamist, et valimisseadus põhiseaduse ja terve mõistusega kooskõlla viia.

Kui valimisseadus tõesti peaks muutuma, siis on taas mõistagi olemas oht, et odava ja lihtsa välireklaami kõrval tekib juba järgmise kampaania lõppfaasis kuskile Tallinna kesklinna taas mõni hiiglaslik näopilt.

Püüdkem antud väljavaatega siiski leppida. Eesti ajaloo suurim poliitiline välireklaam on Tallinna kesklinnas keelust hoolimata üleval ju just praegu − ning tõenäoliselt püsib see valimispäevani ja kauemgi veel. Pean silmas ühe keskerakondlasest riigikogu liikme tellimusel laguneva linnahalli seintele kantud maalinguid. Küüniline inimene leiab enamasti võimaluse keelust mööda minna või see isegi enda kasuks keerata.