Narvast pärit 1980. aastate lapstäht laulab nüüd Prantsusmaal

18. september 2017 IRINA KIVISELG
Natalie Viks on siiralt õnnelik iga võimaluse üle külastada Ida-Virumaad, kus möödusid tema kõige õnnelikumad lapsepõlveaastad.

Natalie Viks on siiralt õnnelik iga võimaluse üle külastada Ida-Virumaad, kus möödusid tema kõige õnnelikumad lapsepõlveaastad.

1983. aastal võitis tollal kõigest 16aastane  Narvas koolitüdruk Natalja Ostrovaja  üleliidulise estraadilauljate konkursi. Ta läks õppima Georg Otsa muusikakooli, tegi kaasa mitmetes Eesti muusikafilmides ning sellele järgnes edukas karjäär  Venemaa lavadel kõrvuti kõige kõrgemat masti tähtedega. Septembri alguses esines nüüd Prantsusmaal elav ja nime Natalie Viks kandev lauljatar paarikümne aasta järel taas Jõhvis. 

 

Mis tõi teid Jõhvi?

Saatus. Ma pole siin olnud vist oma kakskümmend aastat… Väga hea inimene ja muusik, Jõhvist pärit Ülo Randmaa otsustas teha endale ja oma kaasmaalastele kingituse ning helistas oma ammusele sõbrale Arthur Seppernile, kes aitas organiseerida lava. Tema tõigi mind siia. Me ei olnud temaga varem tuttavad, kuid ta kuulis mind laulmas Tallinnas sõprade juures ühes itaalia klaveribaaris, astus ligi ja küsis, kas ma oleksin valmis tulema Jõhvi esinema. Ma võtan kergelt ja kiiresti vedu ning kui näen, et võin kellelegi rõõmu teha, siis seda ka teen. Laulmine pole mulle ju ainult töö − see on kogu mu elu.

Olete laulnud ka 15 000 inimest mahutavates saalides. Kuidas tundsite end niivõrd väikeses kohakeses esinedes? 

Tõeline artist annab endast kõik, isegi siis, kui saalis on vaid üks inimene. Mul on nii olnud: kõik turistid läksid ristluslaevalt kaldale ning saali jäi vaid üks kuulaja. Kuid mina kandsin kogu oma kava ette nagu ikka, aimamata, et tegemist oli ühe tähtsa isikuga. Tema oli vaimustuses ja minagi õnnelik. Nii läheb alati, kui usud kõige paremasse, headusesse ja helgusesse. Inimestele rõõmu kinkimine on minu missioon.

Te ei käi Eestis vist sageli?

Väga tahaks sagedamini käia, kuid ei õnnestu. Tavaliselt puhkan Eestis pikaajaliste lepingute vahepeal ning käin siin külastamas oma poega. Olen tema üle siiralt uhke: Vadim on andekas helilooja ja muusik ning kirjutab laule. “Love You Yesterday”, mille ta kirjutas Taani poetessi sõnadele, pälvis  Ameerikas tähelepanu. Tema loomingut esitavad paljud estraaditähed, teiste seas näiteks Nikolai Baskov ja Sergei Penkin. Hiljuti esinesime koos Eesti televisioonis.

Sellisest loomekarjäärist nagu teil võib vaid unistada: olete laulnud koos Aleksandr Rozenbaumi, Irina Allegrova, Sofia Rotaru ja paljude teiste tolle aja Vene estraaditähtedega. Rääkige oma loometeest.

Hääle ja kuulmise olen saanud vanaemalt − ta laulis vapustavalt. Mind aga peeti juba lapsepõlves ebanormaalseks tüdrukuks − ajal, mil teised unistasid muusikakooli pikalt saata, olin mina jäägitud muusikale pühendunud.

Olen sündinud Leningradis, kus veetsin oma esimesed eluaastad. Ükskord talvel − olin siis kolmeaastane − naasin kuskilt koos vanaemaga rongiga. Tamburis seistes ümisesin midagi laulda. Üks reisija kuulis seda ning nõudis vanaemalt tungivalt, et ta kohe homme mind Rimski-Korsakovi konservatooriumi juures tegutsevasse andekate laste kooli kuulamisele tooks. See oli professor Maltsev. Läbisingi kuulamise, kuid õppima ei läinud − ei tahtnud internaadis elada.

Hiljem kolisid vanemad Narva, kus ma hakkasin õppima klaverit Liina Jarovaja juhendamisel. Olen talle siiani ääretult tänulik, et minust on saanud hea pianist. Narva muusikakoolis osati õpetada!

Saite üleliidulise estraadiartistide konkursi võidu eest unikaalse auhinna − korteri Tallinnas. 

Sain selle auhinna 1983. aastal, olin siis kõigest 16aastane! See juhtus pärast konkursist “Laul-80″ osavõttu, mina esitasin seal laulu “А знаешь, все еще будет” ja Jaak Joala repertuaarist “Я тебя рисую”. See korter kuulub mulle siiamaani, armastan seda väga ning olen uhke: mitte igaüks ei saa sellise suurepärase auhinnaga uhkustada! Ma ei müü seda mitte kunagi maha!

Kuidas saatus teid Venemaale viis?

Lõpetasin Tallinnas Georg Otsa kooli ning esinesin mitu aastat koos Peterburi rokkbändiga Avgust. Oli palju eredaid muljeid, suur lava, külalisesinemised Venemaal ja välismaal… Siis kutsuti mind Kemerovosse ansamblisse Leisja, Pesnja. Ma jäin nõusse ning kohtasin seal oma suurt armastust Vadim Baikovi. Koos temaga sõitsime Moskvasse, kus ma tutvustasin teda kõikidega, keda ise tundsin: Dobrõnini, Leštšenko ja teistega. Kuid need sidemed ei aidanud meil kahekesi kuskile koos paigale jääda: kõigil oli vaja kas lauljannat või muusikut, aga mitte mõlemat korraga. Nii tuligi meil lahku minna: Vadim läks tööle Leštšenko juurde, mina Igor Granovi ansamblisse. Sõitsin koos sellega mööda riiki ringi ning esinesin ühtedel lavadel koos Rozenbaumi, Antonovi, Otijeva, Allegrova ja Rotaruga. Siis sündis mul poeg Vadim juunior ning ma lahkusin teadlikult suurelt lavalt, et tegelda tema kasvatamisega.

Vadimiga läksime me lahku ning mina naasin Tallinna, alustades kõike nullist.

Kui mõistsin, et olen siin teinud kõik, mis sain, otsustasin sõita ära Prantsusmaale, kus ma elan juba üle 15 aasta. Miks just sinna? Tegemist oli juhusega: töötasin ühes klaveribaaris, kuhu tulid prantslased, kes minu vokaalist vaimustunult uurisid, kas ma olen Prantsusmaal käinud. Lõpptulemusena sõitsin ma Lyoni. Laulsin baaris ja töötasin baaridaamina − mitte sellepärast, et rahast puudu oleks olnud, vaid et kiiremini keel selgeks saada − suhtlemist oli palju. Tegin isegi šarlotte − korjasin iga päev puuvilju ja pähkleid ning küpsetasin. Alalisi kliente, kellele meeldisid nii minu koogid kui ka laulud, oli palju. Tunnistan, et see oli raske, kuid põnev aeg.

Prantsusmaal läksin mehele, kuid mõne aja pärast mõistsin, et ka see polnud mulle õige mees. Ma ei süüdista oma eksabikaasasid, nad on jäänud minu sõpradeks ning − nagu mulle tundub − armastavad mind endiselt. Lihtsalt meestel on minuga raske, sest ma olen kõiges maksimalist. Teate, mida ma olen täheldanud? Edukatele naistele satuvad enamasti nõrgad mehed, keda tuleb naistel endil toetada. Tahaks aga sellist meest, kes sind kaitseks ja toetaks. Et mu abikaasa ütleks: “Natalie, tee, mida tahad − laula, tunne elust rõõmu −, kõige muu eest aga hoolitsen mina.” Esialgu pole ma sellist meest kohanud, kuid armastust on minu ümber palju ning ma usun, et minugi prints ootab mind kuskil.

Üldkokkuvõttes on elu korda läinud?

Muidugi! Mul on suurepärane poeg ja lemmiktegevus ning olen paljude estraadi- ja džässikonkursside ning -festivalide laureaat. Olen töötanud paljudes riikides, esinenud mitmetel lavadel ja suurtes hotellides, mul on olnud palju lepinguid ristluslaevadel… Minu repertuaaris on üle poolteise tuhande laulu 11 keeles. Räägin vabalt vene, inglise, prantsuse ja eesti keelt, ehkki viimast olen hakanud unustama − suhtlust on vähe.

Kui jutt juba ristluslaevadele läks, siis meenutagem ka parvlaeva Estonia. Teiegi ju töötasite seal?

Jah. Tol ööl, mil laev põhja läks, oli minu vahetus, kuid jällegi sekkus saatus: olin just naasnud Stockholmist, kus esinesin iga päev seitse tundi kaks nädalat jutti. Olin väga väsinud ja palusin mänedžeril end välja vahetada. Heitsin magama, hommikul aga tuli miljon kõnet ühe ja sama küsimusega: “Oled sa elus?” Veidi enne seda olin salvestanud oma laulu “Remember me”, mis on pühendatud parvlaevale Estonia. Juba olid peaaegu lõppenud selle laulu videoklipi võtted, puudu oli vaid pilt laevast, mis pidi liikuma minuga ühes kaadris. Eeldatavasti pidi sellest klipist saama parvlaeva Estonia reklaam, nüüd aga on see laul igavene mälestus hukkunud laevast. Kaotasin tol ööl palju tuttavaid ja sõpru, raske on seda meenutada…

Olete sõitnud läbi pool maailma. Milline riik on teie meelest parim?

Objektiivselt võin end maailmainimeseks nimetada − olen elanud paljudes kohtades, isegi Kariibi mere saartel. Kuid võin pikemalt mõtlemata kinnitada, et kõige tähtsam koht minu südames on endiselt Eestil. Kõikidel kontsertidel esitan kindlasti ka eesti laule − juba 16aastasena laulsin koos bigbändiga Kustas Kikerpuu laule, mäletan ja armastan neid tänini. Eestiga on seotud minu kõige soojemad mälestused. Vaatamata sellele, et elan juba ammu Prantsusmaal, assotsieerub mul sõnadega “sõidan koju” minu väike korter Eestis. Ma ei loobu sellest mitte kunagi!

Kes on teie impressaario?

Olid ajad, mil mänedžerid meelsasti minu pealt raha teenisid, ent ühel hetkel mõistsin, et saan ka ise suurepäraselt hakkama: keeli tunnen, inimestega suhelda oskan, huumorimeelt on mul samuti ja klaverit mängin nõnda, et kuulajad ei oska sageli öeldagi, mis mul paremini välja tuleb − laulmine või muusika… Seepärast sõlmin lepinguid viimastel aastatel ise. Naasin just Portugalist − töötasin seal pool aastat. Pakkumisi on palju ning kõikjal, kus ma peatun, leian ma palju oma kunsti austajaid.

Miks teist siis suures muusikamaailmas nii vähe kuulda on?

Sest keegi ei promo mind. Isegi YouTube’is on vähe minu laule. Ma ei tee endale reklaami − võib-olla on see halb, kuid selline ma juba kord olen. Laulan alati live‘is ega aja taga suuri honorare − põhiline on saada rahuldust sellest, mida teen. Mulle ei maksta tuhandeid, kuid seda, mida teen, armastan ma kogu hingest. Laulan eelkõige iseendale ja jumalale. Olen usklik inimene, kõik, mis inimesel on ja mis talle antakse, tuleb jumalalt. Kõik eluteel ette tulevad raskused saadab samuti jumal. Usun bumerangiefekti − nii palju kui sa annad, nii palju saad ka tagasi −, seepärast püüan teha võimalikult palju head.

Rahulikust elust võite vist vaid unistada?

Ma ei unistagi. Tahan nii palju tervist, et saaksin rohkem ja kauem töötada, kinkides inimestele tundeid ja armastust, mida jumal neile minu kaudu saadab. Igal inimesel on mingi anne, lihtsalt mitte kõik pole suutnud seda avastada. Igaüks läbib oma tee. Minu oma on okkaline, kuid ma näen, et kõik andekad ja ilusad naised on milleski õnnetud. Enamasti suhetes meestega. Kõige hullem on see, kui sa elad inimesega, kes sind ei mõista, armukadedus ja kadedus… Ma olen kõik selle läbi teinud ning ei taha valu ei endale ega ka inimesele, kes minu kõrval on, sest see ei ole hea ega õige. Iga inimene peab elama armastuses, mitte mõtlema, mida ta on andnud ja mida võtnud − lihtsalt andma seda, mida saab, ja tundma sellest rõõmu.

Kas plaanite Eestis veel kontserte?

Miks ka mitte? Eesti Kontserdi direktor Jüri Leiten korraldas hiljuti minu kontserdi Narvas − kõik läks suurepäraselt. Mul on vähe vaba aega, ent kui keegi midagi pakub, siis tingimata mõtlen selle üle.