Virumaa võib võita põlevkivist rohkem

18. september 2017 KALEV KALLEMETS, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi nõunik, SA Ida-Viru Tööstusalade Arendus nõukogu esimees

Kalev Kallemets.

Põlevkivi on riigi jaoks suur tuluallikas. Enda doktoritöö “Põlevkivi majanduslik potentsiaal 2030. aastani” raames arvutasin, et aastatel 2007-2016 on riik ja omavalitsused saanud kaevandusõiguse ja keskkonnatasusid kokku 558 miljonit eurot. Eesti Energia dividendi- ja tulumaksutulu samal perioodil oli 780 miljonit eurot ning tulu emissiooniõiguste müügist üle 450 miljoni euro.

Paraku on vaid väike osa sellest tulust Ida-Virumaale jõudnud ning seetõttu iseloomustavad neile tuludele vaatamata Ida-Virumaad ülejäänud Eestiga võrreldes endiselt pigem kehvemad tööhõive ja väljarände näitajad. Samuti on linnades ja neist väljaspool endiselt liiga palju lagunenud hooneid ja auklikke teid.

Nõukogudeaegse tohutu tööhõivega põlevkivi- ja teised tööstused vajavad mitu korda vähem tööjõudu. Trend on ka tulevikus suurema efektiivsuse suunas. Kuna 2023. aastal suletakse elektrijaamade vanuse tõttu ligi 600 MW tootmisvõimsust ja kaevandamine muutub efektiivsemaks, väheneb hõive ka tulevikus, isegi kui rajatakse uusi kaevandusi.

Seetõttu on igati põhjendatud riigi investeeringud Ida-Virumaa majanduse mitmekesisemaks muutmiseks. 2016. aastal investeeris riik EASi kaudu 4,9 miljonit eurot tööstusalade arendusse ja 7 miljonit eurot turismi arendusse. Juulis otsustati piirkondade konkurentsivõime tugevdamise meetme II vooru kaudu panustada veel 12 miljonit eurot Ida-Viru arengusse. Sellises mahus tuleks Ida-Virumaale panustada igal aastal, kuid paraku 2018-2020 sellest meetmest lisavahendeid ei tule.

Põlevkivi on kujundanud Virumaa praegusi tugevusi ja ka muresid. Probleemiks on nii vähenenud tööhõive, tühjaks jäänud majad, vähene integreeritus muu Eesti majandusega kui ka sotsiaalsed probleemid. Tänu ettevõtete ja riigi investeeringutele pole õnneks enam akuutseks probleemiks keskkonnaküsimused, sest õhk on palju puhtam kui viimastel aastakümnetel ning enamik karjääre ja tuhamägesid on korrastatud.

Kuid põlevkivi saab olla ka lahendus. Põlevkivist saadavat raha tuleb suunata Ida-Virumaale tagasi, et piirkonda arendada. Ning seda tuleb teha lähiajal, sest see tuluvoog ei kesta igavesti. Väga õige on valitsuse eesmärk moodustada Ida-Viru programm, mille sisuks pole üksnes ehitusobjektid, vaid panustamine ka kutseõppe, õpilasvahetuse, ettevõtlushariduse, kodanikuühiskonna arengusse lähtuvalt Ida-Viru erilistest väljakutsetest.

Üks suund, mille arendamiseks on Ida-Virumaa väga sobiv, on majanduslik koostöö Venemaaga. Narva ja Tallinna linna müürid, kirikud ja bastionid rajati sajandeid tagasi idakaubanduse tuludest. Ka pärast Liivi ja Vene-Rootsi sõda kaubandus taastus. Taasub ka pärast praegust Vene ja lääne suhete madalseisu.

Võtmetähtsusega oli võime siduda läänt ja ida ehk edukal kaupmehel oli suus nii saksa, rootsi kui vene keel. Ta tundis sama hästi Hamburgi, Stockholmi, Novgorodi ja Peterburi. Ka tänapäeval peavad eestlased ja eestivenelased edukalt siduma ida ja läänt. See on SA-le Ida-Viru Tööstusalade Arendus alaline töö, sest toome oma tööstusaladele Vene ja lääne ettevõtjaid, kes soovivad toota nii Vene kui lääne turule. Tööstusalad on juba toonud Ida-Virumaale investeeringuid, mis on loonud 350 uut töökohta, ning neid tuleb veel juurde sel ja järgmisel aastal.

Selles kaubanduse ja majandusliku koostöö vaates ei ole hea praegune Narva piiriületus, kus järjekorras, kas elavas või virtuaalses, on sajad sõidukid ning ooteajad tihti mitu tundi. Tallinn ja ka Eesti näeks hoopis teistmoodi välja, kui Tallinna ja Helsingi vahel sõidaks jätkuvalt kaks-kolm laeva ja teenindaks vaid A-terminal. Sama on ühendusega Eesti ja 5,3 miljoni elanikuga Peterburi vahel.

Uue silla rajamine peaks Eesti ja Vene riigi kodanike parimates huvides olema. Kindlasti on see aga Ida-Viru huvides. Eesti ja Vene Föderatsiooni välis- ja sisepoliitika eripärasid ning piirilepingu käekäiku arvestades pole ilmselt tõenäoline, et lähima kümne aasta jooksul tegudeni jõutakse. Eesti-Vene suhe vajab ka vastastikku positiivsemaid teemasid kui vaid vastastikune kaitsevalmidus. Päris kindlasti ei jõua tulemuseni, kui mitte midagi teha.

Arusaadav, et Ida-Viru rahvaesindajate energia kulub lähikuudel kohalike omavalitsuste valimistele ning haldusreformist tulenevate uute piiride ja liitumislepingute täitmisele. Kuid kogu piirkonna arengu määrab uute objektide rajamine rohkem kui seniste vahendite ümberjagamine. Kiviõli seikluskeskus, Aidu veepark, renoveeritud Kohtla-Järve kultuurikeskus, Narva promenaad, Joaoru rannahoone, Narva kolledž, Jõhvi uus gümnaasium ja kontserdimaja on kõik riigi rahastatud olulised objektid, mis on loonud uue elu. Kuid paraku pole need veel piisavad, et muuta olukorda, kus Ida-Virumaal on riigi kõrgeim töötus ja suurim väljaränne. Ida-Viru inimeste ja esindajate tööst sõltub, kas ja kuidas Ida-Viru programm tekib.