Ametivanne

15. september 2017 JÜRI PINO, ajakirjanik

Jüri Pino.

Ausalt, ei ole meeles, kuidas see kohaliku omaviletsuse liikmeks vormistamine käis. Vist tuli kuskile allkiri anda. Kombes. Siis taheti veel pangaarve numbrit, et saaks molutamise ja mulisemise eest pool keskmist palka maksta, ning auto numbrit, mis Kilulinnas igale poole suvalt parkida võib. Mis tekstile alla kirjutada tuli, no üldse ei mäleta. Kõik oli nii ootamatu ja uskumatu, et udu on ära matnud.

Kiire tuha pähe raputamise korras − viimaks ma ei viitsinud isegi molutamas käia ja muliseda ei tahtnud kordagi. Halvatus tabas, kui kuulasid, mis kantslist tuleb, ja tahtmine, et saaks juba minema. Igal pool ikka parkida ei võinud, eraparklas, st poe ees said trahvi kätte küll. Naine sai, mina hoian roolist kaugele. Ja, hea küll, tunnistan üles, et kukkusin jälle kandideerima, nii et kõik see jutt on poliitlimuka salakaval sonimine.

Võib-olla ma kirjutasin ametivandele alla? Kolasin ringi, aga kas ei oska otsida, ei leidnud. Või seda pole. Või on ainult paberil.

Presidendil on küll ametivanne. Riigikogujal ka. Vastavalt:

“Astudes vabariigi presidendi ametisse, annan mina, ……., pühaliku tõotuse kaitsta vankumata Eesti Vabariigi põhiseadust ja seadusi, õiglaselt ja erapooletult kasutada minule antud võimu ning täita ustavalt oma kohuseid kõigi oma võimete ja parima arusaamisega Eesti rahva ja vabariigi kasuks.”

Ja:

“Asudes täitma oma kohustusi riigikogu liikmena riigikogu… koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale.”

Nuh jah. Mulle muidugi meeldiks, kui oleks nagu ameritel lõpus: “Aidaku mind Jumal.” Eks me ole ju kõige uskmatum maa ilmas, tühja kah. Või siis N. armee vandetõotuse lõpu kombel, et kui hakkama ei saa, tabagu rahva üldine põlgus ja räme nuhtlus. Aga tühja kah, ei pea ju kohe kaikaga vehkima hakkama. Pealegi läheks viimast eeskujuks võttes pikaks ning sisse trügiks “maal, veel ja õhus”.

Võib-olla oleks mainida mõningaid sõnakõlkse nagu au ja südametunnistus, kuigi ega ise ka tea, mida nende all mõista tuleks. Tühja ja kah. Või siis midagi vabariigi ja rahva ustavast teenimisest, mis muidugi veel udusem on, kuigi ilusasti kõlab. Minister tähendab algselt teenijat, muide.

Olgugi vormitäide, pisikene pidulikkus avalikus ametivande andmises on. Verba volant, scripta manent, aga mingi rituaali läbitegemine annab justkui tunde, et nüüd oled sina ühe vähe suurema sammu teinud. Kas või sel hetkel, kui etteantud teksti üles ütled ja kõik vahivad, isegi usud, et nüüd ongi nii. Pärast läheb nagu ikka, aga korrakski pühalik.

Mispärast, kuigi see võib olla jabur, tuli pähe tahta, et ka kohaliku vilekogu liige lubaks avalikult, kaaskannatajate ja korruptantide silme all midagi sellist, et luban linna/valda/küla ustavalt teenida ja teenindada, et siin ikka hea ning tore elada oleks. Vähemalt ei saa pärast öelda, et nemad sundisid mind lukustatud toas alla kirjutama või kasutasid ära hetke, kui olin ID-kaardi masinasse unustanud.

Oeh, mida kõike valimiseelne aeg pähe ei too.