Külas Põhjamaade Veneetsias ja kääbikute maal

11. september 2017 TEET KORSTEN
Karjala on järvede, jõgede, koskede ja kaljudega romantiline maa.

Karjala on järvede, jõgede, koskede ja kaljudega romantiline maa.

Tänavu oli plaanis ette võtta nädalane Karjala reis, mis lõpeb kahe päevaga kuulsas Valamo kloostris. Reisikorraldaja oleks olnud Peterburi firma Karjala Giid. Hiljem selgus, et pikema tuuri jaoks augusti lõpus oleks tarvilik olnud end kirja panna juba kevadel. Pidin koos tütrega leppima vaid kahepäevase Karjala külastusega samalt firmalt, aga kompensatsiooniks oli mitu päeva ühes minu lemmiklinnas − Peterburis.

Etteruttavalt võib öelda, et kahepäevanegi tuur nimega “Karjala peeglitagused” oli väärt kogemus.

Lustakas giid Irina 

Juba hommikul enne kelle seitset pidi kohal olema Kaasani katedraali Gribojedovi tänava poolsel küljel, kust reisimikrobuss startis. Kohapeal jõudis lähimast kohvikust hommikukohvi kaasa haarata ja teekond võis alata. Leian, et meie reisiseltskonna päritolu oli põnev, sest keegi kaasreisijaist polnud Peterburi päritolu. Näiteks sõbrunesime toreda noore abielupaariga, kes elab hoopiski Samaras (kas teate, palju ses Volga-äärses linnas inimesi elab?).

Esimene peatus oli Korela kindluses, mis asub Karjala piiril ja on kuulus eelkõige kahe asja poolest: seal hoiti pärast ebaõnnestunud talurahvaülestõusu vangistuses Jemeljan Pugatšovi perekonda, hiljem dekabriste, ja seal kandis toimusid ka filmi “Vend” ühed võtted. Siinkohal peaks kohe ära märkima, et meie giidi Irina pajatused olid tase omaette. Näiteks rääkida Karjalas Soome okupantidest − kõnealune sõnaühend tuli kasutusele, kui räägiti ajast, mil soomlased oma territooriumi korraks pärast Talvesõda tagasi said − on mu meelest märk, et ka giidid teevad “tänuväärset” propagandistitööd.

Samas pikkis Irina oma juttu rohkeid anekdoote ja isegi eneseirooniat − see andis mõista, et ta isegi ei võta oma juttu liiga tõsiselt, ja see… annab muidugi lootust. Kui näiteks Irina süüdistas soomlasi selles, et teed on vingerjad, ei saanudki aru, kas ta ikka ise mõtles seda tõsiselt. Kes tahaks, et Peterburist kulgeks Petrozavodskisse noolsirge tee, mis on läbi kaljude raiutud ja millel sõites ei avaneks sõiduvahendi aknast mingeid muid vaateid kui sellised, mis avanevad Lasnamäe kanalist?

Teine peatuspunkt oleks pidanud olema luteri kiriku varemete juures. Selle juurde mikrobuss vaid sõitis ja giid Ira väitis, et bussist pole mõtet isegi väljuda, sest pole muud kui müürid ja “heade inimeste” tehtud hunnikud seal vahel. Hoone siiski väärib tähelepanu − juba seetõttu, et selle projekteeris kunagi tollane Helsingi peaarhitekt Karl Engel. Ka kohanimesid pole eriti muudetud − seega saab ikka aimu, kelle maal kulgetakse.

Karjala marmor 

Käisime paigus, kus Elias Lönnrot oma “Kalevalaks” ainet kogus, ja nii võib öelda, et kogesime taas seda, millest omakorda Tolkien ainest ammutas − haldjate, päkapikkude ja kääbikute hõngu. Külastasime Ruskeala loodusparki, kus esmalt imetlesime Tohmajoki koskesid. Filmiteemast jälle nii palju, et seal kandis on üles võetud omaaegne Nõukogude kultussõjafilm “Aga koidikud on siin vaiksed”, millest valmis hiljuti ka uusversioon.

Käisime ilmakuulsas marmorikarjääris, kust on kaunist materjali saadud nii Püha Iisaku kui Kaasani katedraali seintele, sellega on kaunistatud Ermitaaži aknaid, metroojaamu ja muid Peterburi ehitisi. Samuti võib näiteks Napoleoni mausoleumis Pariisis Karjala marmorit näha. Ruskeala karjääridest on saanud 1998. aastast Venemaa looduskaitseala, mida saab aasta ringi külastada. Endise marmorikaevanduse ümber ongi kõrgele kaldapealsele, piiretega alale rajatud valgustatud teedega mägine park.

Turistidele avatud mitmekümnemeetrises sügavikus asuva karjääri pikkus on kuni 450, laius 60-100 ja sügavus 30-50 meetrit. Karjäär on täitunud Tohmajoki jõeveega pärast seda kui soomlased selle Talvesõja aegu õhkisid. Marmorikarjääri pole enam võimalik tühjaks pumbata. Idavirulastele võib kohapeal meenuda Aidu karjäärist tehtud veespordikeskus. Maapealsest kaevandusest on näha üksikuid paljandeid ja lahtimurtud tükke. Sügava veekihi all võivad sukeldujad leida soomlaste mahajäetud kraana ja veoauto. Meie ei sukeldunud, küll aga tegime läbi trosslaskumise piki karjääri ja oma kogemusest võib öelda, et see on veidi põnevam kui näiteks Otepääl või Kiviõli seikluspargis.

Muidugi võib Venemaa külge liidetud Karjalat ka omal käel külastada, aga sain aru, et osa parke on kättesaadavad vaid läbi turismifirmade. Ja ilmselt tuleb Karjalas mitu korda käia, et erisuguseid põnevaid paiku külastada. Kogu meie tuuri esimene päev kulges marsruuti mööda, kus ikka aeg-ajalt vilksatas Euroopa suurim järv − Laadoga. Ööbimine oli Karjala pealinnas Petrozavodskis ning meie hotelli aknast avanes vaade tüünele Onegale, mis mulle meenutas Genfi järve. Hommikul guljaitasime piki rannapromenaadi, kus on mitmeid põnevaid skulptuure.

Kingitus Buddhale 

Karjala − marmorist vahest veel kuulsam − rikkus on šungiit. Külastasime šungiittuba, mida reklaamitakse sõnadega, et varem võisid seal käia vaid eriteenistuste esindajad. Kogu kamber on selle imematerjaliga vooderdatud ja igaks juhuks mediteerisin mõnda aega selle põrandal, saades üheks imekivimiga, millest tehtud kausse esimesele Buddhale kunagi olevat kingitud. Teles olen näinud, et mõned meie parapsühholoogiast huvituvad rikkurid on endale tellinud šungiitfiltrid − nõnda, et kogu majapidamisvesi saab sellelt oma õnnistuse. Mina ostsin peale mõnusalt raske šungiitmuna ka paar kotti šungiiditükke, millel saab kogu aasta jooksul vett puhastada.

Veel jõudsime tuuri teisel päeval külastada Kivatši koske, kohalikku looduskaitseala ja lõpuks Svjato-Troitski Aleksander Svirski mungakloostrit, kus oli võimalus ka kloostri XVI sajandi lõpul rajanud vepsa pühaku Aleksander Svirski säilmeid näha ja vajaduse korral neid austada. Hilisel kellaajal jõudsime tagasi Peetri linna, kus olen õpingute tõttu viimase kahe aasta jooksul palju viibinud. Aga siis olen targu oma energiat just õpinguiks säästnud. Nüüd võisin tütrega vabalt linnas kolada ning adusin, et vähemalt üks selle osa on mulle päris tuttav ja kodune.

20. augustil oli au viibida vastuvõtul presidendi roosiaias ja seal küsis üks neiu mult inglise keeles, et “kus siin suitsetada saab?” − ilmselt nähes mul käes kahte suitsupakki. Teel Eestist Peterburi poole sõites tundis tütar sellesama noore naise bussis ära ja seal saime temaga sõbraks. Tegu on noore andeka dokumentalisti Ksenia Ohhapkinaga, kelle debüütdokk “Tule tagasi vabana”, mis kõneleb poeetiliselt Tšetšeenia tragöödiast, valmis mullu Riho Västriku toodetuna produktsioonifirmas Sinilind.

“Käime katuseid mööda” 

Ksenia ise pakkus, et võib ühel päeval meile Peterburis midagi põnevat näidata, ja valis selleks rajooni, kus on nn Dostojevski Peterburi. Kui te isegi pole Dostojevski fänn, tasub seal käia, sest seal olevat tunda veel omaaegse Peetri linna vaimu. Ksenia näitas tänavat, kust jooksis välja Raskolnikov, kui oli tolle eide tapnud, ja palju muud huvitavat. Sealsamas on Sennaja väljak, kus hobused omal ajal oma “bensiini” said.

Seal Dostojevski rajoonis pidi olema ka kohalik Bermuda, kus sünnivad kummalised asjad. Meie sattusime näiteks sealt peaaegu kohe kohalikku dokumentaalfilmikeskusesse, kus juba aastakümneid tõsist kunsti on tehtud. Ksenia tutvustas meile Aleksandr Dudarevi, kes peaks olema meie regiooni paremaid helirežissööre. Koos Aleksandriga käisime kolmnurksel Uus-Hollandi tehissaarel, mis avati külastajatele alles mullu augustis.

Kõigepealt tehti pargis korda kolm hoonet: endine sepikoda, mereväe vangla ja komandöri maja. Ajalooline saar oli sajandeid suletud, kuigi osa sellest oli viimastel suvedel erisuguste turgude, kontsertide ja spordiürituste jaoks avatud. Saare ehitamist alustati juba Peeter I ajal ning see valmis 18. sajandil. Sellest ajast peale on saar olnud mereväe käsutuses. Seal olid laevaehitustehas, ladu ja mereväe vangla. Kerge vihm muutis kogu ala külastuse veel põnevamaks. Üks must to go koht Peterburis lisaks!

Meie Karjalas tekkinud uued sõbrad Samarast soovitasid ette võtta ekskursiooni mööda Peterburi katuseid. Olin varem ka ise näinud asfaldile läbi trafareti pulverisaatoriga tehtud sellekohaseid reklaame. Tegelikult paljudel katustel ei pidanud käima. Ekskursioon algas sõjaaegsest õhukaitsetornikesest, kust avaneb vaade üle linnakeskuse ning näeb kõiki kuulsaid torne ja tornikesi. Meile rääkis seal tornis ja katustel Habarovski kraist pärit 26aastane Kostja perimeetris olevatest asjadest. Ehkki kahtlen siiani, kui legaalne see ekskursioon ikkagi on, julgen kõigile soovitada − kui te just vertigo all ei kannata.