Jõhvit on edasi viinud mõttevabadus ja kangekaelsus

11. september 2017 MAIT SEPP, geograaf, valimisliit Jõhvi Eest

Mait Sepp.

Mu armastatud lugejad, mul on teile halb uudis. Nimelt olen ma nüüdsest otsapidi seotud poliitikaga ja kandideerin kohalike omavalitsuste valimistel valimisliidus Jõhvi Eest.

Halb on see uudis selles mõttes, et kuigi ma püüan edaspidigi säilitada sarkastilist meelt kõige kohta, mis mu ümbruses toimub, olen nüüd seotud seltskonnaga, kel on ilmselgelt oma kindlad vaated, kuidas asjad peavad toimima kui mitte just kogu maailmas, siis vähemalt Jõhvis. Sestap palun lugejatel edaspidi ka minu kirjutistesse suhtuda asjakohaselt −  kriitikaga. Omalt poolt luban, et annan oma lugejatele selgelt märku, kui kõnelen teiega oma valimisliidu nimel. Nii on ka sel kirjutisel nime kõrval tiitlina tavapärase geograafi kõrval ära märgitud meie valimisliidu nimi.

Teisalt tuleb tunnistada, et ka mulle endale on valimistel osalemine nii mõneski mõttes ebamugavusi tekitav otsus. Nimelt pole mul enam õigust kõike vallas toimuvat nii kõrgilt ja vabalt kritiseerida kui varem. Nüüdsest on igaühel õigus mu kriitika puhul torgata: “Kas siis teie omad on paremad? Eks siis tehke paremini, kui nii targad olete.” Vähemalt mind paneb mu uus seisukord rohkem mõtlema selle üle, kas lihtsalt jorisemise asemel saan välja pakkuda ka mõne lahenduse, mis meie ühist elu pisutki paremaks teeb.

Ja ometi oleks praeguste valimiste puhul nii paljut, mille kallal hammast teritada. Kui veel vaid korraks endale kõrvaltvaataja rolli lubada, siis ma ei mäleta, et kunagi varem oleks õhku paisatud niivõrd naljakaid lubadusi kui seekord. Samas tunnen ma lihtsa jõhvilasena uhkust, et siin on asunud võitlusesse nii palju erakondi ja valimisliite. Järelikult on meil endiselt midagi, mille nimel tasub kembelda. Võib-olla on see Jõhvi mõttevabadus, mida erakonnad pole siin suutnud taltsutada?

Ent kahjuks võib juba avalikkuse ette jõudnud valimislubadustest üsna selgelt näha, kuidas mõned kandideerivad seltskonnad pole kunagi kesklinnast kaugemale jõudnud. Vähesed on kuulnud, et vallas on lisaks Keskväljaku vahetule ümbrusele veel üksteist küla ja üks alevik.

Kui võrrelda valda valitsema kippuvate seltskondade valimisplatvorme, siis on kerge märgata, kuivõrd kokkulangevad need paljudes punktides on. Järelikult on Jõhvis kuhjunud päris palju probleeme, mida peab niikuinii lahendama, ükskõik kes võimule pääseb. Üks on kindel: vähemalt laste mänguväljakuid saab meil pärast valimisi olema, nii et tapab.

Siiski tunnen ma kohustust oma kodu kaitsmise nimel anda ära osa oma kirjanduslikust vabadusest. Ma näen, kuidas Jõhvi ümber kogunevad jõud, kellele on meie iseolemine ja iseotsustamine juba aastaid pinnuks silmas olnud. Peamine volikokku kandideerimise põhjus on seetõttu päris isiklik. Nimelt olen ma paarkümmend aastat olnud seotud Tartu ülikooliga, kuid elanud ikkagi Jõhvis. Mulle meeldib siin. See, mis mulle siin kõige rohkem meeldib, on just siinne vaimsus, see jõhvilaste uhkus ja edasipüüdlikkus, mis ei ole Jõhvil lasknud manduda mõttetuks väikelinnaks ja küladel inimtühjaks tagamaaks.

Kui viimastel kümnenditel on naaberomavalitsustes maju lammutatud, siis meie oleme sellest pääsenud just tänu meie ettevõtlikkusele, sihikindlusele ja unistamisvõimele. Tegelikult on kontserdihoone, kohtumaja ja promenaad asjad, mida Jõhvi-suuruses linnas ei saaks olla. Aga tänu meie ühisele kangekaelsusele siiski on.

Omaette voorus on minu arvates sellelgi, et meie volikogus käib pidev lehmakauplemine. Kohati on see muidugi tüütu ja isegi naeruväärne, kuid näitab Jõhvile omast arvamuste mitmekesisust ja mõtete avaldamise vabadust. Vastupidi nii mõnelegi naaberomavalitsusele on siin inimesi, kes mõtlevad oma peaga ega looda vaid kõrge parteijuhi käskudele. Sestap tahangi kaitsta seda Jõhvi edukuse ja innukuse aurat, mis mind siin paigal hoiab. Ja just sellepärast ühinesin “pannkoogikoalitsiooni” eestvedajatega, kuna minu arvates esindavad nemad kõige paremini Jõhvi isemõtlemise traditsioone ja neid väärtusi, mis panevad mind jõhvilasena uhkust tundma.

Volikogus või siis vähemalt valimisliidu kardetud ja salapärases tagatoas tahan ma peamiselt hoolitseda Jõhvi nõrgemate liiklejate − bussisõitjate, jalgratturite ja jalakäijate, eriti aga ratastoolis liikujate huvide eest. Järgmisel aastal saab 100 aastat sellest, mil Jõhvi rajati esimesed kõnniteed. Igale poole pole need sajandiga veel jõudnud. Ent lõpuks tuleb ju ka korterelamute parkimisküsimus lahendada, autode ja busside liiklemise skeeme kohendada ning ka linnaääre tänavate ja külateedega tegelda.

Ja muidugi tahaks ma hoolitseda selle eest, et Jõhvi kõrvale rajataks kosmodroom ehk ufode maandumisplats, sest lõppude lõpuks peavad ju kuidagi need olendid, kes suurelt lubatud noorteküla ja 30 000 pealtvaatajaga staadioni täitma hakkavad, ka kohale saama.