Seebikarp ja tehasemeeskonna ralliauto

7. september 2017 ERIK GAMZEJEV, peatoimetaja

Erik Gamzejev.

Keskerakonna Narva piirkonna aseesimees Andrus Tamm irvitas hiljuti näoraamatus konkureeriva valimisliidu Meie Narva üle, kes kutsus üles toetajaid annetama neile kampaania läbiviimiseks raha. Tamm kirjutas, et üks valimisliit alustab valimisvõitlust kerjamisega.

Küünilisuse tipp on see, et säärase mõtteavalduse autor on erakonnast, kellele kõik Eesti maksumaksjad annetavad igal aastal sundkorras poolteist miljonit eurot, ent kes on arutu laristamisega ikkagi oma rahaasjad ummikusse ajanud. Lisaks on sel erakonnal Narvas olnud terve käesoleva sajandi jooksul ainuvõim ning nad on saanud kogu linnavalitsemise süsteemi kohandada oma võimu kindlustamiseks. Lisaks on nende teenistuses võimulpüsimist teeniv mõõtmatu administratiivne ressurss.

See kõik võimaldab tulla võimukarika nimel peetavale võidusõidule justkui tehasemeeskonna ralliautoga. Selle ehitamiseks ja hooldamiseks on olemas priske eelarve,  mis võimaldab kaasata parimaid disainereid, mehaanikuid ja piloote, kasutada tõhusamaid materjale, tehnoloogiaid ja laboreid, teha nii palju katseid ja testisõite kui vaja. Kõike on väsimuseni kontrollitud ja dubleeritud, et ära hoida mis tahes tõrkeid.

Valimisliit veeretab stardijoonele sellise supermasina kõrvale entusiastide õhinapõhiselt käepäraste võimaluste ja vahenditega ehitatud auto, mis sobiks pealtnäha pigem seebikarbirallile kui suurele võidukihutamisele. Võiduvõimalus on nullilähedane, kuid mitte olematu. Tehasemeeskonna võimas masin võib liigse enesekindluse ja poosetamise tõttu mõnes kurvis teelt välja lennata ja pervele jäädagi. Samuti võivad piloot ja kaardilugeja omavahel tülli keerata ning seegi võib lõppeda katkestamisega. Samas tuleb tõdeda, et  reaalses elus juhtub selliseid asju harva. Narva valitsemises pole seda juhtunud juba 20 aastat.

Siiski võib vahel tohutu tahe ja pealehakkamine imesid korda saata ja kui publikul saab ühe ja sama ralliautoga kimajatest villand, siis on mingi võimalus, et poolehoid võib kalduda ka seebikarbiga  sõitjatele, kui nad suudavad äratada enda vastu sümpaatiat. Kuid nad peavad suutma näidata ka kiirust, sest rallis maksavad lõpuks ikkagi minutid ja sekundid.

Samamoodi maksavad ka valimisvõitluses tõsiseltvõetavus ja võime panna valijaid uskuma, et ei tehta ainult pulli, vaid ollakse võimelised võitma ja valitsema. Selle tõestamiseks ongi vaja silmatorkavat, hästisihitud, olulisi kanaleid haaravat kampaaniat, mida ilma rahata ei tee. Arusaadav, et võimule juurdunud jõud püüavad oma ohustajaid tõrjuda nende naeru- ja alavääristamisega ning seda eesmärki Andrus Tamme avaldus teeniski, kui ta võrdles annetuste kogumist kerjamisega.

Kui parlamendierakondadele laekub pangakontodele regulaarselt raha riigieelarvest, siis valimisliitudel ei jäägi ühtegi muud  ausat võimalust oma kampaania rahastamiseks kui koguda annetusi eraisikutelt. Võrdsete tingimuste huvides oleks õiglane seada mängureegliks, et kohalike valimiste kampaaniat tohiksid ka erakonnad korraldada vaid annetustest kogutud raha eest. Kõik annetused peaksid olema seejuures võimalikult läbipaistavad ja deklareeritud veebis lühikese aja jooksul.

Eestis võiks annetuste kogumine valimiskampaaniate korraldamiseks käia tunduvalt aktiivsemalt. Praegu tuleb raha üldjuhul kandideerijatelt endilt ja vähestelt ärimeestelt, kelle puhul on hiljem põhjust spekuleerida nii ostetud seaduste, planeeringute, hangete tingimuste ja muude sääraste korruptsioonihõnguliste teemade üle. Paljud erakonna liikmed ei maksa samas aastaid isegi sümboolset liikmemaksu, aga püsivad sellest hoolimata partei nimekirjas.

Valimiskampaania rahakogumisse suurema hulga inimeste kaasamine sunniks nii valimisliite kui erakondi põhjalikumalt oma plaane läbi mõtlema ja neid ka rohkem selgitama.

Kui oleme harjunud sellega, et võimulepürgijad jagavad tänavatel õhupalle, pastakaid, tikutopse ja mida kõike veel, siis see protsess võiks pöörduda vastupidiseks. Tänavale rahva sekka tullakse konkreetse ideega midagi korda saata ja küsitakse toetajatelt annetusi, mille abil laiemat kampaaniat teha, et võimule saada ja see hea plaan teoks teha.

Need mõtted peaksid olema nii põhjalikult läbi kaalutud ja sõelutud, et sellise kampaania rahaline toetamine tekitaks inimestes hea enesetunde, et nende panus aitab õiget asja korda saata. Kui inimesed on annetanud oma raha mõnele poliitilisele jõule, siis tunnevad nad ilmselt ka edaspidi suuremat huvi, kuidas see seltskond lubatut ellu viib. See kasvatab inimeste kaasamist poliitikasse märksa otsesemalt ja tugevamalt kui praegune anonüümne suurte erakondade toetamine riigieelarvest. Võrdsemate võimaluste loomisest valimistel rääkimata.