Meediahiiglaste monopol on saamas väljakutseks vabadusele

4. september 2017 ANVAR SAMOST, ajakirjanik

Anvar Samost.

Mida teha, kui sõnavabadust ei piira riik, vaid eraettevõte, kelle kätte on koondunud tohutu monopoolne võim selle üle, mida inimesed meediast tarbivad?

Viimaste aastate jooksul on ülemaailmsete meediahiiglaste nagu Google ja Facebook monopoolset seisundit hakatud järjest kriitilisemas võtmes nägema. Järjest selgemaks saab nende tegevusmudelite kahjulik mõju traditsioonilistele meediaettevõtetele, kelle ajakirjandusväljaannete toimetulek on kasvav äriline risk.

Ei ole küll veel näha, millal või kas üldse mõni riik konkreetsemalt monopolide tegevust reguleerima või nende turujõudu piirama asub. Tõsi, Euroopa Komisjon on konkurentsivoliniku tasemel esitanud Google´ile kolm süüdistust. Viimane neist osutab, et Google takistab konkurentidel kolmandate osapoolte veebilehekülgedele reklaami ülespanekut. Varem on Euroopa Liit Google´it kahtlustatud selles, et ta kasutab ära oma domineerivat positsiooni netiostude otsingumootorina ja operatsioonisüsteemi Android kasutamisel.

Siin tuleb tähele panna kahte asja. Esiteks on nende kolme etteheite puhul siiski tegemist suhteliselt kitsaste teemadega. Teiseks on süüdistuste püstitaja Euroopa Komisjon ning kuna Google on USA ettevõte, siis jätab see paratamatult kaubandusblokkidevahelise maadejagamise mulje. Eelkõige peaks oma monopolide lõhkumisega tegelema siiski Ameerika Ühendriigid ise.

Üha rohkem saab avalikkus teadlikuks ka sellest, et tasuta näivate sotsiaalmeedia ja otsinguteenuste eest maksame kõik nende kasutajatena oma privaatsusega. Google´il ja Facebookil ei ole vaja kasutajate käest raha küsida, sest müües nende huvide, eelistuste asukoha, liikumise ja suhtluse kohta käivat infot reklaamiandjatele, saavad nad hiiglaslikke tulusid − ka nende inimeste eest, kel muidu polekski võimalust nende rakenduste eest maksmiseks.

Endiselt on lahtine küsimus, kellega meil Google´i ja Facebooki näol tegu on. Kas need on internetiga seotud teenuste pakkujad − nagu nad ise ilmselt eelistaksid end näha − või ikkagi hoopis meediaettevõtted? Vastusest sõltub, milliste reeglite järgi nad peaksid käima küsimustes, mis jäävad konkurentsiõiguse alt välja, kuid on veel olulisemad: sõltumatus, läbipaistvus, toimetuslik vastutus.

Ka väga pealiskaudselt vaadates võib veenduda, et meediaettevõtte ja meediasisu kirjastaja vastutus on hoopis raskem kanda tavalise suurettevõtte omast. Mõjukas lääne ajakirjandusväljaanne ei saaks minna diktatuuririigis ärihuvide nimel usaldusväärsust kaotamata kompromissile sõnavabaduse või sõltumatuse asjus.

Veel olulisem on aga sadade miljonite inimeste eest nende igapäevaseid meediatarbimise valikuid tegevate hiiglaste vastutuse ja läbipaistvuse küsimus vabas maailmas.

Ühest küljest on teada, et Facebook ja Google YouTube´i omanikuna on valdavalt üsna ükskõiksed terroristide või inimkaubitsejate avaldatud sisu kõrvaldamisel või tõrjumisel. Alles äsja võisime lugeda, et inimsmugeldajad ja nüüdisaegsed orjakauplejad kasutavad aktiivselt suhtlusvõrgustiku teenuseid, et demonstreerida sel platvormil migrantide väärkohtlemist ja piinamist, ning pressivad nii ohvrite perekondadelt raha välja. Sellistel puhkudel kuuleme enamasti õigustusi, kuidas ollakse kõigest platvorm või teenusepakkuja ja ei midagi enamat.

Teisalt on USAs teravnenud poliitilise ja kultuurilise vastasseisu taustal järjest selgem, et meediahiiglased on siin poole valinud. Alanud on vihakõnes süüdistatavate nimekirjade koostamine ning nende alusel sotsiaalmeedia kontode ja koguni internetiteenuste sulgemine. Asi on paraku kaugel sellest, et nimekirjade koostajad oleksid ise laitmatult erapooletud. Löögi alla on sattunud rassistidest ja neonatsidest väga erinevad religioossed ja poliitilised ühendused, koguni omavalitsusüksused ja kirikud.

Kui selle kõige peale asetada tõsiasi, et Facebooki asutaja ja kontrolliv omanik Mark Zuckerberg võtab ette poliitilisele kampaaniale viitavaid, mõnede hinnangul presidendiks pürgimist ennustavaid samme, siis on demokraatlike ühiskondade ees palju suurem väljakutse kui paari monopoli ohjeldamine. Kas on enam üldse oluline, et õigusriik tagab sõnavabaduse, kui sõnavabaduse kasutamise võimalust kontrollib üks-kaks eraettevõtet?