Kahe maailma ühendaja

4. september 2017 SIRLE SOMMER-KALDA
Irene Käosaar ei oska veel öelda, kui paljud integratsiooni sihtasutuse kolleegid temaga koos Narva kolivad, aga töö peab igal juhul tehtud saama.

Irene Käosaar ei oska veel öelda, kui paljud integratsiooni sihtasutuse kolleegid temaga koos Narva kolivad, aga töö peab igal juhul tehtud saama.

1. septembrist juhib integratsiooni sihtasutust Irene Käosaar, kes on valmis kolima koos asutusega Narva. Täiskasvanud pojad juba toimetavad Ida-Virumaal, tehes ema suureks rõõmuks õpetajatööd, millest ta ka ise omal ajal alustas.

 

Kuidas sulle meeldib Eesti uue esilõimuja tiitel?

Postimehe artikli põhjal ma selle nimetuse sain ja väga paljud kutsuvad mind nüüd niimoodi. Aga mis seal ikka − ootused on suured.

Oled olnud ka “Eesti keelekümbluse ema”, nii et kõlavad nimed on sind saatnud varemgi.

Jah, mul on neid silte küljes mitmeid (naerab).

Huvitav, et ühtegi silti ei tule kaasa haridus- ja teadusministeeriumist, kui sa üldharidusosakonna juhatajana vastutasid vene gümnaasiumide osalisele eestikeelsele õppele ülemineku eest. 

Ministeeriumist ma vähemalt endale teadaolevalt hüüdnime ei saanud. Kui, siis selja taga.

Ilmselt poleks sa praegusesse ametisse kandideerinud, kui tagataskus puuduks hea plaan, kuidas lõimumisele vunki juurde anda.

Kindlasti mul on oma visioon ja ma olen selle peale kandideerimise otsust tehes väga palju mõelnud. Mul on lõimumise valdkonnas hästi palju kogemusi ja unistusi. Aga ma ei usu, et on midagi sellist, millest keegi enne kuulnud ei ole ja mida keegi enne näinud ei ole.

Arvan, et meil on ühiskonnas kõik juba olemas. Meil on olemas tegijad ja ideed. Need tuleb üles leida ning neid toetada, mitte mingit uut maailma luua. Võib-olla on see väike rahasuts, võib-olla mõni koolitus, mis olemasolevaid tegevusi n-ö jõustab.

Üks asi, mis tundub olevat tihtipeale probleem, on turundus. Inimesed teevad lahedaid asju, aga sellest ei tea mitte keegi. Tehakse üritus ja sinna tuleb kohale kümme inimest. Tegelikult on üritus seda väärt, et tuleks sada. Näiteks võiks teha turunduskoolituse Narva inimestele, kes korraldavad spordi- ja noorsooüritusi, avalikke arutelusid jms.

Pean väga oluliseks ka kogemuste vahetamist. Et üle Eesti viia kokku inimesed, kes tegelevad sarnaste asjadega, ja anda neile võimalus suhelda. Ja see valdkond ei oleks lõimumine, milles nad peaksid suhtlema. See võib olla fotograafia, loodusteadus, tants − ükskõik milline valdkond, mis neid inimesi huvitab.

Arvan, et põhirõhk tuleks panna noortele. Me näeme ju, et eesti keelest erineva emakeelega noored on ühiskonnas vähem aktiivsed. Nad ei osale nii palju vabatahtlike töös, eri organisatsioonides.

Ja see ei tule ju sellest, et nad oleksid oma loomult passiivsed?

Või et nad oleksid rumalamad − ei. Võib-olla on selle taga mingil hetkel koolist või kodust süstitud teadmine, et sa oled vähem väärtuslik.

Toon ühe näite, mis mind väga puudutas. Rääkisin hiljuti ühe tuttavaga, kelle laps õpib vene õppekeelega koolis. Sealne tantsurühm tahtis minna tantsupeole, aga ei saanud. Nagu me teame, on sõel päris tihe. Ülevaatuse päeval ei tehtud sellest suurt probleemi, aga järgmisel päeval tuli üks lastest kodunt teadmisega, et nad ei saanud tantsupeole sellepärast, et on venelased.

Ometi me teame, kui palju vene tantsurühmi saab peole ja kui palju eesti omasid ei saa. Olen sada protsenti kindel, et laulu- ja tantsupeole ei valita truppe rahvuse, vaid taseme järgi.

Oled sama meelt töömaailma suhtes?

Jah. Ise olen haridus- ja teadusministeeriumis otsinud kolmel korral kolleegi. Ma väga tahtsin leida vene inimest, aga nad lihtsalt ei tulnud sellele konkursile, kuigi ka nõudmistes oli vene keele oskus soovitatav.

Ma ei usu, et tööandjad kuidagi teadlikult diskrimineerivad. Arvan, et see on enesehinnangu küsimus. Kui inimene tunneb end vähem väärtuslikuna, siis meie ei saa öelda, et see on vale tunne. See tunne on kusagilt tekkinud.

Riik ei saa sekkuda kodustesse köögilauavestlustesse…

Ei, kodudesse ei saa, küll aga saab kõige paremas mõttes kooli tungida. Me oleme harjunud, et õpetaja vastutab õpetamise eest klassiruumis, aga kui inimene ei taha, pole võimalik talle midagi pähe panna. Seega peaksid koolid andma õpilastele rohkem vastutust ka õppeprotsessis. Peame õpikäsitlust muutma ja kasvatama aktiivsemaid inimesi.

Vene õppekeelega koolid peaksid seda samamoodi tegema. Andma võimalusi, tegema uksed lahti, et noored saaksid liikuda ringi ja suhelda oma eesti eakaaslastega. Ja kindlasti mitte süvendama arvamust, et te ei saanud tantsupeole sellepärast, et olete venelased. See konkreetne arvamus tuli küll kodust, aga arvan, et neid asju võib juhtuda ka koolis: ah, te ei saa niikuinii sinna, ei ole mõtet proovidagi, teie eesti keel ei ole nii hea jne.

See on hoiakute küsimus ja nende muutmine ongi kõige keerulisem. Kui neid oleks võimalik muuta päeva, kuu või aastaga, poleks minu ametit, sihtasutust ega lõimumistegevusi vajagi.

Üks võimalus võõristuse ja eraldatuse vähendamiseks on panna eestlased ning venelased ühte koolimajja õppima, nagu soovitab TÜ Narva kolledži direktor Kristina Kallas. Ta usub, et kui eri rahvusest lapsed õpivad füüsiliselt ühes koolimajas, olgugi et õppetöö toimub vastavalt emakeelele, siis nad sotsialiseeruvad omavahel, on üks organisatsioonikultuur ja antakse edasi samu väärtusi. Kas ühiskond on selleks valmis? 

Toetan Kristina Kallast, et lahendus pole vene koolide sulgemine ja see, et kõik lähevad eesti kooli. Mingid ained peaksid olema vene keeles, näiteks kultuurilugu, kirjandus. Maht peaks olema kindlasti selline, et ka venelaste emakeelt toetatakse ja see ei muutu köögikeeleks.

Kui vastata küsimusele, kas ühiskond on selleks valmis või mitte, siis mina arvan, et lõpuni ei saagi millekski valmis olla enne, kui see asi juhtub. Kui noor naine ootab last, siis teda võib ükskõik kui palju ette valmistada, aga ta ei ole valmis ema enne, kui laps sünnib. Sest laps sünnib oma iseloomuga, tal kujunevad oma tujud ja sa kasvad koos temaga lapsevanemaks.

Samamoodi on haridusprotsessidega. On lastevanemaid nii eestlaste kui ka venelaste seas, kes ütlevad kindlasti “ei”, aga me peame neile selgitama, miks see on nende lastele kasulik. Usun, et sellisest mudelist mõlemad ainult võidavad.

Ilmselt räägid ka oma kogemusest, sest sinu lapsepõlvekodu oli kakskeelne ja kahest kultuurist läbiimbunud ning see pole sind kuidagi kahjustanud?

Jah. Mul on segaidentiteet. Kuna ma olen lõpetanud eestikeelse üldharidus- ja kõrgkooli, on mu eesti keel tugevam. Ja kui keegi küsib, mis rahvusest ma olen, siis ma ütlen, et olen eestlane. Aga minu mõttemaailm on tõeline eesti-vene segu.

Kunagises vestluses ütlesid, et võtad mütsi maha oma ema ees, kes on sinuga alati rääkinud ainult vene keeles ega ole kunagi häbenenud ka oma eriarvamusi. Et ta on väga hea näide Eestimaa venelasest, kes võib samamoodi panna Tšehhovi ja Kiviräha oma lemmikutena kõrvuti, nagu sinul on Pugatšova ja Jäääär.

Jah, minu ema on öelnud, et tema kodu on Eesti, aga isamaa on vene kultuur − pean sellest suhtumisest lugu ja suhtun seetõttu väga tundlikult ka kõikidesse oma väljaütlemistesse. Me ei tohi nendega kedagi haavata, küll aga peame ka riigina hoidma sirget selga ega tohi lasta end haavata.

Eesti kirjanikest on ema lemmikkirjanik tõesti Andrus Kivirähk ning teda on ema lugenud ikka eesti keeles nagu Tolstoid ja Tšehhovit vene keeles − minu arvates imetlusväärne. Tehke järele!

Kõiki neid lõimumisprotsesse analüüsides ei tohi aga unustada, et ka eestlastel on hinges oma rõõmud ja haigetsaamised ning ka neist peaks teised rahvused püüdma aru saada. Seega, jälle klassika − lõimumine on kahesuunaline protsess ning selles peaksid osalema nii eestlased kui ka teisi emakeeli rääkivad inimesed.

Õnneks on tulemas peale uus põlvkond, kellele see kõik on ajalugu, ja seepärast peamegi panustama noortesse. Ja mitte meie valude ja rõõmude baasilt, vaid lähtudes nende huvidest ning väljakutsetest.

Loomulikult tuleb koosõppimise mudelis ette konflikte, ka rahvuskonflikte, aga nendega tulebki siis tegelda ja konkreetseid probleeme lahendada, mitte silmi kinni pigistada.

Oled kinnitanud oma valmisolekut koos sihtasutusega Narva kolida. Poeg Jüri on tegelikult peres Ida-Virumaa tee lahti ajanud ja töötab siin õpetajana.

Jah, Jüril said “Noored kooli” programm ja sellega kaks kohustuslikku õpetaja-aastat Kiviõli 1. keskkoolis läbi, aga ta jääb edasi. Tema otsust mõjutas kindlasti see, et ta võttis eelmisel aastal juhatada 8. klassi ja sellega vastutuse, et vähemalt need lapsed viib ta klassijuhatajana põhikooli lõpuni.

Teiseks on Kiviõli 1. keskkool lihtsalt nii lahe kool. Seal lastakse õpetajatel ja õpilastel ise mõelda ning ise teha. Mu teine poeg Andres läheb ka sinna õpetajaks. Kui direktor tegi konkursi loodusainete õpetaja leidmiseks, oli tulemus null. Kuna Andres käis seal “Tagasi kooli” raames tundi andmas ja on lõpetanud Treffneri gümnaasiumi loodusklassi, otsustas ta proovida. Ta läheb poole kohaga ja jätkab samal ajal psühholoogiaõpinguid.

Mul on hea meel, et pojad on hakanud huvi tundma õpetajaameti vastu. Ükskõik, mida nad tulevikus teevad, on see väga vinge kogemus.

Mis minusse puutub, siis mina olen tõepoolest valmis Narva kolima. Kandideerisin sellesse ametisse, teades, et töökoht on järgmisest suvest Narvas.

Kui paljud sinu kolleegid on Narvas töötamiseks valmis?

Minu ülesanne on toetada nende motivatsiooni, kellel on vähegi valmisolek kaasa tulla. Kui kõik ei taha, siis ma saan sellest väga hästi aru. Kui mul oleks väikesed lapsed, siis ma ilmselt poleks seda otsust teinud. Tegin seda nüüd, kui pojad on 22 ja 26 ega vaja mind nunnutajana, vaid pigem sõbra ja koosmõtlejana.

Integratsiooni sihtasutuses on praegu 23 töökohta. Raske öelda, kui paljud tulevad kaasa, sest ma ei ole inimestega veel sel teemal rääkinud. Võib-olla pooled?

See tähendab, et kümmekond töötajat tuleks kohapeal leida. Kas sellega võib Narvas jänni jääda?

Kindlasti on see üks risk, sest sihtasutuses on väga erisuguse spetsiifikaga ametikohti.

Näiteks on hangete spetsialistid, kellel on vaja mitme keele oskust, täpsust ja orienteerumist Euroopa Liidu tõukefondide raamistikus. See kõik on loomulikult õpitav, sest keegi meist ei sünni teadmistega, millised on Euroopa sotsiaalfondi reeglid, aga võib tekkida mingi üleminekuperiood. Näiteks säilitame mõningaid inimesi Tallinnas seni, kuni siit ei leia või pole uued inimesed välja õppinud.

Igal juhul tuleb sihtasutuse kolimisega Narva juurde n-ö tarku töökohti ning me saame siin hoida noori, kes võib-olla muidu läheksid neid töökohti otsima Tallinna ja Tartu.

Sinu elus on Narva olulisel kohal juba ammu ja üks “süüdlane” on vist hea sõber Katri Raik?

Jah, ma olen ka varem püüdnud Narva panustada. Esimene samm oli Narva Vanalinna riigikool. 1999. aastal, kui keelekümblusprogramm algas, avati siin toonase haridusministri Tõnis Lukase initsiatiivil riigikool. Kuna riigil oli selles koolis omanikuna suurem roll kui ainult taustajõuks olemine, käisin seal keelekümbluskeskuse esindajana väga palju. Küll õpetajaid nõustamas, küll koolijuhiga asju arutamas. Sealt see Narva pisik tuli.

Aga see süvenes tänu sellele, et töö viis meid kokku Katriga. Tema tuli samal ajal Narva kolledžit juhtima ning me nägime kohe, et kolledži panus riigikooli ja kogu keelekümblusprogrammi arengusse peaks olema väga suur. Nii õpetajate koolitajana kui kas või moraalse toetajana.

Koostööst kasvas sõprus?

Jah. Kuigi Katri ema oli minu koolidirektor − olen õppinud Tartu 5. koolis − ja me teadsime teineteise olemasolust, saime tuttavaks Narvas.

Oleme Katriga sõbrad-kolleegid või kolleegid-sõbrad − ei teagi, kumba pidi öelda. Oskame ka tööasjad kõrvale jätta ja sõpradena Viljandi folki või Kiievit nautida.

Aga teeme siiani ka palju koostööd. Nüüdki, kui ta on sisekaitseakadeemia rektor. Näiteks toetab haridusministeerium sisekaitseõpet Ida-Virumaa gümnaasiumides. Jõhvi gümnaasiumis toimib see väga hästi − 15 eesti ja 15 vene noort õpivad koos. See on seesama, millest alustasime − peaks leidma mingi ühise huvi, mis on nimetatud juhul sisekaitseõpetus. Lähevadki koos metsa laagrisse ja teevadki koos suitsusukeldumist.