Mida ma arvan Jõhvi ja Kohtla-Järve liitmisest

1. september 2017 MARTIN REPINSKI, Keskerakond

Martin Repinski.

Hiljuti sattusin tahtmatult ühe huvitava jutuajamise tunnistajaks. Kaks naist ja üks meesterahvas arutasid ühel Jõhvi tänaval kohalikesse võimuorganitesse valimise teemat ning vaidlesid valjult Jõhvi ja Kohtla-Järve võimaliku liitumise üle. Muu hulgas püüdsid nad ära arvata, kes kandidaatidest on säärase ühinemise poolt ja kes selle vastu.

Kuulsas ajaloolises manifestis käis mööda Euroopat ringi ühe poliitilise õpetuse tont. Meil Jõhvis näikse endiselt ringi uitavat Kohtla-Järvega ühinemise tont − seda isegi vaatamata sellele, et haldusreformi praeguse etapiga tunduvad asjad enam-vähem selged olevat ning Jõhvi jääb iseseisvaks.

Kuid nähtavasti pole see teema kuskile kadunud, vaid lihtsalt varju jäänud. Ega siis muidu mu erakonnakaaslane Kaarel Pürg ühes oma hiljutises artiklis häiret löönud, et kui sügisestel valimistel pääsevad Jõhvis võimule liitumise pooldajad, siis 2021. aastal ei tulegi enam mingit Jõhvi volikogu valida. Minuni on jõudnud ka kuuldused, et kuna Repinski on tsentrist, siis pugevat ta nahast välja, et Jõhvi liituks naaberlinnaga, kus võimul tema erakonnakaaslased…

Kõigepealt ütlen, et mitte mingit loogilist seost Keskerakonna liikmesuse ja kahe omavalitsuse ühendamise idee vahel ei ole. Keskerakonna valimisprogrammist te sellist punkti − “ühendada Jõhvi Kohtla-Järvega” − ei leia. Pealegi − kui otsustada ajakirjanduse järgi − toetas keskfraktsioon Jõhvi vallavolikogus kuni viimase ajani samuti Jõhvi iseseisvat arengut.

Kindel veendumus, et Jõhvi ja Kohtla-Järve liitmine oleks ebaotstarbekas, oli ning on üks peapõhjusi, miks ma otsustasin käesolevas valimiskampaanias osaleda. Sellel veendumusel on mitu põhjust.

Esiteks erineb nende kahe omavalitsuse majanduslik seisukord kõvasti. Kui Jõhvi oli aastatel 2006-2009 võimekuselt riigis 24. kohal, 2010.-2013. aastal 17. ja 2013. aastal 18. kohal, siis Kohtla-Järve vastavalt 73., 76. ja 100. kohal (vt “Kohaliku omavalitsuse võimekuse indeks”, Geomedia 2013). Arvan, et möödunud kolm aastat ei ole seda tendentsi oluliselt muutnud. Seega oleks liitmine ebavõrdne ning edukam Jõhvi jääks seejuures kaotajaks, seda enam, et Kohtla-Järve on suurem ja neelaks meid faktiliselt alla.

Teise põhjusena võib nimetada kahe omavalitsuse nägude või siis mentaliteetide erinevust − kuidas kellelegi meeldib. Need, kes viitavad kahe omavalitsuse liitmise püüdluses sellele, et 1991. aastani oli tegemist ühtse tervikuga, ei tohi unustada, et see ühtsuse periood kestis kõigest 30 aastat seitsmesajast, mil Jõhvi on kaardil eksisteerinud.

Muidugi ei tohi unustada ka objektiivseid faktoreid, mille hulka kuuluvad elanike arvu vähenemine ja vajadus aastate pärast (võib-olla viie-kümne, aga võib-olla ka rohkema) jätkata haldusreformi, st vähendada omavalitsuste arvu. Kuid isegi sel juhul pole Jõhvi ja Kohtla-Järve liitmine sugugi vajalik. Jõhvi ei piirne otseselt Järve linnaosaga, Kukruse ja Oruga − milleks siis jälle osadeks tükeldatud haldusüksust looma hakata? Sellisel juhul oleks loogilisem liituda oma otseste naabritega.

Säärane on minu seisukoht, mida ma Jõhvis valituks osutumise korral ka kaitsma hakkan. Kui palju liitlasi mul selles küsimuses oleks? Keskerakonna nimekirjas arvavad samamoodi paljud.

Mis aga puudutab Jõhvi praegust saadikukorpust, kellest paljud taas kandideerida kavatsevad… Veel pool aastat tagasi tundus kõrvaltvaatajaile, et seal eksisteerib kindel vahe “kohtlajärvestamise” kategooriliste vastaste ja nende vahel, kes sobiva võimaluse korral tõstavad käe ühinemise toetuseks. Kuid see, et hiljutised lepitamatud poliitilised vastased Jõhvis ühtäkki jõud ühendasid ja võimuvahetuse läbi viisid, sunnib mind küsima: mis saab siis, kui see kompromiss ei jää viimaseks ning ükskord lepivad needsamad inimesed kokku Jõhvi ja Kohtla-Järve liitmises ning leiavad, kuidas ka valijad ära rääkida?