Missugune kool on hea kool?

28. august 2017 MARIS TOOMEL, Jõhvi vallavolikogu haridus- ja noorsootöö komisjoni liige, Reformierakond

Maris Toomel.

Jälgides viimase aja sündumusi meie Jõhvi põhikooli ümber, tahan pigem arutleda kooli sisu üle.  Ajalehtedes ei müü pealkirjad, kus kirjutatakse uutest suundadest ja ideedest haridusmaastikul. Pigem ikka see, kes keda lahti laskis ja miks.

Mulle tundub, et ka kohalikus poliitikas on fookus olulistelt sisulistelt teemadelt ära kadunud ning teemaks on pigem inimeste uudishimu, tagarääkimist soodustavad odavad teemad, mis ei ole edasiviivad ja mis ei paku kogukonnale mingeid lahendusi. Sisulised arutelud kooli keskkonna parandamiseks ja heade lahenduste leidmiseks on meediapildis kohalikul tasandil senini olnud kesised, kui mitte öelda olematud. Peaks mõtlema, millele me tegelikult ikka keskendume ja kas selline fookus aitab meid soovidele ja eesmärkidele ka lähemale.

Olles ise tihedalt seotud kooliga, õpilaste ja õpetajatega, täiskasvanute õpetamisega, tean, kui raske on hariduses innovaatilisi ja julgeid otsuseid teha. Kui keeruline on innovaatilisi ja julgeid otsuseid langetada ja neid tegelikult ka ellu viia. Ollakse vanades süsteemides mugavustsoonis kinni ega julgeta katsetada ja selleks vajalikke otsuseid langetada.

Muutuste elluviimine eeldab sihikindlat pidevat tegutsemist ning koolijuhi julgust ja meeskonna innustamist. Hea kool on innovaatiline kool. Väga tihti ei sobi muutused koolis kõigile, kuid edasi arenemiseks ja minemiseks on need vältimatud. Muutused aitavad meil püsida erksate ja värsketena. Selleks peaks vald koostöös kooliga panustama tänapäevaste õpimetoodikate rakendamisse kõikides haridustasemetes.

Jõhvis võiks huviharidus areneda innovatsiooni- ja loovuskeskuseks, mis tähendab, et traditsioonilise huvihariduse kõrval pakutakse kastist-välja-huviharidust. Muusikakoolis ei pea õppima ainult Mozartit ja Bachi, vaid selle kõrval võiks olla võimalus mängida vabalt valitud popmuusikat. Muusikakool võiks pakkuda täisprogrammi kõrval ka nii-öelda valikprogrammi, kus on võimalus valida näiteks ainult pillimäng.

Olgem ausad, kõik algab kodust ja haridusastmel algab kõik eelkooliasutuses õpetatavaga. Usun, et kui me soodustame lasteaias rohkem õuesõppe ja loovusõppe toimimist, siis meie lapsed tunnevad tegevustest ka rohkem rõõmu.

Lasteaedadesse tuleb tuua rohkem haridusuuenduslikke programme. Lähme kaasa innovaatiliste tegevustega, praktikatega mujalt maailmast. Laste päev peab olema sisukam, asjalikum, aga samal ajal rõõmus.

Üks viimase aja haridussüsteemi uuendustest ja muutustest on kindlasti kujundav hindamine ehk õppimist toetav hindamine (tagasiside õpetajalt), mis on leidnud koolides nii poolehoidjaid kui ka vastaseid. Rääkides õpetajatega, õpilastega, lastevanematega, on arvamused seinast seina, kuid kui otsime sünonüüme heale koolile, siis on kujundav hindamine üks nendest.

Tihti on lapsevanemal raske aru saada, millal läheb tema lapsel hästi ja millal vähem hästi. Tooksin siinkohal isikliku näite oma kogemusest 10aastase tütrega. Nimelt oli tema inglise keele hinne õppeaasta jooksul pidevalt rahuldav. Usaldades tütre iseseisvat õppimist, ei kontrollinud ma tema hindeid iga päev. Lihtsalt sain ühel hetkel aru, et ta ei oska inglise keeles rääkida, kuigi õppinud oli ta selleks ajaks keelt juba kaks aastat.

Otsustasin viia ta inglise keele kursustele. Tütar hakkas inglise keele vastu huvi tundma, ta esitas küsimusi, ta tahtis rohkem teada ning − mis peamine − ta oskas rääkida. Kõigeks selleks oli mul kui lapsevanemal vaja oma lapsega suhelda, et aru saada, kuidas tal koolis läheb, mitte vaadata hindeid. Aasta lõpuks oli muidugi hindest kolm saanud neli. Minu arvates see süsteem õigustab ennast, kui me võtame aega last kuulata ning kui oskame õpetajalt küsida.

Hea kool areneb õpilase, lapsevanema ja õpetaja koostöös. Õppetundidest oodatakse lõimingut ainete vahel ja kõige õpitava sidumist praktilise eluga. Tänapäeva kiire elutempo juures, kus õpilased käivad pärast kooli trennis, muusikakoolis, tegelevad hobidega, peaksid kodused tööd jääma minimaalseks või üldse ära jääma.

Õppetöö võiks toimuda nii-öelda kogupäevakoolis. Mida see tähendab? Ainetunnid on integreeritud huvitegevusega. Kogupäevakoolis on ainetunnid vaheldumisi liikumise, iseseisva õppimise ja huviharidusega − õppetöö on vaheldusrikkalt integreeritud liikumistrennide ja huviharidusega, mis säästab nii lapse kui ka lastevanemate aega ja muudab õppetöö mitmekesisemaks. Saksamaal on pooled koolidest kogupäevakoolid ning need on andnud häid tulemusi. Uurimistulemused näitavad, et paranevad õpilaste sotsiaalne käitumine ja hinded ning väheneb klassikursust kordama jääjate arv.

Praegu on 55,9% Saksamaa koolidest kogupäevakoolid, näiteks Hamburgis on see protsent lausa 67,3. Laps on koolis hetkeni, kui lapsevanem talle järele tuleb, ja kodus ollakse oma perega kvaliteetaega veetes. Jah, see tundubki esialgu kõigile utoopiline: kuidas seda kõike koolis korraldada? Midagi pole võimatut, tuleb lihtsalt haarata suuremaid huvigruppe, et teemat arutada, ning koolil peab olema valmidus muutusteks. Õpetajad ja lastevanemad peavad olema toetavad ja juht peab olema julgustav!

Toetan ka lähenemist, et loovainetes, nagu muusika ja kunst, ja ka kehalises kasvatuses ei tuleks hindeid panna.   Peame rakendama mitteeristavat hindamist. Nendes ainetes peab olema tegutsemisrõõm ja motivatsioon ning usun, et sellise süsteemiga see lastes ka tuleb. Kõiki muutusi tuleks loomulikult arutada lastevanematega. Alustada võiks esmalt algklassides nii kogupäevakooli süsteemiga kui ka mitteeristava hindamisega loovainetes. Lapsepõlvest mäletan selgesti, kui arusaamatud olid mulle muusikatundides saadud hinded. Küsisin endalt tihti, mille eest. Kas ma täna laulsin paremini kui eile?

Usaldagem kooli, õpetajaid ja kindlasti enda lapsi. Rääkige oma lapsega ja suhelge õpetajatega, et aru saada, mida laps oskab ja millega oleks vaja rohkem tegelda. Minu silmis on hea kool uuenduslik, arenev ning seal lastakse lapsel areneda oma taktis.