Kodused tööd ei pea lõppema kodusõjaga

25. august 2017 SIRLE SOMMER-KALDA
LAPSEGA KOOS ÕPPIMINE: Kas kvaliteetaeg või sõjatanner? Kohe-kohe algaval õppeaastal saab reeglid paika panna.

LAPSEGA KOOS ÕPPIMINE: Kas kvaliteetaeg või sõjatanner? Kohe-kohe algaval õppeaastal saab reeglid paika panna.

Virumaa perede suvekoolis arutleti, kas vanem peaks lapsega koos õppima või mitte. Et ühest vastust pole, jätkus juttu kauemaks. 

 

Ida-Virumaa Rajaleidja keskuse eripedagoogi Ave Ojasalu küsimuse peale, kes teevad koos lapsega koduseid õppetükke, tõusid enamiku emade-isade käed.

“Kes arvab, et see peabki nii olema?”

Kätemeri jäi hoopis hõredamaks.

Samas oldi ühel meelel, et vajaduse korral peab olema valmis last aitama.

Kes vastutab?

Põhjusi, miks lapsega koos ei õpita, toodi mitmeid.

“Mina õppisin esimesel paaril aastal, aga nüüd on laps piisavalt suur ja saab ise hakkama. Igapäevast koosõppimist meil ei ole,” teatas üks ema.

“Muidu jääb laps ootama, et emme aitab, ega hakkagi enne õppima, kui ma töölt tulen,” kostis teine.

Ojasalu sõnul on see oluline mõttekoht, kui laps vanema ära ootab. Sest kelle vastutus on õppimine?

“Selle asemel, et vastutus enda peale võtta ja öelda: “Hakkame nüüd õppima!”, võiks küsida: “Mis kell sa täna õppima hakkad?” Kui laps on ise valjult öelnud aja, mis kell ta seda teeb, on ta võtnud vastutuse. Loomulikult anname ette raamid, et ta suudaks valida. Näiteks: “Kui sa vajad minu abi, siis saan seda täna kella kolmest viieni pakkuda, pärast on mul teised tegemised. Vaata selle järgi ja ütle siis mulle ka!””

Mida väiksem laps, seda väiksem on demokraatia. Aga laps valib ikkagi ise. “Ja ta peab ise saama selle maitse suhu, mis on tehtud valiku tasu või tagajärg. Vastasel juhul ei saa tundest, et tema õpib, juttugi olla.”

Kui täiskasvanu haarab soovist olla korralik lapsevanem ohjad enda kätte, on tagajärjeks sageli kodusõda.

“”Hakkame õppima!” “Ei, ma natukene veel mängin.” “Hakkame õppima, kell on palju, ma ei lase sind homme külla!”,” etendas Ojasalu dialoogi, mis on tuttav paljudes kodudes. “Sellisest kauplemisest on pärast kõik väsinud.”

Kasutegur kõrgem

Vestlusringist selgus, et vanemad ei näe koduseid töid ainult negatiivses valguses.

Ojasalule meeldis ühe isa vastus, et kodused õppetükid annavad võimaluse lastega tegelda. Sest on oluline vahe, kas koduste tööde tegemisest on saanud sõjatanner või on see viis meeldivalt koos lapsega aega veeta.

“Kusjuures positiivses õhkkonnas on kasutegur palju kõrgem ja teadmised salvestuvad. Õpikutes on tegelikult tänapäeval väga palju uut ja rahulikult võiks kõik õppeained teist korda läbi võtta. Üks minu õppejõud ütles kunagi: “Kolmanda lapsega sain keemia ka selgeks!”” vahendas Ojasalu.

Kui lapsevanem siiski ei soovi piltlikult öeldes uuesti kooli minna, tasub alguses rohkem vaeva näha.

“Kui õpetada laps õppima ja oma tööd organiseerima, siis mõne aasta pärast pole võib-olla vaja aidata: mida Juku on õppinud, seda Juhan teab. See ei pruugi kehtida hariduslike erivajadustega laste puhul, kes võivad vajada oluliselt kauem tuge.”

Kui vanem teeb ära

Lastesse panustamine, nii et nad saavad õppimises järje peale, kannab vilja ka selles mõttes, et tekib hea suhe. “Kui näen lapsega väiksena rohkem vaeva, siis ma tean, et hiljem hätta sattudes tuleb ta minu juurde abi küsima,” rääkis Ojasalu.

Ja oli sunnitud naerdes tunnistama, et tema enda pojad emaga õppida ei tahtnud.

“Nende soov oli ruttu vastus kätte saada, aga mina võtsin lahti vihiku ja õpiku ning hakkasin otsima, kust me selle teema kohta lugeda saame. Poisid teadsid, et nad niisama lihtsalt ei pääse. Aga on vanemaid, kes ütlevad vastuse ette. “3+4?” “Mõtle! No pane see “7” ära.” Laps on väsinud ja vanem on väsinud. Et jääda ellu, mis on meile sisse kodeeritud, teeb vanem sellise otsuse.”

Kui vanem teeb seda pidevalt, tekib küsimus, mis on sellise õppimise kvaliteet ja mida laps õpib. Topeltmoraali niikuinii.

“Laps õpib igast suhtlussituatsioonist. Ta teab juba, et kui kell on kaheksa, on ema väsinud ja ütleb vastused ette − seega tasub sinnamaani venitada. Kui laps omandab negatiivse käitumismalli, tuleb see ahel katkestada. Minu praktikas on üks juhtum, kus laps harjus niimoodi tegema emaga koduseid töid, et koolis ei tulnud üldse laua alt väljagi,” meenutas eripedagoog.

Kui õppimine võtab krooniliselt kaua aega ja see väsitab tervet peret, tuleks spetsialisti sõnul otsida olukorrale lahendus.

“Näeme kahjuks sageli peresid, kes on õppimisest surmani väsinud ja tulevad seetõttu nõustamisele. Mõnes peres on graafik: ühel õhtul õpib ema lapsega neli tundi, teisel isa. Aga laps on igal õhtul sama. Siis tuleb esitada küsimus, miks see võtab nii kaua aega.  See on arenguvestluse koht õpetajaga − äkki vajab laps individuaalset õppekava ja mahu vähendamist?”

Ojasalu tõi näiteks, et kui laps pole omandanud piisaval määral lugemistehnikat ja sinna juurde teksti mõistmist, tekitab see probleeme enamikus õppeainetes.

Vahel tundub vanemale, et õppimine võtab lapsel ilmatuma aja, aga tegelikult vaatab too samal ajal telekat või näpib nutitelefoni.

“Mõne lapse töövõime ongi korraga kümme minutit − iga viies laps on tänapäeval tähelepanuhäirega. Sel juhul on mõistlik planeerida, mitu ülesannet jõuab korraga ära teha, ja seejärel puhata, et poleks lõputut paralleelselt tegemist,” soovitas Ojasalu.

Lastevanemate kool

Et koos õppimise teema on lai ja aktuaalne, valiti see arutamiseks ka mais, kui Ida-Virumaa Rajaleidja keskuses toimus lastevanemate kooli esimene kokkusaamine.

“Kui olime tund aega asja arutanud, saime aru, et see oli ainult sissejuhatus, sest koos õppimises on nii palju nüansse, millel pikemalt peatuda. On vahe, kas peres on algklassilaps või murdeealine − nende motiveerimine ja toetamine on täiesti erinev,” selgitas Ojasalu.

Teema juurde tullakse lastevanemate koolis tagasi sügisel. Infot lastevanemate kooli toimumisaja ja teemade kohta vahendavad koolid.