Eesti tuleviku määravad tänased noored õpetajad

23. august 2017 ERIK GAMZEJEV, peatoimetaja

Erik Gamzejev.

Peagi algava uue kooliaasta puhul tasub eriliselt tähele panna klasside ette astuvaid noori õpetajaid. Nendest sõltub suurel määral Eesti riigi tugevus, edu ja elujõulisus paarikümne aasta pärast.

Olen mõelnud, kui palju kehvem ja hallim oleks olnud mu oma kool, endine Kohtla-Järve 1. keskkool, praegune Järve gümnaasium, kui sinna poleks omal ajal pärast kõrgkooli lõpetamist suunatud füüsikaõpetaja Lehho Jõumeest, inglise keele õpetajat Juhan Valgoja või geograafiaõpetaja Sirje Jõemaad, kel kellelgi polnud selle kandiga varem peaaegu mingit pistmist. Nad tulid paljudeks aastakümneteks ning seisid koos heade kolleegidega selle eest, et selle tugevasti nõukogudemeelse ja venekeelse linna eesti kool oleks riigi tugevamaid. Sealt sirgus palju tänapäeva Eesti elu mõjukaid kujundaid − olgu näiteks eri valdkondadest teatrimees Üllar Saaremäe, majandusteadlane ja poliitik Maris Lauri, luureekspert Tarmo Türkson või ERRi juhatuse liige Urmas Oru.

Või kuivõrd ergastavalt võis mõjuda Narva eesti kooli jaoks, kui 1980. aastate teises pooles andis seal mõned aastad keemiatunde Igor Maksimov, keda Eesti laiem avalikkus teab Onu Bellana.

Tänapäeva vabas ühiskonnas pole kohane sundida kõrgkoolilõpetajaid konkreetsetesse koolidesse tööle minema. Ometigi ootavad ning vajavad uusi õpetajaid kümned ja kümned koolid Eestimaa eri paigus. Ainuüksi Õpetajate Lehe tööpakkumiste rubriigi põhjal on pisut rohkem kui nädal enne uue õppeaasta algust Eestimaa koolides puudu rohkem kui paarsada õpetajat. Esmaspäevase seisuga otsisid näiteks klassiõpetajaid 22 ning matemaatika- ja inglise keele õpetajaid 13 kooli.

Õpetajate puudus on endiselt tugev, hoolimata sellest, et koole jääb peaaegu iga aastaga aina vähemaks ja õpetajate palgakasv on viimastel aastatel olnud enamiku teiste ametitega võrreldes üks kiiremaid.

Paari aasta tagune uuring tõi esile, et Eestis on vanemaealiste õpetajate osakaal OECD riikide hulgas suurim. Pooltes üldhariduskoolides töötavad õpetajad olid üle 50aastased. Eesti vene koolides on õpetajate keskmine vanus veelgi suurem. Suur osa neist on saanud pedagoogihariduse nõukogude süsteemis väljaspool Eestit ning kehv eesti keele oskus pole võimaldanud neil ka täiendusõppes oma teadmisi nüüdisajastada ja Eesti haridussüsteemi püüdlustega paremini kooskõlla viia.

Selle tagajärjel kannatavadki eelkõige vene koolides õppivad lapsed, kelle PISA testide tulemused on märksa viletsamad kui nende eakaaslastel eesti koolides. Piinlik kurioosum on seegi, et ka rohkem kui veerand sajandit pärast Eesti taasiseseisvumist ei suuda paljud vene põhikooli lõpetajad üheksa aastaga elementaarselgi moel eesti keelt selgeks saada.

Osale poliitikutele meeldib oma valijaskonna hääli kokku meelitada loosungiga kaitsta vene kooli kurja Eesti riigi kavatsuste eest. Tegelikkuses tehakse aga sel moel nendelesamadele noortele karuteene, selle asemel et aidata otsida koos lahendusi, kuidas võimalikult sujuvalt ja valutult vene koole paremale tasemele viia. Et see on võimalik, tõestavad mõne eduka kooli näited, olgu selleks Narva keeltelütseum või Ahtme gümnaasium.

Hoiakute kujundamisel nii eesti keele, kultuuri kui ka ajaloo suhtes on kahtlemata oluline roll vanematel. Ent kooli ja õpetajate mõju ei tasu sugugi alatähtsustada. Ka Eesti ühiskonna lõimumise üks võtmetegureid on, kui palju ärksaid noori õpetajaid jõuab vene koolide klasside ette. Selleks on vaja läbikaalutud ja pikaajalist plaani, mitte ainult üksikuid kampaaniaid, mida on lähiajaloos korduvalt proovitud.

Eraalgatuslik programm “Noored kooli” on toonud rohkem kui kümne aastaga klassidesse 145 noort õpetajat. Üle poole neist on jäänud kooli ka kauemaks kui ettenähtud kaks aastat, osa on eluga edasi liikunud muudel radadel. Võib-olla oleks mõistlik sellele positiivsele kogemusele püüda anda riigi toel suuremat haaret, et neid särasilmseid õpetajaid, kes jõuavad selle programmi kaudu koolidesse, oleks igal aastal 17 asemel kordades rohkem.