Ida-Viru eestkõneleja juba ligemale veerand sajandit

20. august 2017 ERIK GAMZEJEV
Tõnis Seesmaa on viimased 17 aastat tegelnud Sillamäe sadama ja vabatsooni kinnisvara haldamisega, aga selle kõrvalt püüab ta Ida-Viru elu edendada ka mitmete siinsete õppeasutuste hoolekogudes ja nõukogudes.

Tõnis Seesmaa on viimased 17 aastat tegelnud Sillamäe sadama ja vabatsooni kinnisvara haldamisega, aga selle kõrvalt püüab ta Ida-Viru elu edendada ka mitmete siinsete õppeasutuste hoolekogudes ja nõukogudes.

Tartu juurtega Tõnis Seesmaa on Ida-Virumaaga tihedalt seotud olnud peaaegu kogu taasiseseisvumise aja ja kujunenud ka selle kandi üheks eestkõnelejaks. 1993. aasta lõpus Narva aselinnapeaks tulnud Seesmaa on esindanud idavirulasi riigikogus, olnud Ida-Viru programmide koostaja, Sillamäe vabatsooni rajaja ja sel sajandil Tiit Vähi lähemaid usaldusaluseid Sillamäel. Tema poole pöörduvad ühtelugu eri erakondade poliitikud, kes tahavad pihta saada, mis Ida-Virumaal parajasti toimub, sest Seesmaa suudab kokku viia kohaliku tunnetuse poliitika köögipoolega.

 

Millega Raivo Murd teid Narva aselinnapeaks meelitas?

Ida-Viruga olin seotud oma esimese abikaasa kaudu: ta oli Vokast pärit, aga tema elutee jäi lühikeseks. Voka asus Sillamäe lähedal ning mäletan, et seal sai mõned korrad käia konjakit ostmas. Varem, kooliajal, tegelesin ujumisega ning olin käinud Sillamäel võistlustel ja treeninglaagris. Sillamäe spordibaasid olid tol ajal Eesti paremad. Narvaga polnud mul mingit sidet.

Aga Peeter Jakovlev ja Juhan Sillaste, kes olid olnud Tiit Vähi nõunikud, kui ta esimest korda peaminister oli, teadsid mind 1980. aastatest, kui olime koos teenindussfääris majanduseksperimente teinud. Nemad õhutasid Narva linnapeaks kandideerima. Seal oli pärast 1993. aasta valimisi olukord, kus polnud tükk aega selge, kes on nõus linnapeaks hakkama.

See oli aeg, kui Narva autonoomia referendum 1993. aasta suvel napilt läbi oli kukkunud ja oli valitud uus volikogu. Oli teil seal toetajaid? 

Mul läks hästi: sain tervelt ühe hääle! (Naerab.) Vahetult enne minu Narva jõudmist oli siiski sündinud kokkulepe, et Anatoli Paal saab volikogu esimeheks ja Raivo Murd linnapeaks.

Ent kuna ma olin sellise sinisilmsena volikogu ette tulnud ja esinesin südikalt volikogu ees eesti-vene segakeeles, siis tegi Murd mulle ettepaneku tulla talle asetäitjaks. Mu isiklik elu Tartus keeras parajasti natuke kiiva ja ka äri hakkas sumbuma. Olen iseloomult riskija ja katsetaja ning võtsin pakkumise vastu.

Kuidas Narvas sellist tundmatut ja mujalt Eestist tulnud meest vastu võeti, arvestades, et hoiakud Eesti riigi suhtes polnud seal kaugeltki kõige sõbralikumad ning uue volikogu koosseis kujunes selliseks suuresti vaid tänu sellele, et 1993. aastal olid Eestis ainsad kohalikud valimised, kus hääletada said vaid Eesti kodanikud?

Me tegime iga kolme kuu tagant linnaelanikega koosoleku, kus rääkisime, mida oleme teinud, ja otsisime sel moel toetust. Mulle tuli kasuks, et mõned mu sugulased töötasid politseis ja muudes jõustruktuurides. Tänu neile ja ka Peeter Jakovlevile sain ma lugeda materjale, mis puudutasid Narva 1990. aastate kuritegelikku seltskonda. Olin selles osas hästi informeeritud, nii et kui keegi mingi jutuga uksest sisse tuli, siis sain vaadata, kas ta on kahtlaste isikute nimekirjas või mitte.

Käis neid nimekirjades olijaid ka?

Jah, ikka. Ma millegipärast muutusin nendele mõnes mõttes usaldusisikuks, nad käisid minu juures ka üksteise peale kitumas. Tol korral olid meil väga head suhted Jüri Pihliga [kaitsepolitsei tollane juht]. Saime teatud aja tagant kokku ja rääkisime. Kuulsime värskemat infot kohalikus allilmas toimuva kohta ja eks temagi sai meie käest üht-teist huvipakkuvat teada.

Asjad läksid huvitavaks, kui hakkasime tegelema linnavara erastamisega. Oli näha, et teise maailma inimesed tulevad erastama, ja mõtlesime, kuidas seda ära hoida, niipalju kui seadused võimaldasid. Kasutati igasuguseid võtteid. Toimus näiteks avalik oksjon. Suundusin ruumi, kus see pidi toimuma. Ukse peal aga seisis üks tundmatu ambaal ega lasknud kedagi sisse. Kui ütlesin, et pean oksjoni läbi viima, siis vend palus vabandust ja lasi mu sisse. Saalis istus vaid üks inimene. Aga ukse taga toimus paras tunglemine. Muidugi jätsime tookord oksjoni ära.

Püüti teid sellistel puhkudel “õigele teele” juhtida?

Minuni jõudis üks juhtum, kus mind taheti karistada. Linna autobussikoondise bussijuht tegi avarii, kus sai kahju ühe autoriteedi auto. Vend tuli jutuga, et linnavalitsus peaks talle uue auto ostma. Ütlesime, et bussidel on kindlustus olemas ja kindlustus maksab remondi kinni. Siis käinud ta kõige suurema autoriteedi käest küsimas, kas mulle võiks sellise jultumuse eest ketuka anda. Aga keelati ära. See säästis minu naha.

Probleem oli, et paljud pätid ja politseinikud tundsid üksteist poisipõlvest, kui ühes hoovis pätti ja miilitsat mängiti. Narva inimesed käisid mingil määral läbi Sillamäe omadega, kuid neil puudusid peaaegu igasugused suhted Jõhvi ja Kohtla-Järve omadega. Hiljem Silmetis oli meil pärast üht vargust turvafirmaga kokkulepe, et Sillamäe ja Narva inimesi siia valvesse ei võeta.

Kuidas õnnestus sellistel aegadel linnavõimu kõrge esindajana ellu ja ausaks jääda?

Tuli osata otsustada, millistele üritustele minna ning kellega saada kokku ja kellega mitte. Minu puhul ei ole mammona küsimus olnud elus kõige tähtsam, kuna seda on nagu piisavalt olnud. On teada, et kuritegelik maailm toimib põhimõttel, et kui korra neile sõrme annad, siis läheb terve käsi, ja üldjuhul alatiseks. Aga katseid oli mitmeid.

Kuidas need välja nägid?

Pakuti otseseid tehinguid. Kui aitad selle läbi viia, siis on sinu osa kindel protsent.

1990. aastate alguses räägiti palju sellest, et Narvat on vaja tugevamini Eesti ühiskonnaga siduda. Mida teie omal ajal selleks püüdsite teha ja miks tulemused on nadivõitu, kuna veerand sajandit hiljem kõlavad samad jutud?

Me tõime näiteks 17 eesti keele õpetajat Narva ja andsime neile korterid tingimusega, et kindlate aastate pärast tekib neil võimalus need endale saada. Ehitasime läbi häda valmis viimase kortermaja, kus andsime väga palju kortereid piirivalvuritele lootusega tekitada juurde eesti keelekeskkonda. Otsisime võimalusi, kuidas tuua rohkem riigiasutusi koos inimestega Narva.

Kuid ega me jõudnud väga palju suurte asjadega tegelda. Tuli lahendada palju pakilisi küsimusi, nagu näiteks see, et Maapanga pankroti tõttu ei jääks Narva eakad pensionita, või kuidas teha linnaelanikele selgeks, et kommunaalmakse peab ikka maksma.

Me püüdsime linna avada ja kutsuda erastamisele mujalt Eestist ettevõtjaid. Tahtsime lõhkuda seda tugevat suletust, mis Narvas oli kujunenud. Panin omalt  poolt välja auhinna esimesele poele, kes kaotab ära lõunavaheaja. Kuid üsna palju kinnisvara oli juba enne seda erastatud.

Tegelesin peaaegu poolteist aastat kesklinnas selle maatüki oksjoni ettevalmistamisega, kuhu hiljem rajati Statoili tankla ja McDonald´si restoran. Need olid Narvas pikka aega kapitalismi tuleku esimesed silmatorkavad sümbolid.

Mul endal erinevalt mitmetest hilisematest linnavõimule lähedal seisvatest tegelastest Narvas mingeid ärihuvisid polnud. Tahtsin vaid, et rohkem Eesti ettevõtjaid tuleks Narva, kuna see mõjuks linna arengule hästi. Hiljem, kui olin juba linnavalitsusest ära tulnud, andsin nõu näiteks Astri kaubandusketi inimestele, keda teadsin Tartu aegadest. Mäletan seejuures ühe kohaliku ametniku sõnu: “Nam takoi kapitalism ne nužen!” [“Sellist kapitalismi pole meile vaja!”]

Tundsite ka ise, et võõrastele on Narvas küllaltki tugev vastuseis?

Ega ma poolteise aastaga Narvas omaks saanudki. Olgugi et mul on seal väga palju häid tuttavaid, kes hakkasid tookord poliitikasse tulema. Üks väheseid mujalt tulnud tippjuhte, kes Narvas hästi omaks võeti, oli sealset kutseõppekeskust juhtima tulnud Ago Silde.

Narvas oligi tunda justkui hirmu, et keegi tuleb ja võtab mingi tüki käest, olgugi et endal polnud ka võimekust investeerida. Seda suletust on ikka väga palju. See laieneb ka suhtumises korruptsiooni. Vene keeles on ütlemine, et tegu võib ju olla kaabakaga, aga see-eest on see oma kaabakas.

Pärast seda kui Raivo Murdi laenulepingu mõtlematu käendamisega tehtud vea tõttu ametist kõrvale tõrjuti, hakkas Narva ka linnavõimude tasemel taas rohkem sulguma. Sealne keskerakondlik võim on väga pikka aega vastandunud ülejäänud Eestile, süüdistades riiki, et nad midagi Narva jaoks ei tee. Siiski tunnetan, et paaril viimasel aastal on midagi muutuma hakanud. Nende eestkõneleja on natuke tagasi tõmmanud − ma pean silmas Mihhail Stalnuhhinit.

1990. aastatel tehti kogu Ida-Viru arendamiseks suuri plaane. Olite riigikogu liikmena ka Ida-Viru programmi eestvedaja. Miks siiski tollal õhus olnud head kavatsused loodetud tulemusi pole toonud ning ikka on põhjust rääkida siinsest suurest tööpuudusest, madalatest palkadest, kinnisvara odavnemisest, noorte lahkumisest ja paljust muust negatiivsest?

Erinevalt mitmetest hilisematest tegevuskavadest oli tollasel Ida-Viru programmil ka rahaline kate ja sellega sai mitmeid asju tehtud, kuid see kestis kahjuks lühikest aega. 1999. aastal valminud Ida-Viru memorandumi projekt sisaldas suurt hulka ettepanekuid, kus tasuks kaaluda soodustusi Ida-Viru majanduse arendamise huvides. Selle aluseks sai võetud Iirimaa Shannoni vabatsooni eeskuju. Võis eeldada, et see mudel hakkaks ka Ida-Virumaal tööle. Aga mäletan, kuidas tollase maavanema Rein Aidma kabinetis ütlesid kaks ministrit konkreetselt, et see on kõik jama − nemad hakkavad hoopis inimesi koolitama. Ma küsisin, kelleks me neid koolitame − kas töötuid töötuteks? Kui meil ei ole ettevõtluse toetamise süsteemi, siis mil moel need töökohad tekivad? Sellega sai ka minu poliitiline karjäär läbi.

Aga siiski tulid tol ajal tehtud esimeses arengukavas tugevalt sisse sellised valdkonnad nagu logistika ja turism, mis on Ida-Virus oma elujõudu tõestanud, olgugi et mitmetel põhjustel võib-olla mitte nii tugevasti, kui tahaksime näha. Aga tollal leidus küllalt ka neid, kes naersid meid välja. Mäletan, kuidas üks ametiühingujuht ütles, et mis turism, riik hoolitsegu selle eest, et kogu kaevandatud põlevkivi maha saaks müüdud.

Miks te olete nii pikalt Ida-Virumaale pidama jäänud?

Kui ma selle vabatsooni ideed alguses paberil ajasin, siis Tiit Vähi ütleski, et ise tegid, püüa nüüd ellu ka viia. Eelmise sajandi lõpus oli selge, et Silmeti elu läheb keeruliseks. Meil oli hirm, et mingil ajal tuleb tehas kinni panna. Oli mitu korda, kui Tiit ütles õhtul oma meeskonnale, et homme hakkame tehast kokku tõmbama ja inimesi koondama, ning hommikul hakkasid juba paberidki liikuma, aga siis tuli temalt signaal, et ärme praegu ikka veel tee. Sadama ja vabatsooni rajamise üks mõte oligi selles, et ära hoida Sillamäe linna getostumist juhul, kui tehas peaks kinni minema. Praeguseks on sadamasse ja selle terminalidesse tekkinud 600 töökohta, see on rohkem kui töötajaid metallitehases.

Kuivõrd keeruline on olnud nii pikka aega olla Tiit Vähi lähemaid usaldusaluseid Sillamäel?

Tiit on väga kiire mõtlemisega. See tähendab, et tuleb temaga sammu pidada. Ta ei ole despootlik juht, ta tahab lõppude lõpuks teada, mida tema alluvad arvavad. Mind päästab ka see, et olles küll erialalt metsamees, on mul ka inseneriharidus ning ma tegelikult jagan ära ka need asjad, mida tema lennult püüab.

Kuulute mitme Ida-Virumaa õppeasutuse hoolekogusse ja nõukogusse. Miks ikkagi noored siinsetes koolides eesti keelt selgeks ei saa?

Praegu on paraku tõsiasi, et ei Sillamäel ega Narvas ole eesti keele oskajate osakaal veerandsajanditaguse ajaga võrreldes märkimisväärselt suuremaks läinud, vaatamata kõikidele püüdlustele.

Need noored, kes on saanud eesti keele kätte, on suuremas osas Ida-Virust läinud. Kes on kätte saanud ka inglise keele, on ka Eestist läinud.

Narvas saatsime lepinguga õpilasi õppima Tartu ja Tallinna ülikoolidesse. Tegime Narva-Jõesuus nende tudengitega kokkusaamised, et arutada, kuidas neil on läinud. Nad rääkisid, miks Tartus ja Tallinnas on nii, et Narvas ja Sillamäel midagi ei muutu. Hiljem kuulsin, et osa noori tahtis ka tagasi tulla, aga vanad ütlesid, et neid pole siia vaja. Hiljem on osa ikkagi Narva tagasi jõudnud, näiteks kohtunik Pavel Gontšarov, kelle kohta sain õppejõududelt südantsoojendatavat tagasisidet, kuivõrd innukas tudeng ta oli olnud.

Minu meelest oli viga, et 1990. aastate teises pooles ei toimunud Eestis otsustavat eesti keelele üleminekut koolides. Selle tõttu on kannatanud väga suur osa terve põlvkonna noortest. Alles nüüd tekivad riigigümnaasiumid.

Olles Sillamäe gümnaasiumi halduskogu esimees, näen, et praegune koolidirektor ponnistab naba paigast ära, aga pikka aega on olnud tühi auk. Nende noorte seas, kes jõuavad kutsekooli, on olukord eriti kehv. Tuleb tõdeda, et nii Narva, Sillamäe kui ka Kohtla-Järve volikogu on üsna monokultuursed, mistõttu nad ei näe teise kultuuri võimalusi ega laiemat pilti, kuidas mujal Eestis tegutsetakse. Ka koolide pidajad on ju kohalikud omavalitsused, nemad annavad ka suuna, mis on oluline ja millele tasub panustada.

Eri erakondade poliitikud on Ida-Virumaale tulles sattunud sageli ka teie jutule. Mis neid huvitab?

Ma näen neid asju läbi kohaliku prisma, mida Tallinna inimesed ei tunneta. Samas kui suured poliitikud käivad, siis on neil oma kildkond ümber. Aga võtame nad viisakalt vastu ja räägime.

Kuid mul on kindel ringkond inimesi, kellega ma lävin, kellele räägin Ida-Viru asju, kes on ka kaasamõtlejad. Mulle tundub, et valitsuses ei saada ühtelugu piisavalt hästi aru, kuivõrd olulised Ida-Viru teemad kogu riigi jaoks on.

Miks te peale igapäevase töö Sillamäe sadama vabatsooni haldamisel muude Ida-Viru asjadega nii palju tegelete, kui teil pole siin poliitilisi huvisid?

Olen juba pensionär. Kui siit ükskord ära lähen, siis tahaks ikka, et süda oleks rahul, et Ida-Virumaa elu areneb ja muutub. Selles lootuses olen ju üle paarikümne aasta oma elust toimetanud. Olen siinsetele koolijuhtidele, volikogu liikmetele ja ametnikele ikka öelnud, et ärge mõelge enda peale, vaid oma lastele − ärge võtke neilt võimalust olla Eesti ühiskonna osa.