Kunagise hiigelriigi kauneim koht?

20. august 2017 SIRLE SOMMER-KALDA
Pika tänava äärde kerkisid ülemöödunud sajandi lõpul uhked kahekorruselised klaasverandadega majad. Esiplaanil Pikk tn 44 endine kauplus. Hoone teisel korrusel asusid karskusseltsi Kiir teemaja ruumid.

Pika tänava äärde kerkisid ülemöödunud sajandi lõpul uhked kahekorruselised klaasverandadega majad. Esiplaanil Pikk tn 44 endine kauplus. Hoone teisel korrusel asusid karskusseltsi Kiir teemaja ruumid.

Kui kaaluda Toila kuurordi hiilgeaegadel siin suvitanud vaimuinimeste tähendust nii omal ajal kui ka tagantjärele, pole Toilale Eestis võrdset, kinnitas ajaloolane ja giid Ott Sandrak.

 

Ott Sandrak rääkis Eesti kultuuriseltside ühenduse suvekoolis Toilast kui Ida-Viru põhjaranniku kultuuri- ja vaimukantsist sellistes ülivõrretes, et pani kohalike kõrvad suurest heameelest liikuma.

Ärataja enda seas

Sandrak rõhutas Toila tähtsust juba ärkamisajal, kui siin astuti seltside asutamise aktiivsuses Tartu- ja Mulgimaaga ühte sammu. Põhja-Eestis selliseid kohti palju ei olnud.

Üks põhjus oli, et ärataja oli Toila rahva enda seas − Abram Siimon. Mees, kes asutas Toilas laulukoori ja pasunakoori, tuletõrjeseltsi ja heakorraseltsi. Mees, kes ehitas omal kulul Toilasse Eesti esimese teatrimaja.

“Siimon on Eesti kultuuriloos täiesti unikaalne kuju. Ja mitte ainult kultuuriloos, vaid ka Eesti ettevõtluse ajaloos. Ta oli kahtlemata üks suurkujusid, keda võib vabalt võrrelda nendega, kes käivitasid laevaäri või Tallinna klaveritööstuse. Kõik, millele ta käe külge pani, sujus,” jutustas Sandrak.

Siimon mõistis ka, et see kant on suurepärane koht kuurordiks, ning ehitas Toilasse kaheksa suvilat.

“Üks esimesi suvitajaid Toilas oli (ärkamisaegne ühiskonnategelane) Carl Robert Jakobson isiklikult. David Otto Wirkhaus − meie puhkpillimuusika isa − käis korduvalt toetamas pasunakoori nii Toilas kui ka Vokas. Juba algusajal kogunes siia märkimisväärne kontsentratsioon olulisi ärkamisaja tegelasi, kellel oli Toilaga pidev kontakt. Ja kes mitte ei olnud kirjavahetuses, vaid alatasa käisid siin isiklikult. Ja mitte ei hüpanud läbi, tehes peatuse mõnel reisil, vaid tulidki spetsiaalselt Toilasse,” tähendas Sandrak.

Lisaks rahvusliku ärkamise vaimustusele mängis oma rolli Toila hea asukoht, kust Tallinna, Peterburi ja Tartusse oli peaaegu ühepalju maad.

“See soodustas igasuguseid kontakte ja ka seda, et Toilas lõi ühel hetkel iseäranis õitsele kuurordimajandus. Kui jätta kõrvale kuurortlinnad, siis tegelikult ei ole Toilat põhjust kõrvutada Eestis ühegi teise kohaga. Toila kaalus üles ka Käsmu ja Võsu, kui mõelda, milline oli suvitajate seltskonna kvaliteet ja nende tähendus omal ajal ning tagantjärele. Ja mitte ainult eesti rahvuskultuuris, vaid ka vene kultuuris ja maailma teaduses.”

Sandrak tõstatas lausa küsimuse, kas isegi kuurortlinnad Pärnu, Haapsalu, Kuressaare ja Narva-Jõesuu julgeksid end selles kategoorias mõõtma tulla.

Käidi aastast aastasse

“Toila on ka selles mõttes väga huvitav, et kui muidu olid paljud suvitajad ühel aastal ühes ja teisel aastal vahelduse mõttes teises kohas, siis Toila jäi kuidagi paljudele hinge. Siin käidi aastast aastasse.”

Sandrak rääkis, et suur suvitusbuum katkes esimese ilmasõjaga, mil langesid ära Peterburi suvitajad ja ka paljud eestlased. 1920. aastate algul, kui endisest suvitajate hulgast oli jäänud vahest kümnendik, olid põhilised Toilas käijad tartlased, nii ülikoolist kui ka kirjandusmaailmast.

“Tartu oli meie tolleaegne kirjanduselu pealinn ning peaaegu kogu Siuru seltskond ja nende sõbrad käisid siin regulaarselt. Pidev suhtlemine huvitavate haritud inimestega mõjus arendavalt kogu Toila rahvale. Kui sul on silme ees seltskond tähtsaid teadlasi, kuulsaid kirjanikke, muusikuid, teatraale, siis loomulikult hoiab see üleval meeleolu ja haridust. Selle koha pealt on Toilal ja Toila rahval kohutavalt vedanud,” tõdes Sandrak.

Suur õnnistus on olnud ka Oru loss.

“Grigori Jelissejevi puhul oli tegu Vene riigi ühe rikkama eraisikuga ja kui ta otsustas endale ehitada suvila, siis selleks tehti enne Vene riigis põhjalik eeluurimine. Ilmselt pole mitte päris laest ega lambist legend, et esialgne mõte oli ehitada residents selleks, et kinkida see keisri perekonnale. Sest täielikust õnnest oli Jelissejevil puudu üks oluline asi − aadlipaberid. Mingil põhjusel see nõnda ei läinud, aga igal juhul valis see mees välja eriti vägeva koha,” pajatas Sandrak.

Et Jelissejevil oli juba mitu villat Nizza rannikul Vahemere ääres, oskas ta ilusast kohast aru saada. “Ja mitte üksi − ta konsulteeris ka arhitektiga. Kohalikud ise ei suuda või ei taha niisuguseid asju uskuda, aga asjatundlikud inimesed pidasid just nimelt Toila Oru maastikku hiigelriigi üheks ilusamaks kohaks,” märkis Sandrak.

Kui Oru lossist sai president Konstantin Pätsi lemmikresidents, muutus see 1930. aastate lõpu Toila üheks peamiseks arengumootoriks. “See ei pakkunud Toila rahvale mitte lihtsalt tööotsi, vaid sellega kaasnes ka kodunduskeskkool, mis oli vaieldamatult elitaarne õppeasutus, kuigi kahjuks jäi tema eluiga imelühikeseks. See pakkus ka fantastilist eeskuju tippaianduse näol.”

Ajaloolase sõnul on vähemalt sama tähtis paiga erilisusest tulenev Toila rahva tugev omatunne, mida toitis teadmine, et Toila ei ole lihtsalt üks suure Virumaa paljudest rannaküladest.

Kuhu kadus vaimueliit?

Toila tähtsus puhkekohana on praeguseni säilinud, aga kuhu kadus pärast teist ilmasõda vaimueliit?

Koduloouurija Märt Mõtuste on kirjutanud, et sõjajärgseil aastail suvitajaid küll algupoole oli, kuid nende arv oli tublisti vähenenud.

“Oli ju Pühajõe ja õhu saastatuse tõttu suplemine isegi mitmel suvel olnud keelatud. Samuti mõjutas nõukogude aastatel suvitajate siiatulekut Toila asumine piiritsoonis. 1990. aasta suvel alustas tegevust 300kohaline üleliidulise alluvusega Eesti Põlevkivile kuuluv profülaktoorium-sanatoorium, mille hoonet ehitati ligi kuus aastat (Oru loss valmis kahe aastaga ja ligi 100 aastat tagasi!). Sellega seoses hakkas suvitajate arv muidugi kasvama.”

Praegugi on Toilas sadu eri tüüpi voodikohti nii spaahotellis, külalismajades kui ka kämpingutes, aga puhkajate mõju Toila vaimule on minimaalne.

Toila raamatukogu juhataja Lea Rand pakkus, et ehk puudub magent, mis intelligentsi tõmbaks. Nagu kunagi oli kohaliku neiu Felissa Kruudiga abiellunud vene poeet Igor Severjanin, kelle kodust Pikal tänaval kujunes pärast 1921. aastal sõlmitud abielu paljude eesti kirjanike suvine väljasõidukoht.

“Peale Severjanini oli ka (ennesõjaaegne fotograaf) Carl Sarap, kes mitmeid aastaid kas elas või suvitas Toilas − tema ümber koguneti samamoodi. Praegu ei ole kedagi, kelle juurde hakkaks rohkem kultuuriinimesi tulema. Teine asi, et tänapäeval ei pakuta enam suvitajatele selliseid võimalusi nagu tollal, kui üüriti pikaks ajaks soodsa hinnaga tuba koos köögiga. Et tulid terveks suveks, ostsid kohaliku käest piima ja tõid rannast kala ning said omaette majandada,” rääkis Rand.

Üksnes näpuotsaga

Toila valla hariduse ja kultuuri seltsi vedaja Bruno Uustal meenutas, et soovis omal ajal vallavanemana algupärast suvitamise traditsiooni taastada.

2001. aastal võeti ette Toila külaraja projekt, mille käigus kaardistati tuntud inimestega seotud majad. Trükiti voldik ja küla vahele ilmusid kuurordi ajalugu tutvustavad tahvlid, mis nüüdseks karjuvad uuendamise järele.

“Selle projekti raames oli mõte arendada taas kord kodumajutust. Mäletan, et veel 1960. aastatel üürisid Peterburi juudid siin tube, aga hiljem see hääbus. Nõukogude ajal, kui hakati propagandale rohkem raha eraldama, lõi riik loomeinimestele pansionaadid − eks nad sinna võib-olla kadusid?” arutles Uustal.

Üksikuid teadaolevaid näiteid selle kohta, et Toilas puhkamine on loomeinimesi inspireerinud, on ka hilisemast ajast. Ühena nimetas Uustal pealinna kunstnikku Tõnis Laanemaad, kes eelmisel kümnendil vaimustus Valaste männist.

“Laanemaa puhkas minu vastasmajas ja vedasin ta paekaldale vaatama kuulsat mändi, mida Viru Rand enda reklaamiks kasutas. Ta pildistas ja joonistas selle üles, aga kui ta mõne aja pärast taas Toilas viibis, oli mänd suurte sadudega kaldast alla kukkunud,” meenutas Uustal.

Kohtumisest Valaste männiga sai alguse põhjarannikut kujutavate suuremõõtmeliste tööde seeria. Hiljem tegi Laanemaa veel Toilast graafilise lehe.

Mis puudutab Uustali unistatud kodumajutust, siis näpuotsaga on seda Toila kanti tekkinud, aga päris käima tõmmata pole seda enam õnnestunud. “Võib-olla nõuded, mis tänapäeval majutuse pakkumisega kaasnevad, hirmutavad inimesed ära?” pakkus ta.