Presidendi auhinna vääriline kodu

17. august 2017 SIRLE SOMMER-KALDA
AASTAID SISSEELATUD KODU: Kui perekond Karp ostis 11 aasta eest maja, tuli see põhjalikult ümber ehitada ja peaaegu nullist õueala kujundada. Kaunis tulemus on toonud mitu auhinda.

AASTAID SISSEELATUD KODU: Kui perekond Karp ostis 11 aasta eest maja, tuli see põhjalikult ümber ehitada ja peaaegu nullist õueala kujundada. Kaunis tulemus on toonud mitu auhinda.

Hambaarst Lilian ja puiduettevõtja Margo Karp on endale ning oma kolmele lapsele loonud Iisaku alevi serva kauni kodu, ilma et nad oleksid selle orjaks muutunud. Orjuse vältimise võti on hästi läbimõeldud istutusalad ja lapsed, kes on maast madalast harjunud kodutöödes kampa lööma.

 

“Oleme siin elanud 11 aastat. Kui me selle koha ostsime, oli kõik kardinaalselt teistmoodi. Tuhaplokist voodrita maja nägi kole välja. Ka aias ei kasvanud peaaegu midagi,” meenutavad Lilian ja Margo trööstitut algust.

“Sellest saab asja!” 

Kui pere korterist minema ihkas ja maja otsima hakkas, vaadati kõiki teisi ümbruskonnas müügis olevaid kinnistuid, ainult mitte seda. “Aga minu isa tõi meid siia hoovi ja ütles: “See on ikka kõva maja, sellest saab asja!” Meie vaatasime hoopis teisi asju,” lisab Lilian. Selle peale löödigi müüjaga käed.

Et eelmised omanikud kütsid maja elektriradiaatoritega, ehitati korterimüügist saadud rahast esimese asjana küttesüsteem − puuküttekatel. Esimesel korrusel said radikad toeks kaminahju.

“Ehitasime jupikaupa, ise elasime kusagil nurgas. See oli õuduste tipp. Ümberringi kõik meie sõbrad − samas vanuses inimesed − võtsid suure laenu ja ostsid Tallinna lähedal “võtmed kätte” lahenduse. Maal ei tahtnud pangad selleks laenu anda. Iga kord mõtlesin, et tahaks ka puhtasse tuppa minna!” räägib Lilian.

Ostes oli maja ainus pesemisvõimalus keldrisse ehitatud saun, kus käidi, hommikumantel seljas ja kummikud jalas, 2aastase lapsega pesemas.

2aastane oli toona peretütar Johanna. Vanim poeg Joosep läks esimesse klassi ja pere pesamuna Kaarel sündis juba majja. Just lapsed olid põhjus, miks majaostuga kiirustati. “Arutasime, et mõttetu on raha korjata ja edasi lükata, sest lapsed peavad kodu saama, kui nad on veel väikesed. Sel juhul nad kasvavad selle külge,” usuvad vanemad.

Maja ülesvuntsimise kõrval tuli kujundada ka aed. See oli õigupoolest esimene asi, mis ette võeti.

“Kui tehingu ära tegime, ei saanud eelmised omanikud kohe välja kolida ja maja tühjaks teha. Nõustusime, et nad elavad veel kuu aega sees, aga palusime, kas me võime muru niita ja õues pihta hakata?” meenutab Lilian toonast kibelemist oma aeda luua.

Labidas peitu

Et pererahvas otsustas professionaalset haljastajat appi mitte kutsuda ja oma jõududega hakkama saada, on Lilian aja jooksul palju ringi teinud. Nii palju, et Margo ähvardas ühel hetkel juba labida ära peita.

“Naabrinaine on aiandusharidusega ja esimesel aastal läksime koos temaga Türi lillelaadale. Enne olin ühe aiaraamatu ilusti läbi lugenud ja umbes teadsin, mida ma sinna ostma lähen. Täpselt küll ei teadnud, kuhu ma selle panen. Alguses oligi nii, et istutasin lille või põõsa kusagile maha, aga talve jooksul tekkisid juba uued mõtted. Tundus, et see on täiesti vale koht, ja kaevasin jälle välja. Lõpuks mees ütles, et need asjad ei saa sul kunagi kasvama hakata, kui sa nad igal kevadel välja kaevad.”

Praeguseks on kodu juba nii sisse elatud, et istikud leiavad kergemini õige koha. Aga muudatused pole siiani päevakorrast maas. Näiteks on Lilian otsustanud, et roosid, mis on praegu teiste lillede ja põõsastega segamini istutatud, saavad nüüd oma peenra.

Ehkki istikud on korduvalt ühest kohast teise kolinud, pole aiakujunduse põhimõtted ajaga muutunud. Kõike dikteerib kultuuri-, spordi- ja reisilembese pere liikuv eluviis.

“Sõidame palju ringi ja käime sageli vanemate juures − sel suvel pole peaaegu kodus olnudki. Aed peab olema selline, et käid vähese hooldusega üle. Seetõttu olen istutusaladel rohkem mänginud põõsastega, mida ei pea nii palju hooldama. Tean, et pean aia kahe-kolme nädala tagant korra üle käima, aga pidevat kitkumist me ei saaks endale lubada. Sel juhul peaksime olema hästi kodused,” selgitab Lilian.

Lastele mõeldes

Teiseks lähtuti aia rajamisel sellest, et istutusalad jääksid rohkem servadesse. Sel juhul on niitmine lihtsam ning maja ümber rohkem avarust ja mänguruumi. “Tahtsime, et aias oleks kõike − nii lillepeenraid kui ka lastel võimalust palli mängida.”

Lastele on ehitatud kuuse alla onn ja 8aastane Kaarel hindab seda kõrgelt. Ehkki see riivab Liliani silma, on ta veendunud, et igal lapsel, eriti poisslapsel, peab oma onn olema.

“Ma tean, et see ei jää igaveseks, aga kui me selle püsti panime, siis iga kord töölt koju sõites häiris see mind: mis pagana küülikuputka see on?!” Et Liliani ilumeelt lepitada, on onn saanud kaunistuseks Iisaku seelikutriibud − nii meenutab see vähem loomapuuri.

Ja mis on vanemate lemmikkoht? Saun? Või sauna terrassile paigaldatud puutünn, mida soojal ajal kasutatakse külma- ja külmal ajal kuumaveevannina? Grillimaja? Või hoopis majaäärne terrass?

“Terve kodu on lemmikkoht,” kinnitab Lilian.

Margo sõnul on kõik sätitud nii, et oleks päikese liikumist arvestades iga kell mugav. Hommikul on mõnus terrassil kohvi rüübata, õhtul jälle grillimajas einestada, sest päevased päikesekiired on selle soojaks kütnud.

Unistus klaasverandast

“Minu kõige suurem unistus on veranda. Aga juurdeistutamine on alati küsimärgiga. Soov võib ju olla ja ma tean, kuhu veranda sobiks, aga siis peaksin jälle pool maja ära lammutama. Me ei ole selleks veel valmis,” tõdeb Lilian.

Samas on klaasveranda kasutusaeg oluliselt pikem kui terrassil. “Arvestades Eesti ilma − ühel hetkel lõõmab päike niimoodi pähe, et seal istuda ei saa, teisel hetkel on vihm või kõva tuul. Millal sa seal siis istud? Kui loen ajakirjast, kuidas keegi muudkui terrassil istub ja kõike teeb, siis mõtlen: millal?” arutleb Lilian.

Esialgu leevendab igatsust klaasveranda järele grillimaja, mida on ka juba ümber ehitatud − kui kasutamisel ilmnevad puudused, tuleb maksta kooliraha, pole parata.

“Algul olid küljed lahtised, aga siis olid tuulega istudes juuksed püsti. Panime nurga kinni. Seejärel loobusime katusealusest suitsuahjust, mis oli koos pliidiga sisse ehitatud ja väga ilus, aga kalad ei tulnud seal üldse maitsvad. Nüüd on grillimaja kõrval metallist suitsuahi ja kõik toimib,” räägib perenaine.

Sel kevadel vahetati välja grillimaja põrand, et see poleks ainult ilus, vaid ka praktiline. “Enne oli põrandaks terrassilaud, aga see üldse ei istunud ja asendasime selle kiviga. Meil on savimaa, koer ja inimesed käivad edasi-tagasi ning mina olen esteet. Natukene imelik oleks, kui ma hakkaks õues ka põrandat pesema,” põhjendab Lilian põrandavahetust.

Pererahvas suhtub ümbertegemistesse rahulikult, olgugi et kõike tehakse ise. “Ehitajaid on minimaalselt käinud, ainult abiks, kui ise ei jõua,” tõdeb Margo.

Palju privaatsust

Karpide majakrunt on 1800 ruutmeetrit, piirnedes ühest küljest naabriga. Kõrvalt on ostetud üks elamumaa- ja üks põllumaakrunt, millega on lisandunud 0,6 hektarit.

“Mitte et me inimeste vastased oleme,” kommenteerib pererahvas. Aga see annab privaatsuse ja avaruse. Ja kindluse, et keegi aia taha ei ehita.

Ühele ostetud kõrvalkrundile koliti tarbeaed ja laiendati seda. Nüüd on seal peale peenarde kaks kasvuhoonet. “Mees küsis, mis ma nendega teen. Ütlesin, et kui enam ei viitsi tomateid-kurke kasvatada, panen viinamarju täis,” ütleb Lilian.

Viinamarjad kasvavad kasvuhoones praegugi − mõlemad magusad sordid ja valmimisjärgus. “Tomatiga on sel aastal hästi nutune. Alguses olin täiesti masenduses, et tomat ei tulnud külgegi. Aga sellepärast on tore elada sellisel tänaval, mis ei ole noortelinnak − mul on vanemad naabrid, kes kogu aeg annavad head nõu.”

Kuigi paljud nende tuttavad on kasutanud nii aia- kui ka sisekujundaja abi, pole Lilianil ja Margol seda soovi tekkinud. Seetõttu on “selle õige” otsingud vahel päris pikad.

“Kui veel korteris elasime, siis tegime niimoodi magamistoa remonti, et Bauhofi müüjatel hakkas meist lõpuks kahju. Käisime iga päev ühte oranži värvi ostmas − müüja enam ei saanud aru, mida see naine tahab, kogu aeg oli toon vale. Viiendal korral juba pakkus soodustust,” naerab Lilian.

Majavärviga oli samamoodi, et katsetatud sai mitu varianti, ka rohelist. Lõpuks jäädi eestlasliku kollase juurde, aga valiti selle vähem levinud kahvatu toon, mille koodi on Karpidelt korduvalt küsitud. Välja praagitud värvijääkidega sai Margo töö juures mitu tuba värvitud. Hiljem ehitatud saunahoone tuli toon tugevam ja veel suuremaks elumajast eristumiseks lükati voodrilaud teistpidi seina.

Kõigi asi

Karpide kodu on loodud kõigi vajadusi silmas pidades ja selle korrashoid on samamoodi kõigi pereliikmete asi. Mehed on rohkem muruniitjad, naised kitkujad, aga kui vaja, siis kõik teevad kõike.

Lapsi on algusest peale harjutatud sellega, et tööd tehakse koos. Ja mitte ainult oma kodus, vaid ka Liliani vanematekodus Avinurme vallas Maetsma külas, kus ema on jäänud suurt talukohta üksi harima.

“Ta pole küll vana − 61aastane −, aga pärast isa surma on koormus väga suur. Kui meie läheme kambaga peale, siis on siuh ja valmis! Sellist asja muidugi pole, et täna korjame terve päeva marju ja homme rohime porgandipeenraid − nad saavad oma lasteelu ka elada. Aga kui lastel on oma plaanid, siis enne ikka küsitakse, kas on vaja aidata,” kirjeldab Lilian elukorraldust.

Tema sõnul ei tule suure majapidamise puhul teisiti kõne allagi, eriti kui mõlemad abikaasad on tööga hõivatud.

“Ka lapsed on tegelikult väga hõivatud, kõik käivad spordiringides ja muusikakoolis. Mõnikord on selline tunne, et küll oleks hea, kui oleks koduabiline. Aga teades ennast, ei tuleks sellest midagi välja − ma koristaksin enne toad ära. Mulle meeldib, kui kõik on puhas ja korras, aga elu ei pea jääma sellepärast elamata. Ma ei põe, kui muru sees kasvavad võililled või muru on niitmata,” kinnitab Lilian.