Kas eelistada emotsioone või loogilist mõtlemist?

17. august 2017 HRISTO NEILAND, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna Jõhvi osakonna esimees

Hristo Neiland.

Olid ajad, kui inimesed tahtsid leiba ja tsirkust. Usun, et tänapäevane kodanikuühiskonna mudel on selles edasi arenenud. Sellegipoolest kerkivad eri piirkondades enne valimisi fookusesse igipõlised vastasseisud ning kellel neid pole, püüab mõne uue endale ise luua.

Kuigi ka mina tean raamatutesse kirja pandud vanimaid trikke läbi ja lõhki, oleks mul tõeliselt häbi neid kasutada. Seega pole minu eesmärk Jõhvis  sotsiaaldemokraadina erakonna nimekirjas kandideerida kindlasti mitte kiusu kiskumine. Püüan pigem näidata, et valimisvõitluses emotsioonide mõjul edu saavutada on kasutu katse. Valla valitsemine ja poliitika peab loobuma emotsioonidele rõhumisest ning põhinema loogikal ja praktilisel mõtlemisel.

Möönan, et nii mõnigi etteheide meie erakonnale on tõsi. Jah, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) nimekirjas pääsesid Jõhvis eelmistel valimistel volikogusse inimesed, kes asusid seal tegutsema isiklike huvide ajel ning hülgasid silmapilkselt meie väärtused. Me ei ole seda unustanud ja just see on üks mõjuvaid põhjusi, miks tunnen, et sotsid ei tohi Jõhvis saba jalge vahele tõmmata, vaid peavad oma vead heastama. Siinkohal tuleb aga silmas pidada, et vahetpidamata süüdistada ühte juriidilist isikut indiviidide pettustes on ülekohtune, ning ma loodan siiralt, et ükski kõiki soovijaid oma nimekirja kutsuv volikogusse pürgiv seltskond sama reha otsa ei astu. Tark õpib ju ometigi teiste vigadest.

Teiseks tõukeks SDE nimekirjaga valimistele minna on arusaam, et erakonnaga sarnaseid väärtusi ja maailmavaadet jagavatel inimestel peab olema võimalus kandideerida neile sümpaatse erakonna nimekirjas. Iga erakonna esindaja tahab pääseda valitsusse, vastasel juhul ei saa nad oma poliitikat ellu viia, ning sama käib ka kohalike valimiste kohta.

Oleks häbematu heita kõrvale oma retoorika vaid seetõttu, et kellelegi tundub kandidaatide nimekiri liiga nõrk ning nad ruttavad selle pealt prognoosima lävendi mitte ületamist. Õunte pealt ennustamine on siinkohal liialt ebatäpne meetod. Meie kandidaadid soovivad seista Jõhvi hüvangu eest ning see on juba omaette väärtus, mida ei tohi alahinnata. Lihtne on ju vaid kõrvalt vaadata ning ilkuda tehtu või tegemata üle.

Kolmandaks andis mulle kindlust lihtne matemaatika ning liigseid riske mitte armastav loomus. Nimelt on enne oktoobrikuiseid valimisi sotsidele ette heidetud isekust, et miks nad ei koondu ühise löögirusikana mõnda valimisliitu, mis garanteeriks Jõhvile hea valitsemise. Nii lihtne see aga ei ole. Keegi meist ei oska tulevikku ennustada, küll aga saab analüüsida minevikku ning sellest järeldused teha.

Säärast mudelit on püütud varem kasutada näiteks Kohtla-Järvel, kus enne valimisi läks tuliseks võitluseks kahe nimekirja vahel ning paratamatult pidi üks nendest kaotama. Ma ei soovi, et Jõhvis sama olukord korduks. Kelle poolt peaksid hääletama siis inimesed, kes näevad, et pada sõimab katelt? Pealegi ei ole kindlates valimisliitudes kandideerimine kõikidele meie nimekirjas olevatele inimestele meelt mööda.

Toon need kaks valikut välja hüpoteetiliste numbritena. Oletame näiteks, et meie nimekirjas kandideerib 18 inimest ja valimisliidus 24, kokku siis 42 head inimest, kes soovivad Jõhvi elu arendada. Nimekirjade ühinemisel loobub aga osa inimesi kandideerimast või otsib muid alternatiive ning valimisliidu nimekiri kasvab küll 24-lt 30-le, kuid 12 entusiastlikku vallakodanikku jääks valimistest kõrvale. Numbrid räägivad enda eest.

Püüdsin selgitada oma suhtumist Jõhvi valimiseelsesse möllu ja kutsun üles inimesi loobuma meie valla keskkonda mürgitavast vastandumisest. Oma artiklites võiks keskenduda rohkem sisule, mitte valimistele kui eesmärgile iseenesest. Olen iga soovijaga nõus diskuteerima teemal, kuidas suurendada vallaelanike ühtekuuluvustunnet. Pakun välja, et üks vahend võiks olla näiteks kaasav eelarve, mis annab soovijaile võimaluse reaalselt oma elukeskkonda panustada.