Toilas aeti ülemaailmset eesti asja

9. august 2017 SIRLE SOMMER-KALDA
Et eesti kultuuriseltside suvekool toimus Toilas, täpsemalt sadamakõrtsis, tutvustati osalejatele ka kohalikku seltsielu. Ajaloolane Ott Sandrak kõneles Toilast kui Ida-Viru põhjaranniku kultuuri- ja vaimukantsist ning viis Oru pargis läbi ekskursiooni.

Et eesti kultuuriseltside suvekool toimus Toilas, täpsemalt sadamakõrtsis, tutvustati osalejatele ka kohalikku seltsielu. Ajaloolane Ott Sandrak kõneles Toilast kui Ida-Viru põhjaranniku kultuuri- ja vaimukantsist ning viis Oru pargis läbi ekskursiooni.

Eesti kultuuriseltside suvekool tõi teiste seas Toilasse Iivi Zajedova, Lehti Merilo ja Mare Litnevskaja. Kolm kanget naist, kes on elanud aastakümneid piiri taga − vastavalt Tšehhis, Ameerikas ja Ukrainas −, ent kellele eestlaseks olemine on südameasi.

 

Tšehhi-Eesti klubi vedaja Iivi Zajedova elab Prahas 1980. aastast. Vanemuise ja Estonia teatris baleriinina töötanud Iivi sattus võõrsile tšehhiga abielludes. Uuel kodumaal tegi ta tööalase kannapöörde, omandades doktorikraadi poliitiliste teaduste alal, ent pere- ja tööelu kõrvalt on ta jäänud väsimatuks eesti asja ajajaks.

Eesti pisik Narvast

“Eestlased, kes on ära läinud, hakkavad mingi aja jooksul tunnetama identiteediküsimust. Esimesed paar aastat ei märgata seda, aga siis tahetakse seltsi luua ja eesti keeles rääkida.”

Esmalt astus Iivi Läänemere liitu, mille lõi tšehh Vladimir Macura, kes õppis ära eesti keele. “Olin seal ainsa eestlasena väga austatud liige. Hiljem hakkas eestlasi Prahasse juurde tulema,” meenutab Iivi. Tšehhi-Eesti klubi tegutseb 1991. aastast ja sinna kuulub palju estofiile, kes räägivad puhast eesti keelt. Eestlasi on Prahas kahekümne ringis.

Iivi sõnul teenib klubi kaht eesmärki. Ühelt poolt annab see võimaluse eestlastel ja Eesti sõpradel koos käia. Teisalt on see hääletoru Eesti kultuuri, siin toimuvate sündmuste, aga ka ajaloo tutvustamisel.

“Tšehhid on koolis õppinud, et olime Nõukogude Liidus vabatahtlikult. Seetõttu peab neile rääkima, et meid okupeeriti, sest vale ajaloomõistmine on inimestel ikka sees.”

Praegu, mil Eesti on Euroopa Liidu eesistujamaa, on lihtne pildile saada. “Eesti on praegu nii populaarne. Teen praegu nelja näitust poole aastaga − õudne rabamine käib. Tšehhid peavad väga lugu Eesti targa majanduse ajamisest ja väga paljud on tulnud meie e-riiki tudeerima,” räägib Iivi, kes õpetab Karli ülikoolis Balti riikide koostööd.

Miks Eesti Iivile siiani nii palju korda läheb?

“Ma olen Narvast pärit ja alati olnud vähemus. Teiseks olid mõlemad vanemad kultuuritegelased. Ema Astrid Randla asutas 1957. aastal Narva Kreenholmi laulukoori, mis hiljem nimetati Tiinaks ja mis on siiani tegev. Ema oli ka lauluõpetaja Narva eesti keskkoolis. Isa Peet Randla suunati Narva muusikakooli akordioniõpetajaks ning ta oli muusikasaatja Narva kultuurimaja tantsuringides,” selgitab Iivi, miks talle Eesti pisik nii tugevasti sisse on jäänud.

Tšehhis elava eestlase arvates peaksid ka praegused vanemad oma lapsi Eesti pisikuga nakatama.

“Oleme lasknud oma lastel vaadata globaalset kultuuri, aga võib-olla peaks rohkem pingutama, et haarata lapsi enda kultuuriga. Tegime Prahas algust eesti keele õppega ja sealt tekkis mõte, et võiks teha rahvatantsurühma, aga kahjuks pole uued eestlased kokkuminejad. Probleem on, et neid pole kodus pandud tantsima ja laulma. Eesti asja ajamine on neil jäänud natukene tagaplaanile, aga seda peab ajama lõpmata,” usub Iivi, kes on uurinud rahvatantsu levikut väliseestlaste hulgas ja loodab ka Prahas vähemalt kaheksa tantsuhuvilist eestlast kokku saada.

Tulehoidja Ameerikas

Kui Tšehhis on rahvatantsurühm alles loomisel, siis USAs Portlandis tegutseb see 1950. aastast. Tulehoidjate rühma asutas 88aastane Narvast pärit Lehti Merilo, kelle tütar Liina võttis juhendamise 1985. aastal üle.

“Tulin suvekooli, sest tahan saada nõu ja abi, kuidas eestlust hoida,” ütleb Eestis suvitav Lehti.

Tegelikult võiks krapsakas vanaproua ise teistele nõu jagada, sest on kasvatanud USA läänerannikul eestlasteks nii oma kolm lihast kui ka adopteeritud last. Ka lapselapsed räägivad ja kirjutavad eesti keeles. “Meie peres on neli põlve ja kõige väiksem − kaheaastane − räägib ka juba eesti keelt. Ja laulab “Uhti, uhti uhkesti!” Ja on juba oodatud tantsupõrandale. Sest Portlandis on reegel: kui laps saab kaheaastaseks, siis kohe tantsima.”

“Rahvatants on üks siduvam eestluse hoidja,” usub Lehti.

“Meie kodus oli pidevalt jutt: kas täna on rahvatantsupäev? Kolmapäevad, neljapäevad ja reeded ei lugenud midagi. Kui väiksest peale tantsida, siis see pole sundimine, vaid lõbu. Nüüd on mõned kaheaastaselt alustanud tantsijad juba 64aastased ja ikka ei lähe põrandalt ära. Rahvatants hoiab meid koos ja tutvustab eestlust. Oleme uhked, et oleme eestlased, ja tutvustame ümbruskonnas eesti kultuuri. Meie rahvatantsurühm esineb koolides, klubides, maakonna pidustustel ja festivalidel. Portlandi eesti seltsis on üle saja liikme, aga lärmi teeme tuhande eest,” kinnitab Lehti.

Et võõrsil elavatel eestlastel rohkem väge oleks, on Lehti sõnul vaja Eestimaa abi.

“Välis-Eesti keskused vajavad kokkutõmbamist Eestimaaga. Peame jagama mõtteid ja muresid, eriti eestluse säilitamise teemal. Meil oleks vaja ühte korraldavat toimkonda või organisatsiooni, kel oleks ühendus kõikide eestluse alalhoidjatega üle maailma. Oleks vaja, et üks Kodu-Eesti laulude või tantsude õpetaja tuleks kord aastas meie tantsutruppe turgutama ja uusi tantse õpetama. Oleme väga tänulikud nendele õpetajatele, kes on käinud.”

Lehti kaotas Eestimaa pinna jalge alt 15aastasena sõjakeerises, ent on sünnimaad kõik võõrsil elatud aastad südames hoidnud. “Kuulen tihti vanemaid ütlemas, et välismaal elades ei saa lastele eesti keelt õpetada. Kui on südameasi, siis saab! Kui eestlaseks olemine on uhkuseasi, on seda võimatu ära kaotada.”

Kaks kodu 

Ukraina eesti seltsi esinaine Mare Litnevskaja sattus välismaale 1977. aastal, järgnedes armastusele. “Mul pole sellist tunnet, nagu oleksin kodunt jäädavalt ära läinud. Kodu on kodu, ja seal (Kiievis) on ka meie kodu.”

Mare mõlemad lapsed on kohapeal õppinud ukrainakeelses koolis, ehkki tollal peeti selle eelistamist venekeelsele kummaliseks, kui mitte hullumeelseks valikuks. Ja mõlemad on lõpetanud Eestis ülikooli ning jäänud siia ankrusse.

Mare ise rassib suviti Tallinna lähedal asuvas maakodus. Ukrainas olles saab ta eesti keeles suhelda Kiievi Eesti saatkonnas töötades ja eesti seltsi vedades.

1994. aastal asutatud Ukraina eesti seltsil on haruseltsid üle riigi: Kiievis, Harkivis, Lvivis ja Odessas.

“Krimm langes ära 2014. aastast, kui seal algas anneksioon ja Krimmi eesti kultuuriselts pidi end ümber registreerima Venemaa seaduste järgi. Nii et praegu kannab see nime Eesti kultuuriautonoomia Krimmis. Meie sinna enam sõita ei saa. Kui taotleksin Eesti kodanikuna Krimmi sõiduks Vene viisat, siis tunnistaksin anneksiooni õigsust. Teiseks − kui Krimmi inimesed saavad kergesti Ukrainasse sõita, siis vastupidi on raske. Kohe vaadatakse, et spioon, kes tuleb õõnestustööd tegema,” selgitab Mare.

Igal regioonil on oma spetsiifika, millele seltsitegevuses rohkem tähelepanu pööratakse. Näiteks Harkivi eestlased tuhnivad arhiivides, et ajada eestluse jälgi alates tsaariajast. Seal pole eesti külasid, aga on tegutsenud mitmed Eesti kultuuriinimesed. Teiste seas Eesti pedagoog Jaan Räppo, kes on Ukraina nüüdisaegse koolisüsteemi rajaja. Talle on paigaldatud Harkivi pedagoogikaülikooli seinale mälestustahvel.

Kõige aktiivsemalt tegutseb Kiievi selts. “Ilmselt seetõttu, et oleme keskuses. Tähistame kõiki Eesti ja Ukraina tähtpäevi, sest meie seas on põhiliselt segapered ning üritustel käivad mõlemad abikaasad. Tihti on mees eestlane ja naine ukrainlane või armeenlane, kusjuures naine on aktiivsem, kui mees ongi,” naerab Mare. “Eesti kultuur ja traditsioonid säilivad kohalike eestlaste seas ainult siis, kui olla koos ning teha midagi. Kas või korraldada keelekursusi,” lisab ta.

Viimase loenduse järgi elab Ukrainas 1868 eestlast. Ukraina eesti seltsis on registreeritud hingelisi 600 ringis. “Neist kaks kolmandikku on Krimmi eestlased, kes on eraldunud ja peavad nüüd ise üritusi organiseerima,” täpsustab Mare.

Pikka aega Eestist eemal viibinuna on eestlanna täheldanud, et ei ole halba või head rahvust, on halb või hea inimene.

“Ukraina on eestlasi väga hästi vastu võtnud, sest eestlased pole kunagi võidelnud võõra maa pärast, ainult oma maa pärast. Me pole kunagi kellelegi kallale tunginud ja seetõttu suhtutakse Ukrainas eestlastesse väga hästi,” tunneb Mare end hästi mõlemal kodumaal.