Piim ja liha on aastaga tuntavalt kallinenud

9. august 2017 KÜLLI KRIIS
Ingli talu laudas ei vähendatud karja ka kõige madalama piimahinna aegadel.

Ingli talu laudas ei vähendatud karja ka kõige madalama piimahinna aegadel.

Piima- ja lihatootjad saavad üle mitme aasta oma toodangu eest taas väärilisemat tasu, mis võimaldab neil majandamist jätkata; tarbijal tuleb leppida tõsiasjaga, et kriisiaastatel poodides langenud hinnad seetõttu taas kerkivad.  

 

“Piima ja piimatoodete hinnatõusu põhjus pole ju mingi saladus − toorme hind on tõusnud. Peaksime rõõmustama, et põllumees saab oma toodetud piima eest väärilisemat tasu,” ütles ASi Farmi Piimatööstus turundusjuht Ruta Kallaspoolik.

Hinnatõus on tema sõnul globaalne, mitte lokaalne: “Me ei tegutse turul ju üksinda, nõudlus piimatoodete järele on kogu maailmas kasvanud ja loomulikult mõjutab see hindu.”

“Seda ei tasu võtta kui hinnatõusu, vaid kui hinna taastumist. Mitte küll veel kriisieelsele tasemele, aga vähemalt sinnapoole,” ütles Savala ja Revino farmis piimakarja kasvatav Mihkel Olt.

Piimatootjad hingavad kergemalt

Piimatootmise kuldajal maksti tootjatele piimakilost koguni 40 senti.

Kõige hullem aeg oli eelmine suvi, kui kilohind püsis 20 sendi ringis, mõnel pool kukkus isegi 18 sendini.

Sügisel hakkas hind pisitasa kerkima ning nüüd makstakse kilo eest jälle 30 senti ja pisut rohkemgi.

“Praegu ei saa enam väga nuriseda, juba julgeme jälle investeeringutele mõelda,” ütles Ingli talus moodsat robotlauta majandav Kunnar Kuusmik.

Sellesama lauda laenu tasumisega sai ta ka kõige kitsamal ajal hakkama, säästis, kus vähegi võimalik, aga karja ei vähendanud.

“Suurtes karjades oli võib-olla vähendamisel mõtet, aga minu väikse karjaga oleks sellest ainult tulu veel vähemaks jäänud,” nentis ta.

Mihkel Olt vähendas küll: saatis kolmandiku Savala ja kümnendiku Revino lauda loomadest − kokku kahesaja looma kanti − lihakombinaati.

“Karja suurendama praegu kindlasti ei hakka, hoiame kriisijärgset taset. Kaks ja pool aastat tootsime miinust − kriisi ajal oli tonni hind 50 − 60 eurot alla omahinna, nüüd peaks sama pikk periood olema sama palju üle omahinna. Aga praegu oleme tonni kohta ainult 10 − 20 euroga plussis, järelikult läheb taastumiseks hulga rohkem aega. Aga oluline on see, et oleme lõpuks plussis, oleme kriisist väljumas,” rääkis ta.

Tooraine ja tööjõukulud

“Me mäletame väga hästi hinnatõuse, aga me ei taha mäletada hinnalangusi,” muigas Eesti toiduainetööstuse liidu juht Sirje Potisepp. “Enne kriisi maksis kilo viilutatud juustu − sellist keskmise hinnatasemega juustu − 10 eurot, mis on täiesti õiglane hind. Kriisi ajal oli hind neli eurot ja alla sellegi, nüüd on juba ligemale kuus eurot.”

Temagi ütleb, et tegemist on hindade taastumisega ning sellel on kaks põhipõhjust. Kõigepealt tooraine päris suur hinnatõus − seda nii piima kui ka liha puhul (sealihakilo maksis vahepeal alla kolme euro) −, teiseks pidev tööjõukulude kasv.

“Töötlevas tööstuses on tööjõukulud kasvanud keskmiselt 7,5% aastas, toiduainetööstuses pisut vähem − alla 7%. See on tingitud meie tööjõupuudusest − kes rohkem maksab, saab töötaja endale.”

Sealiha hinnal on veel üks mõjutaja − sigade Aafrika katk, mille tulemusena sealiha lihtsalt ei jätku.

“Eesti ei ole üksi ja omaette, me oleme seotud suure maailmaga ning väikeriigina oleme väga haavatavad,” tõdes ta.

Ennustada ei julge keegi

“Me ei näe märke, et tooraine hinnad võiksid langeda, pigem võivad need tõusta,” ütles Sirje Potisepp, et Euroopa ja maailmaturul nõudlust piima- ja lihatoodete järele on. “Palju oleneb ka sellest, millised tulevad teraviljasaagid. Mõjutajaid on mitmeid ja mõndagi neist pole võimalikki ette aimata.”

Näiteks tõi ta munatootmise: “2015. aastal tabas Ameerikat suur linnugripipuhang, palju kanu hävitati ja mune hakati Euroopa Liidust sisse ostma. Euroopas suurendati toodangut, aga Ameerika enda tootmine taastus umbes poolteise aastaga ja Euroopas tekkis ülejääk, mida pressiti väga odava hinna eest kaubanduskettidele. Nii et kui te ostate õnneliku kana mune, siis vaadake, kas see õnnelik kana on ka õnnelikult Eestis elanud.”

Mihkel Olt loodab, et sügiseks võiks piimatonni hind 320 − 330 euroni küündida.

“See ei tähenda, et põllumehel siis lihtne oleks, aga sellega saaks elada,” ütles ta.

“Loodame, et jääb vähemalt praegusele tasemele,” ei söanda Kunnar Kuusmik esialgu rohkemaga arvestada.

Sirje Potisepp ütles, et palju järsem hinnatõus ootab ees tuleval aastal, kui rakenduvad uued aktsiisid.

“Valitsuse valusad otsused löövad kõige valusamalt kõige nõrgemaid. Selle valitsuse otsused, kes kogu aeg rõhutab, kui väga ta inimeste eest seisab. Sellist poliitilist populismi ei ole mina enne veel näinud.”