“Meil ei ole seal suurt kedagi”

9. august 2017 ERIK GAMZEJEV, peatoimetaja

Erik Gamzejev.

Hämmastav, kuivõrd kõvasti on parlamendierakonnad paljudes kohtades jännis oma nimekirjade kokkusaamisega kohalikeks valimisteks.

Ülesanne peaks olema justkui lihtsam kui kunagi varem. Linnu ja valdu, kus tuleb valimislahingusse minna, on mitu korda vähem kui eelnevatel kordadel. Nimekirju, kandidaate, programme ja kampaaniaid on vaja vaid 83 omavalitsuses. Olgu pisiparteidega, kuidas on, aga kuue riigikogus esindatud ja maksumaksjate leival oleva erakonna jaoks ei tohiks selles midagi üle jõu käivat olla.

Ometigi on osa parlamendierakondi paljudes linnades ja valdades valge rätiku ringi visanud veel enne avaraundi gongi kõlamist. Näiteks Eesti ühes suuremas linnas Narvas osaleb oma lipu all valimistel kaks, heal juhul kolm parlamendierakonda. Seejuures kõlavad muigama panevalt põhjendused, et sel viisil toetatakse demokraatiat, omavalitsuste sõltumatust ja mida iganes veel. Sellise tühisõnalisuse asemel võiks otsekoheselt tunnistada aastate jooksul tegemata tööd. Ei ole püütudki tõsiselt leida oma vaadetele toetajaid, uusi liikmeid ega ehitada üles kohalikku rakukest. “Meil ei ole ausalt öeldes seal suurt kedagi, kellega valimistele minna. Varem mõned aktivistid olid, aga kes läks Soome, kes elab rohkem Tallinnas,” tunnistab nukralt omavahelises vestluses mõne erakonna piirkonna juhirolli vedav inimene, kellelt erakonna peastaap nõuab aru, kus nimekiri on.

Kui parteilased räägivad riigikogu kõnetoolist suuri sõnu kogu riigi ühtlase arengu tähtsusest, siis võiks hakatuseks näidata eeskuju oma erakonna arendamisega üle riigi. Kui isegi sellega hakkama ei saa, mida siis veel terve riigi puhul loota? See on vastutustundetu minnalaskmine poliitilise kultuuri edendamisel.

Leige huvi erakondade nimekirjades kandideerimise vastu peegeldab tõsiasja, et poliitiline raskuskese on kaldunud viimase nelja aastaga veelgi rohkem Tallinna poole. Vahele on tekkimas sama lai kuristik nagu Eesti jalgpalli meistriliiga praegune punktiseis nelja pealinna ja kõigi ülejäänud klubide vahel.

Oleks hoolimist kohalikest asjadest rohkem, küllap leiduks rohkem ka neid inimesi, kes tahaksid erakonda aktiivselt panustada oma aega, energiat ja head nime. Tegelikult ei ole eriliseks hõiskamiseks põhjust isegi nendel erakondadel, kes on suutnud oma lipule mõnes linnas või vallas sügavad juured alla kasvatada. Näiteks Keskerakond on küll Ida-Virumaal kõikidest teistest kõvasti populaarsem, kuid see ei tähenda vilgast elu ja mõttevahetust parteikoosolekutel. Pigem on põhiküsimus selles, kas kvoorum tuleb kokku, et möödapääsmatud hääletused tehtud saaksid.

Eelmisel nädalal tutvustas Keskerakonna Jõhvi osakond oma valimisprogrammi, vallavanemakandidaati ja volikogu esimeest. Kohal oli ka peaministrist  erakonna esimees, aga saalis vaevu paarkümmend erakonnaliiget. Jüri Ratas rõhutas, et tähtsad pole mitte plakatid tänavatel, vaid innustas minema erakonnakaaslasi tänavatele, kodude ja kaupluste ustele Keskerakonna sõnumit levitama. Samal ajal on pealinnas plakatid üleval ja telereklaamid käivitatud.

Keskerakonna asutajaliige Kaarel Pürg kirjutas hiljuti Põhjarannikus, et valimistevahelisel ajal ei huvita partei peakontorit sugugi, kuidas kohapeal hakkama saadakse. See on ka peamine põhjus, miks staažikas keskerakondlane valimistel esimest korda valimisliidus kandideerib. Keskerakondlane Eduard East, kes jõudnud viimase nelja aasta jooksul olla nii Narva linnapea kui ka Jõhvi vallavanem, läheb omakorda teise valimisliitu. Keskerakonna päästekomandot Ida-Viru maakonnakeskuses tuli sellises olukorras tuua juhtima riigikogu liige Martin Repinski, kelle CVs ka mõned nädalad maaeluministri staaži.

Olukorras, kus on tunda, et erakonnad kohalikest asjadest peale valimistulemuse ei hooli, püüavadki kohalikud ärksamad inimesed seljad kokku panna ja valimisliitudesse koonduda. See on osaliselt protest, aga samas ka katse ühendada jõud, et üheskoos oma kodukandi jaoks midagi korda saata. Või ka ära hoida suuremaid lollusi, mida mõni võimuhullude seltskond võiks korda saata. Eks ikka satub valimisliitudesse ka eelkõige omakasu sihtivaid inimesi − kes noolib omavalitsuselt tellimusi või loodab kergemalt saada mingeid lubasid või siis munitsipaalset ametikohta endale või hõimlasele. Aga selliste eesmärkidega inimesi on kindlasti ka parteinimekirjades kandideerijate seas.

Küll aga ei tohiks riigis praegu või hiljem võimul olevad erakonnad kavandada kättemaksu nendele omavalitsustele, kus kohalikud liidrid ei nõustunud nende parteinimekirjadesse tulema. Kui riigi tulevasi investeeringuid hakataks jaotama põhimõttel, kus on omad võimul ja kus mitte, siis oleks tegu ehtsa poliitilise tagakiusamisega terve omavalitsuse ulatuses. Pigem võiksid erakonnad teha neist kohalikest valimistest tõsised järeldused ja mõelda, et neil nelja aasta pärast oleks seal kedagi, kellega valimistele minna.