Tõrjutud ja taasnõutud koolijuht

7. august 2017 ERIK GAMZEJEV
Liina Mihkelson ütleb, et julges Jõhvi põhikooli ette uuesti naasta, kuna tundis, et tal on koolipere toetus.

Liina Mihkelson ütleb, et julges Jõhvi põhikooli ette uuesti naasta, kuna tundis, et tal on koolipere toetus.

Liina Mihkelson, kelle eelmine vallavalitsus 24. mail Jõhvi põhikooli direktori ametist päevapealt minema kihutas, on uue vallavalitsuse poolt ametisse ennistatud ja asub kõikide eelduste kohaselt esmaspäevast taas kooli juhtima. 

 

Teie abikaasa Olev rääkis mõni aeg tagasi, et peaks Teet Enokile [eelmine Jõhvi vallavolikogu esimees, kelle eestvõtmisel Liina Mihkelson Jõhvi põhikooli direktori ametist päevapealt vallandati] pudeli välja tegema, kuna nüüd on naisel kodu jaoks palju rohkem aega. Kas Enok sai pudeli?

Olev tegi jah sellist nalja, aga Enokile ta midagi ei viinud. Aga tõesti, tööd on koolis nii palju olnud, et mul pole olnud viimastel aastatel võimalik kogu puhkust ära kasutada. Nüüd sattus vallandamine selles mõttes heale ajale, et sai oma aias palju edasi lükkunud töid ära teha.

Teil on kodus väiksed lapsed. Kuidas olete jaganud ennast koolijuhi pingelise töö ja kodu vahel?

Ega see lihtne ole. Eesti põhikooli läksin tööle ju siis, kui mu tütar oli alles pooleaastane. Tookord tuli pakkumine õppealajuhatajaks minna. Siis olingi valiku ees, kas minna väikse lapse kõrvalt või lasta see võimalus mööda. Kuna oma pere ja ka vanavanemad olid toeks, siis otsustasin minna.

Kuid jah, tööpäevad kipuvad ikka sageli pikaks minema, paljud koosolekud toimuvad õhtuti. Need on toimunud ikka pere arvelt.

Miks te tahate koolidirektor olla?

Elus on nii läinud. Esmalt läksin Jõhvi vene kooli õpetajaks. Seal kasvasin õppealajuhatajaks. Võib-olla selle töö käigus tuli ka oskus ning kogemus teha otsuseid ja otsida kompromisse. Jõhvi põhikooli direktoriks kutsuti kandideerima, võib-olla ise ma polekski läinud. Ma olin oma õppealajuhataja tööga ka täitsa rahul.

Kes kutsus?

Vallavalitsuses oli tollal vallavanema kohusetäitja Vello Juhkov. Minu üks tingimus oli, et ma kandideerin, kui vallajuhid mind hiljem toetavad. Seda tööd on tegelikult võimatu teha, kui puudub vallavalitsuse toetus. Kui eelmine võimuvahetus toimus, siis läkski vastupidi.

Millal te tundsite, et Jõhvi uutel vallajuhtidel on midagi teie vastu?

Alguses oli kõik justkui hästi. Vallavanem Eduard East käis kohal, tutvus ja pakkus abi. Aga mingil hetkel hakkasid hoolekogu koosolekutel kõlama valla esindajatelt kummalised etteheited, siis hakati arengukava kinnitamisega venitama. Psühholoogiliselt oli kõige raskem selline pikk praadimine ja teadmatuse periood, mida nad siis tahavad.

Mida toimunust õppisite?

Eks iga asi, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Sellised rasked hetked elus näitavad ära, kes on tõelised sõbrad. Palju on nii-öelda sõpru, kes seejärel sinust enam väljagi ei tee. Samas on varasemaid teretuttavaid, kes tulevad nüüd kallistama ning edu ja jõudu soovima.

Kuidas elasite üle selle aja, kus nii negatiivsete kui ka positiivsete emotsioonide tulv läbisegi peale vajub?

Mu viimaseks jäänud tööpäeval oli nuttu palju, aga need pisarad tulid ikka positiivsest. Toodi lilli, tuldi lohutama. Ma ei mäleta, et oleksin kurvastusest nutnud. Olen püüdnud alati jääda tugevaks ja optimistlikuks. Aga ega ma ikka suutnud lõpuni kangeks naiseks jääda. Kui ikka õpilased tulid Jaan Tätte lauluga, siis kuidas sa suudad emotsioone vaos hoida…

Lõpukellale ma poleks ise läinud − tundsin, et pole jõudu. Aga kuna õpilased kutsusid, siis neid austades ikka läksin ja sain neid tänada. Siis nad tõusid püsti ja tänasid… Vaat sellised hetked aitavad elus edasi minna.

Sellepärast on mul julgust nüüd kooli tagasi minna. Kui ma oleksin sealt lahkunud mingi skandaali või pahandusega, siis poleks sel mõtet. Aga see päevapealt vallandamine oli muidugi valus: selline tunne, nagu oleksin tabatud otse mõnelt kuriteolt − kooli raha varastanud või kellelegi haiget teinud.

Et ära minnes endas optimismi säilitada, loetlesin peas kõiki neid raskusi, mis koolidirektori tööga kaasnevad, ja mõtlesin, et nüüd ma ju vabanen neist. Püüdsin juhtida mõtteid sellele, et kui üks uks sulgub, siis avaneb mõni teine.

Te olete isepäisust näidanud ju varemgi. 2006. aastal, kui tollane vallavolikogu esimees Vallo Reimaa heitis vene gümnaasiumile ette kehva tööd, tuues esile, et osa Jõhvi vanemaid eelistab lapsi panna Kohtla-Järve koolidesse, siis asusite õppealajuhatajana avalikult oma kooli kaitsele ega peljanud sugugi osutada hoopis Reimaa enda juhitud tollase Jõhvi gümnaasiumi nõrkadele kohtadele.

Eks ma omasid kaitsen alati. Ma ei varjagi ju, et olen Skorpion ja ütlen välja, mis ma arvan. Ka selle põhikooli arengukava puhul, mille koostamise osas vallajuhtidega nüüd erimeelsused tekkisid, jäin ma ikkagi endale kindlaks. Olin käinud arengukava koostamise koolitustel ja järginud asjakohaseid materjale. Ma ei pidanud õigeks minna kaasa kellegi subjektiivse arvamusega, kuidas tema meelest peaks olema.

Kool on küllaltki keeruline organism. Direktor peab hoidma head mikrokliimat, samal ajal on vaja seista tasemel õppetöö eest ja hoida korras majanduspool. Kuidas te olete endale rõhud paika pannud, et kokkuvõttes oleks tegu hea kooliga?

Kõige tähtsam on, et selja taga oleks kindel meeskond − siis on poole lihtsam. Kui energia kuluks omavahelisele nagistamisele, siis oleks väga raske. Kõige pingelisem on töö inimestega, keerulised vestlused näiteks mõningate lastevanematega, kellel on kooli suhtes väga erisugused ootused ja mõistmised. Mõni lapsevanem saab lapsega seotud probleemist aru ja see saab ka tihtipeale lahendatud. Aga kui lapsevanem ei adu seda ja tal tekib vastuseis, siis muutub ka lapse aitamine keerulisemaks.

Konflikte tekib koolides paratamatult. Tuleb olla diplomaat, aga tuleb arvestada ka sellega, et kui püüad olla õiglane, siis ei saa alati olla hea. Püüan selliste olukordade lahendamisel jõuda selleni, mis on mõistlik ja õiglane.

Teie oma klassijuhataja Kohtla-Järve Järve gümnaasiumist Urve Kilk kirjutas mõned aastad tagasi Põhjarannikus, et paljud Ida-Viru eesti koolides töötavad õpetajad teevad topelttööd, kuna eriti nooremates klassides tuleb eesti laste kõrval õpetada ka vene peredest pärit lapsi, kelle eesti keele oskus pole veel sugugi hea. On see nii ka Jõhvi põhikoolis?

Osaliselt on, aga meie Jõhvi koolis ei ole selliste laste osakaal nii suur kui Järve gümnaasiumis. Püüame siiski lastevanematega koos arutada, kas neil on mõistlik panna laps esimesest klassist eesti kooli või mitte. Kui vanemad ise eesti keelt peaaegu üldse ei oska, siis on selge, et õppima asudes lapsed kodu poolt juhendamisel peaaegu mingit tuge ei saa.

Olete erialalt eesti keele õpetaja vene koolis ja mitmeid aastaid Jõhvi vene gümnaasiumis vene lastele eesti keele tunde andnud. Üheksa aastat peaks olema piisav aeg eesti keele äraõppimiseks, aga miks ikkagi arvestatav osa noori põhikoolis riigikeelt selgeks ei saa?

Oma õpetajakogemuse põhjal tean, et kui lapsed ise ja nende vanemad said aru, et eesti keelt on vaja, siis nad selle selgeks ka said. Mu oma klassis, mida ma enne õppealajuhatajaks saamist juhatasin, olid lapsed, kes olid esimesest klassist peale suurema koormusega eesti keelt õppinud. Nendel polnud mingit probleemi − täiesti vabalt suhtlesid. Aga koolis oli ka lapsi, kellel oli kodus suhtumine, et milleks seda eesti keelt ikka vaja on − lõpetan kooli ära ja lähen nagunii välismaale.

Milliseks te tahaksite Jõhvi põhikooli lähiaastatel muuta?

Ma arvan, et Jõhvi põhikoolil läheb päris hästi. Põhikool on küllaltki konservatiivsetes raamides − tundide arv on täpselt määratletud, valikainetega saab mängida ehk ühe-kahe tunni ulatuses.

Meil oli plaan viia näiteks arvutiõpetust juba ka kolmandasse klassi. Kui me seda viiendas klassis teeksime, siis võivad lapsed ise juba õpetajast tavakasutuse osas targemad olla. Tähtis on kujundada arvuti kasutamise elementaarset kirjaoskust, kuidas tohutute võimaluste seast leida üles seda, mida oma õppetöös paremini kasutada.

Püüame rohkem teha selleks, et lastel oleks mõnus koolis olla ka pärast tunde, kui selline vajadus peaks olema. Kuna spordihoone on kõrval, siis enne trennide algust saaks oodata koolis ja teha samal ajal kodutöid.

Põhikooli ja mõned aastad tagasi tegevust alustanud gümnaasiumi suhted on olnud eelmise direktori Tarmo Valgepea ajal pehmelt öeldes karused.  Milliseks see koostöö võiks kujuneda nüüd, kui tema on ametist läinud?

Kahjuks läksid need suhted kohe alguses kehvaks. See on minu subjektiivne arvamus, mida on toetanud ka osa meie õpetajaid, aga need suhted on olnud nagu Suure ja Väikse Peetri loos. Meil tekkis selline tunne, et oleme kohustatud gümnaasiumile hästi palju vastu tulema ja teda aitama, aga kui me nende poolt midagi oleme soovinud, siis on tulnud kohe vastuseis. Ega me muud seejuures tahtnudki kui võimalust vahel samu õpetajaid kasutada.

Parema läbisaamise korral saaks paljusid asju koos teha. Me oleme ju väga tugevasti seotud. Tegelikult niipalju, kui mina gümnaasiumi töötajaid tunnen, siis nad kõik on superinimesed. Eks juhtkonnast tulid need keelud ja käsud. Näis, kuidas suhted uue juhiga kujunevad.

Teie vallandamise lugu on muutnud teid eelseisvatel valimistel osaleva seltskonna jaoks nõutud inimeseks: usutakse, et teil on praegu eriliselt tugev häälte külgetõmbe võime…

Keegi ütles ükspäev mulle, et ma olen märter.

Eeldatakse, et märtrioreool ongi see, mis vahel valimistel töötab.

Ma ise nii ei arva. Ma olen küll juba ammu lubanud valimistel osaleda, eelkõige seepärast, et saaks valla elu kujundamisel kaasa rääkida. Olen otsustanud liituda valimisliiduga Jõhvi Eest!, kus on mul olnud raskel ajal väga palju toetajaid. See oli puhtalt emotsionaalne otsus. Sotside ja selle valimisliidu ideed on tegelikult küllaltki sarnased.

Isegi EKRE mehed tegid mulle ettepaneku tulla neile esinumbriks, aga sellest ma loobusin kohe. Ma ise pole sugugi kindel, et peaksin palju hääli saama, ja plaani selle nimel ka tõsist kampaaniat teha mul pole.

Oli see tänuvõla lunastamine, et eelistasite lõpuks sotsiaaldemokraatidele, kelle ridades olete ise aastaid olnud, valimisliitu, kus on inimesed, kes aitasid teil koolidirektori ametisse naasta?

See ei olenenud sellest, kas ma saan direktorikoha tagasi või mitte. Mingit survet nende poolt selles osas polnud. Aga need inimesed tõesti toetasid mind ja selle eest olen ma muidugi neile tänulik. See oli minu otsus.

Mis teid esmaspäevast, mil taas kooli tööle lähete, ees ootab?

Õppealajuhataja läheb 20. augustist ära, tuleb uus õppealajuhataja leida. Üks õpetaja on ära läinud, talle on vaja asendaja leida. Tuleb koordineerida remonti  − abiklassid tuuakse lasteaiast koolimajja üle. Tunnid on veel jagamata. Dokumendid tuleb üle vaadata.