Oh, jälle häda telepurgiga

3. august 2017 JÜRI PINO, ajakirjanik

Jüri Pino.

Mitmed lugupeetavad telenäod tõmblevad üsna ilmaasjata oma kanaleid müües.

Iseenesest ei ole hinnanguline 100 000 helesinist ekraani, mis 1. augustist enam Kanal 2 ja TV3 ei näita, väga suur arv. Imelik seda muidugi siin maal öelda.

Mingit hullu mässu pole oodata, arvatavasti. Tõepoolest, kui teil elab maal vanaema ja te tahate, et ta püsiks kindlatel kellaaegadel toas, sest siis tuleb mingi Türgi säästuseriaal, ei ole see taldriku õuetoomine nii kallis midagi. Vähemalt ei löö otse kirvega selga. Tegutseb ju päris palju side ja meelelahutuse pakkujaid rõõmsal narkoparuni müügipõhimõttel, et esimene doos on päris tasuta. Arved hakkavad tulema alles järgmisel kuul ja ega need nüüd midagi hullu ole. Mõned õlled, uuest aastast vaid paar õlut, kui tervisenatse ja muid ajukääbikuid korrale ei kutsuta.

Mäletate moodsale digitelevisioonile üleminekut? See oli ikka kordi hullem, kui sul on kodus va lustikummut, halvemal juhul veel üsna uus, veel halvemal juhul liisingu peal ja − homsest tumm nagu kala.

Mingis mõttes oli päris lustakas. Nagu elektrikatkestusega: saad tuttavaks inimestega, kellega koos elad, küünlavalgus ja lähebki romantiliseks kätte ära. Ei olegi enam mingit mõttetut tapeeti nurgas rääkimas asjadest, mis korda ei lähe, ja pilti ka näitamas. Uudised saab needusest, raadio jääb alles, pealegi oli ka siis suvi, viitsid jee toas istuda ja zombistuda.

Uduselt tuleb kunagi meelde, et telepurki loetakse passiivseks kanaliks. Kodanik istub ja vaatab, mida antakse, saamata sekkuda. Kanalit muidugi võib vahetada. Leheräbalas ja needuses valid, milliseid lugusid loed, sellepärast aktiivsed kanalid. Raadio on enamasti heliline tapeet, mida kuulatakse aeg-ajalt. Sain üritada tõestada, et olen kunagi midagi õppinud ka.

Eks digibokside ja uute telekate massiline ostmine kindlasti elavdas majandust. Käibiva mõtteviisi järgi on ju kulutamine majanduskasv ja kui loll rahvas ei taha, tuleb see talle peale sundida. Võib-olla siis nüüd ka, või tont teab, mis sel riigil seekord mõttes oli.

Ütlesin jah, riigil. Vist on küll kokku lepitud midagi maha vaikida, aga vana vandenõulane kahtlustab, seni antennidesse pilti toonud putka nimega Levira läks liiga ahneks. Kanal 2 ja TV3 raamatupidurid hakkasid ehk kisama. Levira kuulub 51% Eesti Vabariigile. Võib-olla otsustati hinda tõsta, mis on ju riiklik mõtlemine, raha otsas, tõstame või kehtestame makse. Vt ka märksõna “õlu”.

Kui juba võimude kirumiseks läks, võiks oletada ka teist vandenõu − lõigata osa rahvast ära valimisreklaamidest. ERR neid edastada ei tohi, Tallinna TV olla ju keskerakondlik, Keskerakond on võimul, nii-nii.

Kordan ennast, aga mulle Tallinna TV meeldib. Igor Gräzin ajab toredasti Andres Raidiga vahvasid vigurijutte ning see nime vahetanud jutusaade, mis vist on nüüd “Otse kümnesse”, on kordades ja astmesse tõstes huvitavam kui mingid kodanikud või foorumid või valimisstuudiod või mis. Vähemalt ei kammitse totakas sotsialistlik poliitkorrektsus, ainult Leo Kunnasele võiks rohkem sõna anda − mehed, kilkate tast kogu aeg üle, aga ooberstleitnandil on alati midagi huvitavat öelda.

Kui see nii oleks, oleks muidugi näppulõikamise koht. Eelkõige võidaksid sotsid. Riigivisioon on üsna sotsivaimu täis. Kuigi inimesed ise võib-olla ei taipa seda, peavad end parempoolseteks, liberaalseteks. Teate, kui kõnepruugis aetakse kogu aeg segi riik ja maa, räägitakse riigi poegadest ja tütardest − ma olen seda kõike kunagi juba kuulnud. Sotsid on otsesed NSV mõtteviisi pärijad, kuigi kõõritavad enda meelest Skandinaavia poole. Ennast suudab inimene kõige kauem ja kõige veenvamalt petta, mis parata.

Võib-olla võiks veel seletusi leiutada. Aga ei viitsi. Lõpuks on vist suvi käes, parem minna õue, tühja sest telekast.