Ääremaastumist pidurdaksid madalamad tööjõumaksud

26. juuli 2017 ERIK GAMZEJEV, peatoimetaja

Erik Gamzejev.

On ääremaastumisega võitlemine tühja tuule tallamine, mille peale polegi mõtet kulutada avalikku raha ja võimulolijate energiat, kuna linnastumine on paratamatu nüüdisaja protsess, mille muutmine oleks võrreldav jõgede ümberpööramisega?

Ükski kolmest võimul olevast erakonnast nõnda ei arva. Pigem vastupidi. Praegune regionaalhalduse minister Jaak Aab tunnistas eelmise aasta lõpus Võrumaal ühel koosolekul, kui ta veel minister polnud, et nähes maaelu allakäiku, tekib tal tahtmine haarata Kalašnikovi automaat. Hiljem on Aab liialt järsu sõnakasutuse pärast vabandust palunud, kuid see ei muuda tema jõulist hoiakut selles teemas.

Hiljuti Ida-Virumaad külastanud Aab ütles Põhjarannikule antud intervjuus, et inimese elu suurest keskusest kaugemal tuleb riigil kinni maksta, sest tal kulub elamisele rohkem raha.

Tema lause teist poolt on keeruline kahtluse alla seada. Teadagi, et maal on autota raske toime tulla ja suur osa palgarahast tulebki viia kütusetanklasse. Iga aastaga rohkem, sest valitsus muudkui kergitab kütuseaktsiisi ning soovitab mõelda rohelisemalt ja kasutada rohkem ühistransporti, mille ilminguid nähti paljudes maakohtades viimati paarkümmend aastat tagasi. Maapoodides ega autokauplustes ei toimu hullusid päevi ega mammutipäevi. Valik väiksem, hinnad märksa suuremad kui pealinnas.

Reformierakond tahab nüüd luua eelise ka Tallinnas lapsi kasvatavatele peredele, vabastades nad lasteaiamaksust. Samal ajal kui Aab ihales Kalašnikovi haarata, sooritasid tema parteikaaslased pealinnas tasuta ühistranspordiga selle sajandi mõjukama regionaalse ebavõrdsuse akti. Paljud need inimesed, kes väga püsivalt Tallinnas ei elagi, kirjutasid end sinna sisse ning suunasid ka oma tulumaksu Edgar Savisaare ja Taavi Aasa käsutusse, jättes kodukandile tühjad pihud.

Hoopis huvitavam oleks aga teada saada, kuidas praegune võimuliit kavatseb suurest keskusest kaugemal elavate inimeste elu riigi poolt kinni maksta. Aab toob näiteks, et Soomes teenivad Lapimaal tegutsevad arstid poolteist korda rohkem kui nende Helsingi kolleegid. Eesti on pidanud õigeks maksta täiendavat regionaaltasu peamiselt vaid jõustruktuuride esindajatele. Lisaraha saavad näiteks prokurörid, kaitsepolitseinikud, piirivalvurid. Politseijuhid on tunnistanud, et lisatasuta oleks väga raske ametikohti pädevate inimestega täita.

2011. aastal võimule tulnud Reformierakonna ja IRLi võimuliit lubas 30protsendilist palgalisa kõigile Ida-Virumaal eesti keeles õpetavatele õpetajatele. Tegelikkuses tõmmati aga lisaraha saavate õpetajate ringi kõvasti koomale ning piirduti vaid paari kooliga Sillamäel ja Narvas.

Kohtla-Järve Järve gümnaasiumi kauaaegne eesti keele ja kirjanduse õpetaja ning teenekas rahvatantsujuht Urve Kilk kirjutas selle peale Põhjarannikus, et tegelikult on palju aastaid diskrimineeritud just Ida-Viru eesti koolide õpetajaid, kes on pidanud tegema lisatööd, et õpetada ühes klassiruumis ka neid vene peredest pärit lapsi, kelle vanemad on pannud parimatest kavatsustest küll eesti kooli, kuid kelle eesti keele oskus on esimestel kooliaastatel kasin.

Riigikogus on arutatud ka Ida-Viru ja teistegi piirkondade arstidele lisatasu maksmist, ent seegi on siiani jäänud vaid lootuse äratajaks.

Nimekirja ametitest, mille puhul poleks sugugi raske põhjendada, miks ääremaal peaks maksma märksa suuremat palka kui pealinnas, saaks väga pika. Õigupoolest, keda sealt üldse välja jätta?

Kuid nii jõuaksime lõpuks ju absurdi. Pealegi, kui kõik riigipalgalised ametikohad oleksid lisarahaga kunstlikult ülekülvatud, siis muutuks ettevõtlusega tegelemine ääremaadel veelgi keerulisemaks. Palga poolest muutuks niigi väheste toimekate inimeste pärast konkureerimine avaliku sektoriga veelgi ebavõrdsemaks.

Praegune valitsusliit on lubanud koalitsioonileppes soodustada regionaalsete töökohtade loomist ja lubanud nagu ikka sellistel puhkudel välja töötada asjakohase programmi. Juba see sõnastus on selline, et midagi erilist loota ei tasu. Paari Urve Palo nimelist üürimaja ehk, tänu millele mõned ehitusfirmad tulu teenivad.

Selliste näiliste lahenduste asemel võiks valitsus, kui ta tõesti soovib, et ettevõtlus väljaspool Harjumaad välja ei sureks, kehtestada seal madalamad tööjõumaksud. See puudutaks nii erasektorit kui ka riigipalgalisi, kellele sel juhul poleks vaja ka täiendavat regioonitasu maksta.

Jah, maksuerisuste haldamine pole lihtne ja küllap püütakse neid ära kasutada ka ebaausal moel − firmade ja töökohtade paiknemist pole osa tegevusalade puhul sugugi lihtne üheselt määratleda. Samas ei ole selles e-riigi ajastul ka midagi võimatut, kui põhimõtted on täpselt läbimõeldud ja sõnastatud. Oluline on suuremas pildis selgeks teha, kas priskem on võitude või kaotuste kaalukauss.

On ilmselge, et ettevõtluse arendamine on regionaalarengu seisukohast kõikide muude ettevõtmistega võrreldes kõige mõjusam. Madalamad maksud on kaalukas argument, mis paneb liikuma inimesi ja ettevõtteid ning suurel hulgal. Maksusoodustus vähendab ajutiselt riigi tulusid, ent kui väljaspool Tallinna hakkab tekkima rohkem tööd, siis ei tule tulevikus suunata valdadesse ja linnadesse aina rohkem raha riigieelarvest. See vajadus kasvab hüppeliselt viie-kuue aasta pärast, kui Euroopa Liidu raha piirkondlikeks investeeringuteks jääb märksa vähemaks.

Muidugi võib lasta elul kulgeda omasoodu ning piirduda järjekordsete üldsõnaliste ja kidura mõjuga regionaalpoliitiliste kavade koostamisega. Seejuures oleks aga aus tunnistada, et ääremaastumisega polegi mõtet võidelda.