Avatud talude päev lõi letti maaelu voorused

26. juuli 2017 SIRLE SOMMER-KALDA
Kauksi puhkemaja suurimaks publikumagnetiks osutusid jänesed, keda sai peale silitamise ka porgandiga toita. Selline vaatepilt väärib lausa läbi binokli uurimist.

Kauksi puhkemaja suurimaks publikumagnetiks osutusid jänesed, keda sai peale silitamise ka porgandiga toita. Selline vaatepilt väärib lausa läbi binokli uurimist.

Raske on ette kujutada täiuslikumat pühapäeva kui selline, kus saab ühtejärge nautida kuuma suitsusauna ja jääkülma tiiki, ampsata vahepalaks värsket suitsulatikat ja koduleiba, lürpida kohalikust kalast suppi ning samovariteed ja teha seda võõrustajate seltsis, kes on ise ilmselgelt maaelust võlutud. Kõike seda ning palju muud pakkusid 16 talu ja maaettevõtet, kes Ida-Virumaal kõikidele huvilistele uksed avasid. 

 

Et on Peipsimaa maitsete aasta, alustame oma ringsõitu Lohusuus. Häid ja ehedaid maitseid kogeme sellel teekonnal rohkem kui ühe tipptasemel restorani külastusega.

Hulljulge samm

Lohusuus asuvas talus Elulõng käivad aiandus ja turism käsikäes. Avatud talude päeval osaletakse esimest korda.

“See on paras hulljulgus, aga meile soovitati seda. Mees tegeleb turismitalu ülesehitamisega ja avatud talude päev annab võimaluse oma tegemisi tutvustada. Seetõttu läksin sellega kaasa. Tutvustame seda, mida me juba oskame teha,” räägib talu perenaine Ljubov Akulitš.

Üks, mida selles talus päris kindlasti teha osatakse, on kurgikasvatus. Kaks hiiglaslikku kasvuhoonet annavad suhkruse mekiga saaki. Tänu kastmissüsteemile ei pea enam voolikutega mitu tundi päevas ringi käima, nii on suurim vaev kurkide korjamine ja realiseerimine. “Müüme peamiselt laatadel, turul ei jõua iga päev käia,” selgitab Ljubov.

Ehkki kurkide kasvatamisega on aastaid tegeldud, esitab see pererahvale ikka ja jälle väljakutseid, millele tuleb nutikalt vastata.

“Ma ei tea, kas see on sordi viga, aga viimasel ajal tuleb iga kolme-nelja aasta järel juurepõletik ja enam kurke selle koha peal kasvatada ei saa. Kasvuhooneid ei hakka ju siia-sinna kolima, seepärast hakkasime kurke kasvatama turbakastides. Turvast vahetame iga aasta,” pajatab Ljubov.

Teiseks on leitud lahendus, kuidas kedriklestaga võidelda. “Selle vastu oleme ostnud teise lesta, kes toitubki kedriklestast, et olla mürgivaba.”

Kasvuhoones on 900 taime, millelt korjatakse korraga 150 kilo kurki, kolm korda nädalas. Teisest kasvuhoonest umbes sama palju. Esimesed kuus kilo korjati tänavu 27. mail.

Riskidega ärid

Väiksemas mahus kasvatatakse pereaiandis Peipsi sibulat. “Eks igaüks kiidab oma, aga seda võib öelda, et säilib paremini kui suured ümmargused Euroopa sibulad,” tõdeb Ljubov. Samuti kasvatavad Akulitšid herneid ja maasikaid, mida saab avatud talude päeval kaasa osta.

Raja küla juurtega peremees Igor Akulitš soovitab mekkida värsket soolakurki. “Ise soolasin ja “voh” õnnestusid,” tõstab ta pöidla üles. Peale traditsiooniliste mustasõstralehtede on ta marinaadis kasutanud tammelehti − siis on tulemuseks eriti krõmpsud kurgid.

Igor ütleb, et kurgisaak sõltub 90 protsenti ilmast. Tegelikult võib sama öelda turismi kohta, mille arendamisse ta on ülepeakaela sukeldunud. Kurgid aitavad seda unistust ellu viia.

Näiteks mändide alla püsti pandud Robinsoni majake oma lihtsa narimajutusega võiks olla kõikide laste lemmik, kui nad suudavad muidugi helendavast ekraanist loobuda. “Meie poolt siin internetti ei ole, kui just kaasa ei tooda. Tahan pakkuda sportlikku ökoturismi,” selgitab Igor.

Kohalikke maitseid pakutakse ka. Latikast ja kohast keedetud kalasupp viib keele alla. Ja teevesi ei tule mitte kiirkeetjast ning sisu nööriga kotikesest, vaid see on keedetud pohlavartest ja -lehtedest hõõguvate käbidega samovaris. Tänu sellele on see Igori kinnitusel maailma parim. “Väga kasulik ja maitsev,” kiidab peremees ja pakub juurde suussulavat keedusuhkrut.

“Inimesed on minetanud oskuse teed juua,” kahetseb Igor, tunnistades, et ega endalgi ole igapäevaselt teetseremooniaks aega.

Samamoodi aeganõudev on suitsusauna kütmine, mille Igor on avatud talude päeval ette võtnud. Oma suitsusauna on ta isegi luuletusse pannud. “Siin on nii hea auraga koht, et mina, kes ma pole kunagi luuletusi kirjutanud, olen hakanud luuletama. Kui siin oled, siis tahad midagi luua, ehitada, mägesid liigutada…”

Neljajalgsed publikumagnetid

Igori pajatusi maaelu väest võikski jääda kuulama. “Kella kolme paiku saab suitsusauna,” veenab ta edasi istuma. Kahjuks jääksid siis ülejäänud plaani võetud talud külastamata. Seetõttu teeme südame kõvaks ja võtame suuna Kauksi puhkemajja, kus kuuma suitsusauna reklaamitakse välja juba südapäevast.

Saabudes küpseb peremees Aivar Talistul lepaklotside suitsus kolmas latikas. Kuni Peipsi kala suitsuse maitse külge saab, ronime ka ise suitsu sisse. See on muidugi liialdus, sest suits on saunast juba välja tuulutatud. Kuumalt lavalt on ülim nauding hüpata karge veega tiiki. Ja seejärel ampsata sooja latikat, mis moodustab täiusliku koosluse abikaasa Pireti küpsetatud leivaga.

Suitsulatikat saab nautida ka piruka sees, mida saab kaasa osta talukohvikust. Aga pererahvas võib pingutada palju tahes − kõige suurema imetluse teenivad ära hoopis Välk ja Lontu.

“Uskumatu, et kaks jänest on sellised publikumagnetid,” muigab Piret. “Eile oli 60 külalisega pulm ning kõik olid ümber aia, noored ja vanad, mehed ja naised.”

Avatud talude päev toob õuele märksa rohkem rahvast, aga õnneks mitte korraga. “Pulmaseltskond läks hommikul enne ühtteist välja ja olen ainult kolm tundi maganud. Seetõttu ei kurvasta üldse, et suuri masse ei tule. Ongi hea rahulik, inimestel on endil ka mõnusam. Ja osa rahvast tuleb kontserdiks,” räägib Piret, viidates kell kolm algavale “Seitsme kontrabassi” ülesastumisele.

Tort valmib sööjate silme all

Mäetaguse vallas asuvas Tagavälja talus on pühapäeva tipphetk kavandatud poole neljaks, mil perenaine Vilve Niine asub kõigi silme all valmistama hiigeltorti.

Enne seda on külastajad saanud loomi paitada ja hobusega sõita − kõigil kolmel aastal avatud talude päeval osalenud pererahvas on kogenud, et vahetu kontakt loomadega külastajatele meeldib. Ja loomariik on siin kirju: lehmad, vasikad, hobused, lambad, kanad, kuked, pardid, koerad ja kassid.

“Oli juhus, kus lasteaed tuli külla, vaatas lehmi ja üks laps küsis: “Kas need koerad on kõik ühte tõugu?” meenutab Vilve.

Et selliseid küsimusi vähem oleks, peetakse Tagaväljal lehmi edasi, olgugi et piimaäri lõpetati juba aastate eest.

Osal talus peetavatel loomadel-lindudel on ka praktiline väärtus. Näiteks kanad said enne pühapäeva korraliku mahvi − hiigeltordi biskviitide küpsetamiseks kulus 95 muna.

“Jah, kogu aeg sundisin neid takka,” naerab Vilve, pintseldades samal ajal biskviiti angervaksasiirupiga. Kust angervaksa saab? “Üle tee metsast. See on kõrge varrega valgete vatjate õitega hästi lõhnav taim,” selgitab tordimeister võhikutele. “Suhkrust tegin siirupi, panin keeva siirupi õitele peale ja lisasin natuke sidrunit, aga võib ka ilma teha.”

Immutatud biskviidile jagab Vilve lahke käega maasika-kirsitoormoosi ja kohupiimakreemi. Seejärel laob peale uue biskviidikihi, kattes selle kohupiimakreemi ning värskete maasikate, vaarikate ja mustikatega. 38kilone tort pistetakse pintslisse kümne minutiga.

Kas lambal on ajud?

Tagavälja talus võiks avatud talude päevale magusa punkti panna, aga meist jääb tort proovimata, sest kiirustame kella neljaks Iisaku külje alla Lamba ja Roosi tallu. Tahame osaleda gurmeemängus, mille käigus peremees Jaak Arm valmistab lammaste eri kehaosadest hõrgutisi. Mängus osalejad peavad ära arvama, millega on tegu.

Jaak kannab kandikul ette kaks eri suupistet. “Ühe peal on lambamunad,” pakuvad degusteerijad. “Lambal pole mune,” kostab selle peale köögist. Seega on õige vastus oinamunad.

Kuigi arvatakse, et lambal pole ka ajusid, osutub teine suupiste just hästi maitsestatud lambaajuks. Mekib paremini, kui nimi lubab arvata.

“Lambaajud ongi minu meelest kõige-kõige,” kinnitab Jaak. “Kõik söövad ja kiidavad, aga kui ütlen, mis need on, siis millegipärast enam ei söö. Üks Tallinna peen restoran ostab neid hinnaga 100 eurot kilo.”

Kas lambaliha ise on kõige odavam osa lambast? “Tegelikult on vist neerud. Neid ei taha keegi kurat. Olen neid proovinud marineerida viinas ja piimas, keeta ja kupatada, aga ikka viskad lõpuks minema, sest kusemaitse on juures. Ei ole head retsepti leidnud. Kopse jääb ka üle,” räägib Jaak.

Mis veel tulu ei too, on vill − pügatud lammaste kasukas rändab laka peale. “Muud midagi teha ei ole − seda ostetakse olematu hinnaga. Kaks lakka on juba täis, aga naine ei luba ära ka visata.”

Mis puudutab lihakeha, siis sellest tahab 150pealise lambakarja pidaja maksimaalse kätte saada. Jaak teeb ise šašlõkki ja pasteeti, suitsutatud ja vinnutatud lambakintsu − mida iganes. Lihatsehh, mis oli aasta tagasi avatud talude päeval peaaegu valmis, on nüüdseks korralikult tööle saadud ja karjub juba abilise järele.

“Müün maha kõik, mis ma teen,” on Jaak rahulolev, ent soovib end selles vallas edasi täiendada. “Tahan minna Olustverre lihatehnoloogiat õppima. Nii palju nüansse on vaja teada.”

Avatud talude päeval avatud kodukohvikus lookleb saba vahepeal uksest välja. Ja mitte ainult Jaagu lambaliha pilafi pärast. Perenaise Lagle tordid on vähemalt sama suur hitt.

Pererahvas tunnistab, et avatud talude päev annab korraliku mahvi, aga kaugeltki mitte ainult selle toimumise päeval.

“Näiteks tegin poolteise päevaga valmis (ajutise kohviku) terrassi ja ühe päevaga väravad. Peale selle oli vaja koristada lauda ümbrus. Samas on hea ka − saad oma elamise kord aastas korda,” muheleb Jaak.

Lammas ja Roos avab uksed ka 5. augustil, kui taluõuel toimub Läsna külateatri etendus “Kõrboja peremees”. Nii saab Lamba ja Roosi talust ka teatritalu.