Kesine toidulaud ajab karud mesilate kallale

24. juuli 2017 KÜLLI KRIIS
Tarumaa külas lõhkus karu mõne mesitaru lausa pilbasteks.

Tarumaa külas lõhkus karu mõne mesitaru lausa pilbasteks.

Eestis kirgi küttev mesilaste massiline hukkumine ja selle seostamine põldudel kasutatud taimekaitsevahenditega õnneks Ida-Virumaad ei puuduta, meil teevad tänavu mesilatele tavatult suurt kahju hoopis karud.

Ida-Virumaal mesilasi pidavad Toomas Alt Kohtla valla Täkumetsa külas, Ardo Lilium Iisaku valla Vaikla külas ja Heiki Roots Vaivara valla Peeterristi külas on muidugi kuulnud ning lugenud, et mõni nädal tagasi hukkus mitmel pool Eestis massiliselt mesilasi ning mõnel juhul tõestasid analüüsid, et põhjuseks oli põldudel kasutatav taimekaitsemürk.

Ükski neist pole aga kuulnud, et Ida-Virumaal kellelgi suurem hulk mesilasi otsa oleks saanud.

Rapsipõldudest pigem kasu

“Ikka on rapsipõlde lähedal,” ütles Toomas Alt, kel tarusid mitmel pool. “Kodus on Revino rapsipõld tarudest saja meetri kaugusel, Valastel Vendi talu põllud, Kiiklas ka rapsipõld, ma selle põllumehe nime ei tea. Pole mul neist kellegagi probleeme olnud ja taimemürkide pärast mul kahjusid ei ole. Eelmisel aastal Ojamaal oli natuke rohkem lennumesilasi surnud, aga mis selle põhjus võis olla, ei tea.”

Aldi sõnul on mesinikel rapsipõldudest natuke kasu ka − need on mesilastele päris head korjemaad.

“Ma olen nendest mesilaste suremise juttudest aru saanud, et seal kandis ei kasutanud põllumehed õigeid mürke − taimekaitsevahendeid, kui korrektselt öelda. See õige ja lubatud mürk olevat aga seitse korda kallim,” rääkis Heiki Roots.

Maakonna mesinikke ühendava MTÜ Ida-Viru Mummu Selts esimehena teab Roots, et Kohtla vallas on raps mõnel mesinikul kohe aia taha külvatud: “Tarud on aias, siis on tee ja siis kohe rapsipõld. Kellelgi pole probleeme olnud.”

Kuigi Rootsi enda kodukohas, Peeterristi küla kandis käib väga aktiivne põllupidamine, pole temal selle pärast kunagi probleeme olnud.

“Siin tegutseb üks Viljandi kandi mees. Varem kasvatas rapsi ja teravilja, viimastel aastatel kanepit. Rapsist said mesilased omajagu mett − “kui see õitsema viskas, käis tarude juures meelõhn üle pea” −, kanepist ei saa mesilased aga midagi.

“Rapsimesi on küll valge ja suhkrustub kiiresti, aga see on ikkagi mesi. Tänavusel kehval aastal on rapsipõldudest mesinikele palju abi,” tõdes ta.

Ardo Lilium pole oma tarusid põldude lähikonda pannudki, tema omad on enamjaolt metsa sees.

“Kui mõni väiksem põld ongi, siis sealt mürk õhu kaudu ei levi. Suuri põllumassiive siin kandis eriti polegi,” ütles ta.

Karud teevad kurja

Lüganuse vallas Tarumaa külas mesilaid rüüstavast karust ja tema küttimiseks antud eriloast on Põhjarannikus juba varem kirjutatud.

Nüüd selgus, et sealne karu pole ainuke mesinike kimbutaja.

Ardo Liliumi poolteistsada mesitaru on grupikaupa kuues-seitsmes kohas laiali ja need kohad, kus karu sel aastal kurja pole teinud, on vähemuses.

“Jõhvi külje all Kahula küla kandis, kus mu vanematekodu on, käib karu iga nädal lausa õue peal tarude juures − üks taru on lausa akna all. Seal on noor koer, kes karu nähes kohe tuppa pakku jookseb, siis ema teab, et tuleb jälle minna õue karu hirmutama,” rääkis ta.

Tarude kallal on karu käinud ka Uhekülas, Pagaril, Metskülas ja Väike-Pungerjal. Ühtekokku on karu(d) tal nahka pannud üheksa mesilasperet.

Viimastel nädalatel on Lilium mitmes kohas tarudele elektrikarjuse ümber ehitanud. Paaris kohas oli juba eelmisel aastal ja kogemused näitavad, et abi on sellest küll.

“Kui õigel ajal akusid vahetada, et vool nõrgaks ei jääks,” täpsustas ta. “Aga see on kallis asi − karjus ise ja akud ning pidev eri kohtade vahet sõitmine, et akusid vahetada.”

Toomas Alt, kel samuti tarud mitmes kohas Martsast Ojamaani, avastas neljapäeva õhtul, et Kohtla-Nõmme külje all asuvate tarude juures oli karu luurel käinud.

“Ühe taru lõhkus ära, aga pool peret on õnneks alles. Viisin oma tarud sealt kohe minema,” rääkis ta.

Varem pole Aldil karudega kogemusi olnud, kui välja arvata üks kord tarude lähistel nähtud käpajäljed.

“Kui ma peaksin tarud edaspidi Kohtla-Nõmme juurde tagasi viima, siis tuleb neid kindlasti elektrikarjusega kaitsma hakata. Kalliks läheb see asi,” tõdes ta.

Kehv meeaasta

Mesinike meele teeb mõruks juba teist aastat vinduv suvi, mis korralikku meesaaki saada ei võimalda.

“Mesilased ongi hädas − ei ole mett. Ja mina olen hädas − mett lihtsalt ei ole,” ütles Toomas Alt. “Pikaajalistele klientidele ikka katsun mee tagada, aga… Eelmise aasta elasin üle, mõtlesin, et ega teist sellist aastat ikka tule, aga tuli küll. Loodame, et sooja ikka veel tuleb, põdrakanep annab päris hästi mett.”

“Tänavu on kõik hiline, aga paar nädalat on veel aega − pärast 15. augustit õitsemine väheneb ja mesilased hakkavad end talveks sättima,” loodab Ardo Lilium, et sinnamaani ikka veel meelisa tuleb.

“Mul on siin kõrval pajuvõsa; sel aastal õitses paju nii ära, et sealt ei korjanud mesilased midagi − nii külm oli, et nad ei lennanud. Kui nüüd kuu lõpuni sooja ei tule, siis on saagid väga all,” rääkis Heiki Roots.

Kui mett on vähe, siis hind tõuseb. Roots ütles, et eelmisel aastal tõusis heade meeaastate seitsmeeurone kilohind kaheksa ja lõpuks isegi kümne euroni. Tänavust hinda ei söandanud ta veel ennustada.

Toomas Alt püüab vähemalt pikaajalistele klientidele mee tagada, hinnast ta praegu veel ei räägi.

“Eks tarbija lööb hinnale kaane peale,” nentis Ardo Lilium. “Kümmet eurot kilo eest ei jaksa inimesed ju maksta.”