Muuseumidraamade epideemia

24. juuli 2017 

Ida-Viru kahe suurema muuseumi juhtidel on oma leivaisaga ehk kohaliku võimuga kujunenud küllaltki dramaatilised suhted.

Narva muuseumi direktor Andres Toode on juba pikemat aega linnavõimude surve all olnud. Nad tahaksid väga talle omadisainitud päitseid pähe panna või ta sootuks ametist kihutada. Sel aastal on mõjutusvahendina käiku läinud ka linnapoolne manipuleerimine varem kokku lepitud toetusega nagu suhkrutükiga loomade tsirkuses.

Veelgi sõgedam kanakitkumine on vallandunud aga Kohtla-Nõmmel asuvas kaevandusmuuseumis. 2014. aastal kihutasid vallavõimud sealt minema toonase juhi Sigrid Karoni, kellele vald pidi pärast tasuma töövaidluskomisjoni määratud hüvitise. Lühikest aega vedasid muuseumi Illart Jool ja Teet Enok. Kui 2015. aasta suvel võttis muuseumi juhtimise üle ajaloolase haridusega ning õpetaja, ajakirjaniku, turundusjuhi ja muude ametite kogemusega ning aastaid Rootsis ja USAs elanud Andres Kraas, näis, et lõpuks on see muuseum pälvinud lotovõidu.

Nüüd on aga vallavõimude selle suve põhiteemaks kujunemas temast lahtisaamine. Kuid Kraas on kõvast puust ja end naljalt murda ei lase ning on läinud kontrarünnakule, süüdistades ise sealse võimu juhtfiguure mitmetes pätitegudes.

Muuseumid on kultuuriasutused ja nende juhid sageli isepäised isiksused, keda pole siia tööle meelitada sugugi lihtne. Kohalikul võimul tuleks seda silmas pidada ja hinnata, kui palju nende tegevus muuseumide  arendamisel kohalikule piirkonnale positiivset mõju kaasa toob. Ei tasu eeldada, et muuseum linnale või vallale otse oma tuludest rahamägesid kokku kühveldaks, küll suudab ta seda teha kaudselt − tuues kohale turiste, kes kulutavad raha ka mujal, mitte ainult muuseumiseinte vahel, ja saavad teistele rääkida midagi head.