Staadionimaratoni tabas rekordite sadu

21. juuli 2017 ERIK GAMZEJEV
Margus Luhtoja läks oma teed juba avameetritest peale ja tegi kõigile konkurentidele hulganisti ringe sisse.

Margus Luhtoja läks oma teed juba avameetritest peale ja tegi kõigile konkurentidele hulganisti ringe sisse.

Veel kevadel ärajäämisohus olnud üks Ida-Viru omapärasemaid spordivõistlusi − staadionimaraton sai tänu mitmekümnele hakkajale vabatahtlikule teisipäeva õhtul  ja kolmapäeva öösel Iisakus peetud ning selle krooniks sündisid ka uued rekordid.

 

Kui mullu Iisaku kooli staadioni 400meetrisel ringil elu esimese maratoni jooksnud Tartu ülikooli Narva kolledži õppejõud Aet Kiisla kuulis, et varasem korraldaja Ida-Virumaa spordiliit võib tänavu ürituse rahaprobleemide tõttu ära jätta, ei jätnud ta jonni, vaid võttis korraldamistöö ohjad enda peale. Viis internetis läbi korjanduse, et hädavajalik raha kokku saada, koondas koos peamise abilise Aivar Ojaga kokku entusiastidest koosneva meeskonna: ringilugejad, söötjad-jootjad, protokollipidajad ja hulga muid abilisi, tänu kellele osalejad seda üritust nautida saavad ning on selle Eesti parimaks väikeseks jooksuürituseks hääletanud.

Rekord rekordi otsa

Korraldustöö kõrval jõudsid Kiisla ja Oja ka ise läbida täispika maratoni, mis tähendab 42,195 kilomeetrit ehk 105 staadioniringi. Kiisla tegi seejuures vägeva isikliku rekordi, parandades senist tipptulemust rohkem kui 21 minutiga. Oja oli eelmise aasta ajast 16 minutit kiirem.

Ent seekord püstitati ka neljandat korda toimunud Iisaku staadionimaratoni uued rekordid, mida praeguse teadmise juures tituleeritakse ka Baltimaade rekorditeks.

Õhtumaratoni läbis tallinlane Margus Luhtoja ajaga 2:49.29. Sama mees püstitas mullu novembris Mäetagusel kuuekraadises pakases ja lõikavas tuules Eesti kuue tunni jooksu tippmargi, läbides veerandi ööpäevaga 82,7 kilomeetrit. Luhtoja tempo oli Iisakus liiast ka senisele rekordiomanikule,  Kohtla-Järve “igiliikurile” German Terehhovile, kes sai kirja samuti väga korraliku aja 3:07.18

Luhtoja tulemusele lisab kaalu, et alles läinud laupäeval jooksis ta maratoni Võhmas. “Kartsin natuke, et ei kesta seetõttu lõpuni. Aga olen harjunud piiri peal jooksma ja  suutsin siiski plaanitud tempot neli minutit kilomeetri kohta hoida. Väga raskeid hetki ei tekkinudki,” tõdes ta vahetult pärast finišeerimist. Isikliku arvepidamise järgi oli see tema elu 36. maraton, neist kümme on ta jooksnud juba sel aastal.

Kuigi head tulemust on tema hinnangul maanteel parem joosta, on staadionil oma võlud − eelkõige publiku toetus.

Septembris kavatseb Luhtoja oma jooksja karjääris teha järgmise sammu ja panna end proovile Šveitsis toimuval ultramaratonil.

German Terehhov, kes jookseb peaaegu iga päev, raskustega seljakott turjal, 40 kilomeetrit − Kohtla-Järvelt tööle Purul asuvasse haiglasse ja tagasi −, oli oma tulemusega samuti väga rahul. “Maratonis juhuslikult head tulemust ei tee. Margus on lihtsalt praegu minust parem. Jooksin tulemuse, milleks olen praegu võimeline. Et staadionil alla kolme tunni joosta, peaksin hakkama ka lõigutrenne tegema. Võib-olla järgmiseks aastaks võtan sellise eesmärgi,” sõnas Ida-Viru sitke jooksumees.

Naiste staadionimaratoni uus rekord sündis aga öömaratonil, mille stardipauk kõlas hämaras Iisakus ajal, mil enamik inimesi end unele seab −  kell 23.15. Avinurmest pärit Karmen Lepp, kes püsitas mullu Prantsusmaal Eesti naiste rekordi 24 tunni jooksus, läbides ööpäevaga 173,3 kilomeetrit, jättis nüüd 105 staadioniringi selja taha ajaga 3:48.20.

Kaks maratoni järjest

Meestest tegi öömaratonil kõva jooksu Allan-Peeter Jaaska, kel jäi kolme tunni piiri alistamisest puudu vaid kaks minutit ja kümme sekundit. Teiseks tulnud kirikuõpetajat Sergei Borissovit edestas ta ligemale poole tunniga.

Tänavuse staadionimaratoni kõige sitkemad kujud olid aga Ulvi Lond, Andrus Rüütelmaa ja Leonid Bondartšuk. Nemad läbisid mõlemad kavas olnud maratonid ehk kokku 82,2 kilomeetrit. Lond oli seejuures õhtumaratonil kiireim naine ajaga 4:11.11. Andrus Rüütelmaa aga sai õhtumaratonil kolmanda koha ajaga 3:36.11.

Öömaratonil olid stardis ka Eesti pikamaajooksu säravad veteranid Rein Pärn ja Leili Teeväli, kes finišeerisid hommikuvalgel. Rein Pärn on Eestis kõige rohkem maratone läbinud inimene: nüüdsest on tema kollektsioonis neid 361. Leili Teeväljale oli tegu elu 212. maratoniga.

Poolmaraton ei ole leebe jooks

Täispikkade maratonidega paralleelselt joosti samal staadionil ka leebemal alal − poolmaratonis. Naiste õhtuse poolmaratoni kiireim Kaja Jõemets, kelle sünnipäeva puhul kolm aastat tagasi Ida-Viru staadionimaratonide traditsioon alguse sai, tõdes aga, et “niivõrd lühikest” maad pole sugugi lihtne joosta. Eelmisel aastal osales ta sealsamas 24 tunni jooksus. “Minul oli seda kergem joosta kui nüüd poolmaratoni,” tunnistas ta.

Õhtuse poolmaratoni kindlalt ajaga 1:28.09 võitnud Lauri Antalainen on Ida-Viru staadionimaratonidel platsis olnud kõigil neljal aastal.  “See on eriline ja huvitav jooks. Kogu aeg on ülevaade, mida konkurendid teevad. Iga 400 meetri järel on ajavõtupunkt, saab väga hästi oma tempot seada, strateegiat ja taktikat teha. Möödumisega seotud siksakitamist on palju, aga see ei tee maad väga palju pikemaks,” rääkis ta, lisades, et tema loodab kunagi täispikas maratonis joosta alla kolme tunni. “Tuleb veel kõvasti trenni teha, praegu jääb puudu 23 minutit.”

Eesti juubeli puhul 100 võistlust

Esimest korda sel üritusel kaasa teinud Ivo Särakule oli Iisakus joostud poolmaraton sel aastal  juba 83. jooksuvõistlus. Tema tähistab võistluste kollektsioneerimisega  Eesti Vabariigi 100 aasta juubelit. “Alguses oli plaanis teha sel puhul sada võistlust aastas, aga tundub, et tuleb rohkem ja olen plaanist ees. Kui alguses kavatsesin teha kaks võistlust nädalas, siis tegelikult kipub ikka kolm tulema,” sõnas ta.

Täiesti pöörase teoga sai aga hakkama Anna Romanenko, kes on Ida-Virumaal fotograafina jäädvustanud paljusid spordivõistlusi. Jõudes üle poolmaratoni finišijoone ja vaeveldes jalakrampide käes, ei peljanud ta tunnistada, et poolmaratoni starti tulek oli üks elu suuremaid rumalusi.  “Ellu jäin − vist. Raskeks läks juba pärast 3. kilomeetrit. Põlvedesse lõi selline valu, et joosta enam ei saanud, tuli kõndida,” rääkis ta.

Romanenko tõdes, et tavaliselt ta ei jookse üldse. “Üks kord aastas − kolm kilomeetrit, kui töö juures tuleb läbi teha katsed. Aga pärast tänavust Narva energiajooksu, kus kõndisin 7 kilomeetrit, ütlesin, et tahaksin midagi suuremat teha. Sõbrad võtsidki mul sõnasabast kinni ja meelitasid siia,” rääkis ta.